Inimestele, kes üles kasvanud kommunismipäikese all ja "Seiklusjutte maalt ja merelt", "Maailm ja mõnda" jt raamatusarjade monodieedil, on nimed nagu Tulemaa, Kap Hoorn ja Magalhãesi väin ammu tuttavad. Aga kuna ka ma ise, kes ma kindlasti eelpooltoodud kirjeldusele vastan, ei teadnud selle romantiliselt kurjakuulutava mainega koha kohta kuigi palju, siis alustuseks väike tutvustus.
Tulemaa (Tierra del Fuego) on saarestik, mis moodustab Lõuna-Ameerika mandri lõunapoolseima tipu. See koosneb umbes Eesti-suurusest Tulemaa suurest saarest ning rühmast väikesaartest, mille hulka kuulub ka Kap Hoorn. Viimane on Antarktikale kõige lähem maismaaosa, olles eraldatud kõigest 800 km laiuse Drake'i väinaga. Ümber Tulemaa Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani pääsemiseks on mitmeid eri võimalusi, mis on kõik erineval viisil ohtlikud ja oma laevade massihaua maine kuhjaga ära teeninud. Mootorlaevad läbivad tavaliselt selle tee kas läbi mandri ja Tulemaa suure saare vahelise Magalhãesi väina, või navigeerivad saarte vahel, kus tuntuimaks mereteeks on Charles Darwini ümbermaailmareisist kuulsaks tehtud Beagle'i laeva nimeline kanal. Saartevahelised mereteed on äärmiselt kitsad (laevatatav meretee ei ole isegi laiemates kohtades palju üle kilomeetri lai) ja lisaks ettarvamatule tuulele varitsevad purjelaevu seal lisaks ka salakavalad hoovused. Seetõttu on purjelaevad nii ajalooliselt kui isegi tänapäeval eelistanud sõitu ümber Kap Hoorni, olgugi et seal tuleb tegemist teha praktiliselt vaheaegadeta puhuva tugeva läänetuulega, sademetega ja lainetega, mis suudavad väiksema purjelaeva ilma vaevata pikisuunas ümber visata.
Äramärkimist väärivad Tulemaa põliselanikud,
Selknam ja
Yamana pärismaalased. Selles äärmiselt inimvaenulikus kliimas, kus temperatuur ka südasuvel ei tõuse üle kümne kraadi ja enamuse ajast puhub ülitugev tuul, ei kasutanud pärismaalased siiski mingisuguseid kehakatteid. Ilma ilmastikukindlate eluasemeteta, mida nad ehitada ei osanud, oleks igasugune kehakate kiiresti läbi vettinud ja kuivatada seda kusagil poleks saanud. Seetõttu eelistasid nad katta oma keha rasvaga ja veeta kogu oma elu lõkete ümber (isegi kanuudes), mille rohkete suitsusammaste tõttu otsustaski Magalhães saare Tulemaaks nimetada.
Tulemaa suur saar on tänapäeval jagatud Tšiili ja Argentina vahel, kusjuures enamus elanikest ja kasutuskõlblikust infrastruktuurist asub just Argentina poolel. Argentina Tulemaa pealinn ja põhiline reisisihtkoht on Ushuaia, kuhu ka lennuk meid järgmisena viis.
Ushuaia ümber oleks tõsisele matkajale tegemist kindlasti nädalateks. Muuhulgas on see ka alguspunktiks enamusele kommertslikele Antarktika-reisidele, ning tehnilise mägironimise huvilistele on siin sobivat materjali
more than you can shake an ice ax at. Meie aja- ja rahabüdžett Antarktika-reisi (nägime viimase hetke supersoodushinna pakkumist $4000 reisija kohta -- odav lõbu see ei ole) välja poleks kannatanud ja mägironimine ka suurt huvi ei pakkunud, kuid ka niisama loodus- ja matkahuvilistele on Ushuaia ümber tegemist-nägemist piisavalt.
Esimesel päeval külastasime linnale kõige lähemal asuvat vaatamisväärsust, Martiali liustikku. Liustikuni viiv teerada algas linnakeskmest 7 km kauguselt ning enamus külastajaid saabub sinna takso või väikebussiga. Kuna ilm oli üllatavalt ilus, vihmapilvi ei paistnud ja tuul talutav, otsustasime kulude vähendamiseks ja matka huvitavamaks muutmiseks läbida selle tee jala. Kargel aga päikeselisel päeval mööda siksakitavat mägiteed üles ronimine tõi esmakordselt tõelise reisi- ja puhkusetunde -- mõtlesime, et just see on see, mille pärast me siia kaugele oleme tulnud.
Sõidutee lõpus jätkus tee laia, aga järsu ja konarliku mägiteega, mis viis liustiku jalamile. Martiali liustikus endas midagi väga vaatamisväärset ei ole, kuid vaated ümbritsevatele järskudele mäetippudele ja teisel pool linnale ja Beagle'i kanalile pakkusid mõnu nii silmale kui hingele. Minu pealekäimisel ronisime ka Martiali põhimäetipust umbes poole madalama (veidi üle 500 meetri) mäe tippu, mille pehmest graniitliivast nõlva viis üles ettetallatud, kuid lõpus üsna järsuks muutuv jalgrada.
Olime vaevalt jõudnud mäe otsast alla ronida, kui viimase 20 minuti jooksul kogunenud vihmapilved oma luugid avasid ja kallasid meile kaela jääkülma paduvihma. Sellel hetkel oli meil suur heameel sellest, et olime ettenägelikult endale ostnud vettpidavad kattepüksid. Heameelt aga varjutas pahameel sellest, et olime hommikusest heast ilmast eksitatuna need oma hostelisse jätnud. Nii saime esimese külma ja märja meeldetuletuse sellest, kui muutlik ja ettearvamatu Tulemaa ilm võib olla. Mõned päevad hiljem selline muutlikkus meid enam ei üllatanud, ning tunni aja sees vahelduvad päikesepaiste, vihm, lörts, rahe ja lumi enam kulmu kergitama ei pannud.
Teise päeva sisustasime ekskursiooniga linnuriiki ja külastasime Martillo saart, kus asub Lõuna-Ameerika ainuke ligipääsetav ja looduskaitse all olev pingviinide koloonia. Saarel, kuhu meid viis Ushuaiast 85km kaugusel asuvast Estancia Harbertonist väike mootorpaat, pesitseb 3000 paari patagoonia pingviine ja 16 paari eeselpingviine (jah, selline selle liigi ametlik eestikeelne nimetus tõepoolest on). Pingviinid on monogaamsed ja veedavad kogu elu ühe kaaslasega, ning ka saarel päterdasid nad paarikaupa ringi või olid oma pesas, emaslind muna või poegade peal ja isaslind kõrval uhkelt ringi vaatamas. Inimeste kohalolekust nad ennast häirida ei lasknud -- vähe sellest, et nad lasid endale peaaegu puudutamiskaugusele läheneda, kippusid nad meil koguni iseteadva ilmega jalus kakerdama.
Ushuaiast kõigest 12 km läänes asub Tulemaa rahvuspark, mida me mõningaseks kurvastuseks saime ainult veidike maitsta -- oleks olnud mõni päev rohkem aega, oleks võinud sinna tulla oma telgiga ja veeta vaheldusrikastel ja enamuses tehniliselt lihtsatel matkaradadel mitu päeva. Kuna aga meile vajalik Punta Arenase buss oli pühapäevaks välja müüdud, ning esmaspäevani poleks me tahtnud Ushuaiasse jääda, olime sunnitud matka tegema lühikese ja pealiskaudse. Kuid isegi sellel saime näha Lapataia lahte Beagle kanali sissepääsus, kopratamme, mägesid, jõgesid, ojasid ning loomulikult nüüd juba tuttavaks saanud kogu võimalike sademete spektrit.
Tulemaa on Argentina kõige kallim piirkond (tänu turistide rohkusele ja Argentina valitsuse poolt soodustatud majandusrežiimile, mis on sealsed elanikud tõstnud oma sissetulekutelt kogu riigi tippu). Kulinaarsed elamused jäid seetõttu järgi proovimata. Veel enamgi, kuna ka kõik vaatamisväärsused ja transport olid krõbedalt kallid, olime sunnitud kogu Ushuaias veedetud aja toituma ainult peenistest. Tegelikult õnneks siiski mitte, kuid nimetatud toiduaine oli kohalikus supermarketis vabalt, kenasti viiekaupa vaakumpakendisse pakituna, saadaval küll.
Kuulu järgi on argentiinlased maailma kõige üleväsinumad inimesed, ning vähemalt selle osaga porteñode elust oleme kiiresti kohanenud. Juhuse tahtel oli meie hostelituba San Telmo linnaosa ühe suurema tänava ääres, ning seeläbi saime vahetult osa kogu ööpäevasest linnamelust. Ööelu porteñodele meeldib -- sellel ajal, kui meie tüüpiliselt enda õhtusöögi lõpetasime, ehk poole üheteistkümne paiku, hakkas kohalik rahvas alles kogunema, ning reedel- laupäeval ei lõppenud melu enne kella kuut. Kell seitse aga alustasid oma hommikusi ringe mürisevad kaubaveo- ja prügiautod, nii et pole raske välja arvutada, kui palju rahulikku und oli suure tänava ääres võimalik saada.
Õnneks oli meil hea võimalus viimased kaks päeva veeta Eve sõbranna Heleni töökaaslase Juani juures Palermo linnaosas. Palermo on San Telmoga võrreldes nagu teisel planeedil -- nagu nimigi ütleb, on tegemist suuresti Itaalia mõjutustega piirkonnaga, millest praeguseks on saanud Buenos Airese jõukama keskklassi ja välismaalaste lemmikelukoht, mida iseloomustavad vaiksed tänavad ja erinevate söögi- ja joogikohtade rohkus. Juan esindab tänapäevast mobiilset eliiti -- sündinud Kolumbias, elanud pikalt Tšiilis, hetkel töötades Argentinas, kuid järgmisest aastast kolimas hoopis Hollandisse. Mis seal salata, välismaalase jaoks, kelle jaoks Argentina on endiselt suhteliselt odav, ning kes ei ole isiklikult sõltuv siinsest kapriissest ja ettearvamatust poliitikast, on Buenos Aires suurepärane elukoht. Nagu Juan ise ütleb, võrreldavat elustandardit on raske mujalt leida. Natuke saime seda elustandardit isegi maitsta, veetes terve rammestavalt palava päeva Juani korteri terrassil niisama vedeledes ja ennast (siiski kõigest täispuhutavas) basseinis kastes ning sellega oma San Telmo väsimust veidi välja puhates.
Viimase päeva veetsime kohalike elanike ühepäeva-väljasõidu lemmikkohas, Paraná jõe suudmes asuvas väikelinnas El Tigre. Jõe deltas on sadu imepisikesi ainult veesõidukiga ligipääsetavaid väikesaari, enamus millest olid asustatud majadega alates tagasihoidlikust suvilast kuni suurte villade ja hoolikalt säilitatud kultuurimälestisteni.
Mis veel Buenos Airesest meelde jäi?
Ühistranspordi kasutamisel võib kohata mõningaid üllatusi nagu samanimelised, kuid erinevates kohtades asuvad ja teineteisega mitte ühendatud raudteejaamad, ning metroojaamad, kus pole võimalik peale sisenemist suunda vahetada. Samuti ei töötanud ükski nähtud piletimüügiautomaat, ning avatud piletimüügikassat võis samuti kohata vaid suuremates jaamades. Kuid keskmiselt alla 1,20 peeso (3,60 kr) jääva piletihinna eest on kvaliteeti ja valikut piisavalt, ning kuna piletikontrolliga meil tegemist ei tulnud teha, on kogemused siiski pigem meeldivad.
Festivod ehk riiklikud pühad võivad lisaks iga-aastastele ja ette teada päevadele esineda täiesti ettearvamatutel päevadel. Nendel päevadel peatub praktiliselt igasugune äritegevus, kaasa arvatud silma järgi u. 90% restoranide oma. Juani sõnul antakse selliseid
ad hoc puhkepäevi valitsuse poolt kuni 2 korda kuus.
Üllatuseks oli see, kui
turvaline ja normaalne kogu linn tundus. Omades teatud eelarvamusi Ladina-Ameerika suurlinnade kohta, mida kevadine põgus visiit Guatemala Citysse igatahes ümber ei lükanud, oli raske harjuda sellega, et iga panga ja nätsuputka ees ei passinudki sünge pilgu ja pumppüssiga turvameest, näpp päästikul. Isegi tavapolitseid oli näha minimaalselt, ning Juani sõnul veedab tema tänaval patrulliv politseinik enamuse aja päevast kohaliku lihakaupmehega lobisedes. Loomulikult ei ole meil illusioone sellest, nagu elakski kogu Bs As elanikkond sellistes tingimustes, ning kindlasti polnud rongiaknast nähtud Retiro jaama tagune võigas slumm ainus sellesarnane, kuid siiski oli kogu nähtud linn (ja mitte ainult kesklinn, vaid ka metroo lõpp-peatusi ümbritsevad linnaosad) võrratult kenam ja pealtnäha turvalisem kui me oleks osanud kodus ette kujutada.
Toit on Argentinas muidugi legendaarselt hea ja kuigi restoranis käimine meie eelarvesse ei mahu, ei pidanud me võimalikuks Buenos Airesest lahkuda ilma kuulsat Argentina
asadot (grilli) proovimata. Argentina veiseliha kuulsus tuleneb tingimustest, milles lihaveiseid kasvatatakse -- täna maa suurusele ja karjakasvatuseks ideaalsete pampade (rohumaade) rohkusele kasvatatakse suurem osa Argentina lihakarjast endiselt vabas looduses. Sellega välditakse tööstusliku lihatootmisega kaasnevaid kõrvalnähte nagu jõusöödast ja vähesest liikumisest tingitud rasvumine, ning vajadus kitsastest elutingimustest soodustatud haiguste leviku vältimiseks loomi vaktsiinide ja antibiootikumidega süstida. Isegi kui tegemist oli mõningase enesepettusega, ei olnud raske endale ette kujutada, et see loom, kes 400-grammise
jugoso (medium-rare) steigina meie söögilauale saabus, oli elanud õnneliku elu.
Nende ridade kirjutamise ajal oleme juba Tulemaal Ushuaias. Loodetavasti saame sellest juba peatselt kirjutada.
Mulle on alati laupäevad meeldinud. Vedeled voodis, sööd hommikust, loed raamatut, vedeled voodis. Paistab, et laupäevad on sarnased kõikjal, kuhu lähed. Ka Buenos Aireses. Kui eelmistel päevadel oleme proovinud olla aktiivsed ja selles vähem või rohkem õnnestunud, siis täna tundub, on puhkepäev.
Nüüd aga lähemalt sellest, kuidas me siia lõunapoolkerale jõudsime.
Esmalt tahaks mina tänada Eriku ema, kes meie jaoks viimasel päeval suurepärase lõuna valmistas. Jõulutoitu polegi novembris varem söönud, kuid maitses väga hästi sellegipoolest. Kõht täis, kallite sugulastega kallistused vahetatud, oli aeg asuda teele Londoni suunas. Kahjuks ei olnud meil võimalik linnas ringi uidata (mina näiteks külastasin Londonit viimati üle 10 aasta tagasi ja oleksin linnatuurist väga huvitatud olnud), kuid see-eest saime koos olla Heleniga ning suured tänud talle meile öömaja pakkumast. Olles veendunud, et Helen seal kaugel suures linnas hästi elab, võisime rahuliku südamega Los Angelese lennule minna. Siinkohal nõuanne metrooga kesklinnast Heathrow lennujaama suundujatele - pileti hind on tõesti vaid 4,5 naela, kuid aega võtab see matk omajagu, eriti kui see ette võtta esmaspäeva hommikul nii kella 8 ajal (meil kulus nii 2 h).
Los Angeles kuulub meie reisikavasse lausa kahel korral ning seda kahel põhjusel. Esmalt seetõttu, et meie muidu väga heasse ümbermaailmapiletisse ei saanud kuidagi Lõuna-Ameerikat liita, kuid Los Angelest sai ning teisalt seetõttu, et minu kallis õde arvas, et minu sünnipäeva tähistamine jaanuaris võiks justnimelt toimuda tema juures San Franciscos. Miks ka mitte. Seekord oli meie peatus LAs üürike, kestes vaid ühe õhtu, kuid tore oli sellegipoolest. Praktilise poole pealt täiendasime olulisel määral oma reisivarustust (matkavarustust müüv REI pood Santa Monicas on to die for ja seal võib kohata Steve Jobs'i), sotsiaalse poole pealt oli minul suur rõõm tutvuda tädi Tiiuga ning meie suureks rõõmuks olid LAsse selleks õhtuks lennanud ka Katu ja Vladi. Kuigi olime pea 24 h magamata ja ehk mitte kõige teravamad pliiatsid, oli õhtu väga tore. Saime häid reisivihjeid Argentiina kohta ning samuti õnnestus pisut kergendada oma seljakotti, andes hoiule asju, mida ehk järgneva kahe kuu jooksul vaja ei lähe.
Peale "way too many miles and too many hours" olime lõpuks oma reisi esimeses sihtkohas - Buenos Aireses. Pean tunnistama, et mõeldes Argentiinale, pole ma kunagi õhanud Buenos Airesest, vaid pigem Tulemaast, kuid mis seal salata, mida päev edasi, seda toredamaks linn muutub. Buenos Aireses elab kokku nii 10 miljonit inimest ja esimestel päevadel tundus mulle, et nad kõik on tulnud tänavatele meid tervitama ja kellel vähegi võimalik, olid seda teinud koos oma sõiduvahendiga. Liikluse tihedus ja sellest tulenev õhusaaste on päris ehmatav. Kõige laiemal tänaval - Avenida 9 de Julio (mis sai oma nime Argentiina iseseisvuspäeva järgi) on 7 sõidurida mõlemas suunas ning laiuseks on sellel lausa 110 meetrit.
Oleme siin veetnud nüüd pea 4 päeva ja suurema osa ajast oleme linnas ringi jalutanud. Mulle meenutab BA samaaegselt nii Pariisi, minu üht lemmikut Madriidi ja samas ka New Yorki. Ju BA on oma elanike ja nende esivanemate nägu, kelleks on suures enamuses eurooplased - hispaanlased, itaallased, prantslased, sakslased ja paljud teised. Just täna ütles siin juba teist aastat elav kolumbialane Juan, et talle tundub, et argentiinlaste hispaania keeles on mõjutusi itaalia keelest, eelkõige kõne kiiruse osas. Kahjuks ise ei oska kommenteerida, kuid Erik ütleb "si".
Kuigi kogu linn on kindlasti külastamist väärt, siis siiani on mulle parima mulje jätnud Recoleta linnaosa, kus suurest linnakärast ja igal pool sõitvatest bussidest sai peituda roheliste parkide rüppe. Külastasime ka turistidele kohustuslikku Recoleta surnuaeda koos Eva Peroni hauaga.
Meie hostel asub San Telmo linnaosas, mida teatakse eelkõige kunstiinimeste ning boheemlasliku vaimu poolest ja ehk seda kinnitab juba nii 3 tundi akna taga kestev rongkäik trummipõrina, kaunite tantsivate daamide ning lehvivate hiiglaslike lippudega.
Homme kolime oma asjadega Juani ja tema majakaaslase juurde Palermosse. Juttude järgi pidi just see BA mõnusaim koht olema. Nii sellest kui mahlastest steikidest ja maitsvast jäätisest juba järgmisel korral.
Nii nagu tuhandekilomeetrine reis algab esimesest sammust, peab üks korralik reisiblogi algama esimesest postitusest. Meie oleme Eve ja Erik. Järgmise aasta jooksul proovime teha lääne-ida suunal maakerale ringi peale, alustades Lõuna-Ameerikast, jätkates Austraaliaga ja lõpetades Kagu-Aasias. Sellest blogist saab meie päevik, kus kirjutame enda nähtud kohtadest, kohatud inimestest, mõeldud mõtetest ja tuntud tunnetest. Ennekõike oleme selle blogi mõelnud meie sõpradele ja lähedastele, kuid loodame, et siit võivad kasulikku infot ja inspiratsiooni leida ka teised.
Miks me selle reisi ette võtame? Põhjuseid on kindlasti mitmeid. Uudishimu maailma suhtes, mida eelmised, lühemad reisid on järjest toitnud. Rahulolematus igapäevase turvalise rutiiniga, kus aeg märkamatult järjest kiiremini mööda libiseb. Ja lõpuks tunne, et maailmal on meile nii mõndagi õpetada sellest, kuidas oma elu hästi ja täisväärtuslikult elada. On ju igal reisil ainult väike osa muljetest seotud ümbritseva keskkonnaga. Sama palju uut võib saada teada enda või oma kaaslase kohta, ning panna kogu enda minevikukogemust, kogunenud elutarkust ja tulevikuplaane nägema täiesti uues valguses.
Aga kõik need mõtted on meie jaoks juba ammu mõeldud, ning aja halastamatu edasiminek toonud kätte päeva, mil peame tegema Chicale viimase pai, heitma oma kodule viimase pilgu, seljakotid selga vinnama ja senisele elule aastaks hüvasti ütlema.
