Sinna ja edasi

Tuesday, November 30, 2010

Ushuaia

Inimestele, kes üles kasvanud kommunismipäikese all ja "Seiklusjutte maalt ja merelt", "Maailm ja mõnda" jt raamatusarjade monodieedil, on nimed nagu Tulemaa, Kap Hoorn ja Magalhãesi väin ammu tuttavad. Aga kuna ka ma ise, kes ma kindlasti eelpooltoodud kirjeldusele vastan, ei teadnud selle romantiliselt kurjakuulutava mainega koha kohta kuigi palju, siis alustuseks väike tutvustus.

Tulemaa (Tierra del Fuego) on saarestik, mis moodustab Lõuna-Ameerika mandri lõunapoolseima tipu. See koosneb umbes Eesti-suurusest Tulemaa suurest saarest ning rühmast väikesaartest, mille hulka kuulub ka Kap Hoorn. Viimane on Antarktikale kõige lähem maismaaosa, olles eraldatud kõigest 800 km laiuse Drake'i väinaga. Ümber Tulemaa Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani pääsemiseks on mitmeid eri võimalusi, mis on kõik erineval viisil ohtlikud ja oma laevade massihaua maine kuhjaga ära teeninud. Mootorlaevad läbivad tavaliselt selle tee kas läbi mandri ja Tulemaa suure saare vahelise Magalhãesi väina, või navigeerivad saarte vahel, kus tuntuimaks mereteeks on Charles Darwini ümbermaailmareisist kuulsaks tehtud Beagle'i laeva nimeline kanal. Saartevahelised mereteed on äärmiselt kitsad (laevatatav meretee ei ole isegi laiemates kohtades palju üle kilomeetri lai) ja lisaks ettarvamatule tuulele varitsevad purjelaevu seal lisaks ka salakavalad hoovused. Seetõttu on purjelaevad nii ajalooliselt kui isegi tänapäeval eelistanud sõitu ümber Kap Hoorni, olgugi et seal tuleb tegemist teha praktiliselt vaheaegadeta puhuva tugeva läänetuulega, sademetega ja lainetega, mis suudavad väiksema purjelaeva ilma vaevata pikisuunas ümber visata.

Äramärkimist väärivad Tulemaa põliselanikud, Selknam ja Yamana pärismaalased. Selles äärmiselt inimvaenulikus kliimas, kus temperatuur ka südasuvel ei tõuse üle kümne kraadi ja enamuse ajast puhub ülitugev tuul, ei kasutanud pärismaalased siiski mingisuguseid kehakatteid. Ilma ilmastikukindlate eluasemeteta, mida nad ehitada ei osanud, oleks igasugune kehakate kiiresti läbi vettinud ja kuivatada seda kusagil poleks saanud. Seetõttu eelistasid nad katta oma keha rasvaga ja veeta kogu oma elu lõkete ümber (isegi kanuudes), mille rohkete suitsusammaste tõttu otsustaski Magalhães saare Tulemaaks nimetada.

Tulemaa suur saar on tänapäeval jagatud Tšiili ja Argentina vahel, kusjuures enamus elanikest ja kasutuskõlblikust infrastruktuurist asub just Argentina poolel. Argentina Tulemaa pealinn ja põhiline reisisihtkoht on Ushuaia, kuhu ka lennuk meid järgmisena viis.

Ushuaia ümber oleks tõsisele matkajale tegemist kindlasti nädalateks. Muuhulgas on see ka alguspunktiks enamusele kommertslikele Antarktika-reisidele, ning tehnilise mägironimise huvilistele on siin sobivat materjali more than you can shake an ice ax at. Meie aja- ja rahabüdžett Antarktika-reisi (nägime viimase hetke supersoodushinna pakkumist $4000 reisija kohta -- odav lõbu see ei ole) välja poleks kannatanud ja mägironimine ka suurt huvi ei pakkunud, kuid ka niisama loodus- ja matkahuvilistele on Ushuaia ümber tegemist-nägemist piisavalt.

Esimesel päeval külastasime linnale kõige lähemal asuvat vaatamisväärsust, Martiali liustikku. Liustikuni viiv teerada algas linnakeskmest 7 km kauguselt ning enamus külastajaid saabub sinna takso või väikebussiga. Kuna ilm oli üllatavalt ilus, vihmapilvi ei paistnud ja tuul talutav, otsustasime kulude vähendamiseks ja matka huvitavamaks muutmiseks läbida selle tee jala. Kargel aga päikeselisel päeval mööda siksakitavat mägiteed üles ronimine tõi esmakordselt tõelise reisi- ja puhkusetunde -- mõtlesime, et just see on see, mille pärast me siia kaugele oleme tulnud.

Sõidutee lõpus jätkus tee laia, aga järsu ja konarliku mägiteega, mis viis liustiku jalamile. Martiali liustikus endas midagi väga vaatamisväärset ei ole, kuid vaated ümbritsevatele järskudele mäetippudele ja teisel pool linnale ja Beagle'i kanalile pakkusid mõnu nii silmale kui hingele. Minu pealekäimisel ronisime ka Martiali põhimäetipust umbes poole madalama (veidi üle 500 meetri) mäe tippu, mille pehmest graniitliivast nõlva viis üles ettetallatud, kuid lõpus üsna järsuks muutuv jalgrada.




Olime vaevalt jõudnud mäe otsast alla ronida, kui viimase 20 minuti jooksul kogunenud vihmapilved oma luugid avasid ja kallasid meile kaela jääkülma paduvihma. Sellel hetkel oli meil suur heameel sellest, et olime ettenägelikult endale ostnud vettpidavad kattepüksid. Heameelt aga varjutas pahameel sellest, et olime hommikusest heast ilmast eksitatuna need oma hostelisse jätnud. Nii saime esimese külma ja märja meeldetuletuse sellest, kui muutlik ja ettearvamatu Tulemaa ilm võib olla. Mõned päevad hiljem selline muutlikkus meid enam ei üllatanud, ning tunni aja sees vahelduvad päikesepaiste, vihm, lörts, rahe ja lumi enam kulmu kergitama ei pannud.

Teise päeva sisustasime ekskursiooniga linnuriiki ja külastasime Martillo saart, kus asub Lõuna-Ameerika ainuke ligipääsetav ja looduskaitse all olev pingviinide koloonia. Saarel, kuhu meid viis Ushuaiast 85km kaugusel asuvast Estancia Harbertonist väike mootorpaat, pesitseb 3000 paari patagoonia pingviine ja 16 paari eeselpingviine (jah, selline selle liigi ametlik eestikeelne nimetus tõepoolest on). Pingviinid on monogaamsed ja veedavad kogu elu ühe kaaslasega, ning ka saarel päterdasid nad paarikaupa ringi või olid oma pesas, emaslind muna või poegade peal ja isaslind kõrval uhkelt ringi vaatamas. Inimeste kohalolekust nad ennast häirida ei lasknud -- vähe sellest, et nad lasid endale peaaegu puudutamiskaugusele läheneda, kippusid nad meil koguni iseteadva ilmega jalus kakerdama.


Ushuaiast kõigest 12 km läänes asub Tulemaa rahvuspark, mida me mõningaseks kurvastuseks saime ainult veidike maitsta -- oleks olnud mõni päev rohkem aega, oleks võinud sinna tulla oma telgiga ja veeta vaheldusrikastel ja enamuses tehniliselt lihtsatel matkaradadel mitu päeva. Kuna aga meile vajalik Punta Arenase buss oli pühapäevaks välja müüdud, ning esmaspäevani poleks me tahtnud Ushuaiasse jääda, olime sunnitud matka tegema lühikese ja pealiskaudse. Kuid isegi sellel saime näha Lapataia lahte Beagle kanali sissepääsus, kopratamme, mägesid, jõgesid, ojasid ning loomulikult nüüd juba tuttavaks saanud kogu võimalike sademete spektrit.



Tulemaa on Argentina kõige kallim piirkond (tänu turistide rohkusele ja Argentina valitsuse poolt soodustatud majandusrežiimile, mis on sealsed elanikud tõstnud oma sissetulekutelt kogu riigi tippu). Kulinaarsed elamused jäid seetõttu järgi proovimata. Veel enamgi, kuna ka kõik vaatamisväärsused ja transport olid krõbedalt kallid, olime sunnitud kogu Ushuaias veedetud aja toituma ainult peenistest. Tegelikult õnneks siiski mitte, kuid nimetatud toiduaine oli kohalikus supermarketis vabalt, kenasti viiekaupa vaakumpakendisse pakituna, saadaval küll.

by Erik at 2:51 PM |