Meil on heameel teatada, et 24.01.2011 said meist mees ja naine - Erik ja Eve Laansoo.
Meie pulmapäev Cooki saarel, Rarotongal, oli imeilus! Päeva jooksul saatsid meid päike ning meie tunnistajad Rica ja Teele.
Kohaliku kombe kohaselt saime tseremoonia ajal ka õnnetoovaid vihmapiiske. Paljutähenduslik väskendus!
Peale pulmareisi Aitutaki saarele vahetame valge kleidi ja viigipüksid jälle meile nii armsaks saanud matkasaabaste vastu. Ees ootavad Uus-Meremaa ja Austraalia.
Loodame, et olete koos meiega õnnelikud ning ootame väga, et koos Teiega Eestis seda sündmust tähistada.
Eve ja Erik
Viimased Lõuna-Ameerika päevad möödusid juba harjumatuks muutunud linnakeskkonnas. Puconist viis 12-tunnine bussisõit meid Valparaisosse, linna, mis reisiraamatute fännidele on tuntud kunagise laevade esimese sadamana peale Magalhãesi väina, ning kultuurihuvilistele poeet Pablo Neruda elukohana.
Hiljuti UNESCO maailmapärandi hulka kantud Valparaiso on oma "vaikse ookeani juveeli" hüüdnime auga välja teeninud -- olgugi, et selle linna parimad päevad tunduvad pigem möödanikus olevat, meenutab ta omal moel nii Monacot kui San Franciscot. Valparaiso künklik maastik on tinginud selle, et kõik suuremad rajatised, olgu nendeks kirik, kalmistu või kindlus, paistavad olema ehitatud oma isikliku mäe otsa. Jalakäijatele teevad selles mägises keskkonnas elu lihtsamaks maailmas ainulaadsed funikulöörid, millest vanim alustas tööd aastal 1883 ja töötab tänaseni.
Külastajale jääb Valparaiso meelde oma erakordse värvikirevusega -- alates ehitistest ja taimestikust ning lõpetades graffiti ja nööril kuivava pesuga, jääb mulje, et seal linnas on keelatud eksponeerida midagi, mis oleks hall, tuhm või luitunud.
Ärasõidu eel veetsime poolteist päeva ka Santiagos. Meie hostel asus barrio Brasilis, naljakas linnaosas, mis tundus olevat üleni pühendunud piduriklotside, hüdrauliliste silindrite ja teiste autoosade kaubandusele. Meie huvid asusid mujal, ning veetsime laisa puhkepäeva süües jäätist ja sõites linnalähedasele mäele, kus ringijalutades oli raske ette kujutada, et asume kõigest mõne kilomeetri kaugusel 5 miljoni elanikuga hiigellinnast. Õnneks Santiago kurikuulus sudu meid ei kimbutanud, ning seetõttu oli meie mulje sellest linnast väga positiivne -- linn tundus puhas, turvaline ja hästiõlitatult töötava infrastruktuuriga.
Santiagoga lõppeski meie reisi Lõuna-Ameerika osa, järgmisel päeval lendasime juba ülitüütu kolme ümberistumisega (Panama City, Houston, Los Angeles) lennuga San Franciscosse, külla Eve õele Kadrile.
Lahkumine oli igatahes väga raske ja meil mõlemal väga kahju, et olime sunnitud selle osa reisist nii lühikeseks jätma. Aga parata polnud midagi, kuna aastaajad elavad oma elu inimestest sõltumatult ning me ei saanud kogu lõunapoolkera suve ainult ühe mandri peale ära kulutada. Kuid lubasime teineteisele, et tuleme tulevikus kindlasti tagasi, sest see maailmaosa on lihtsalt kõige parem reisisihtkoht, kus me oleme kunagi viibinud. Mina personaalselt olen igatahes täielikult
encantado ja
enamorado.
Mis teeb siis selle Lõuna-Ameerika osa meiesugustele (väikese eelarvega, peamiselt loodusest huvitatud) matkajatele nii atraktiivseks? Eriti, kui tuletada meelde, et ilm oli tegelikult tihti paha, elamistingimused spartalikud ja füüsilist pingutust palju.
Alustagem ehk üldisest õhkkonnast. Lõuna-Ameerika saab palju halba mainet tänu oma suurlinnade vägivaldsele kuritegevusele, kuid Argentina Buenos Airesest väljaspool ja Tšiili üldse kõikjal on ühed kõige turvalisemad piirkonnad, kus ma eales olen viibinud. Seal pole lällavaid purjutajaid, kambakesi hängivaid nolke ega libedaid helõuverjufrom-mehi, ning isegi mõte vägivaldsest kuritegevusest tundub naeruväärne. Sama on ka hostelites, kus külalised on üldjuhul puberteedieast väljas, käituvad korralikult ja ei nooli silmadega kahtlaselt sinu läpakat või telefoni. Ning kohalikud inimesed on viisakad, siiralt sõbralikud ja piinlikult ausad. Viimane pani meid imestama ka ülivaeses Guatemalas, kus taksojuhid teinekord risti vastupidi tavalisele "bussijaam on kinni, sa pead taksoga minema" trikile juhatasid meid hoopis õigemasse, ja seejuures lähemal asuvasse bussipeatusesse.
Kogu see stressivaba õhkkond on muidugi ainult taustsüsteemiks looduslikele vaatamisväärsustele, millele pole kogu ülejäänud planeedil palju vastu panna, ning mis seejuures on ühekorraga ligipääsetavad, kuid samas inimese poolt praktiliselt puutumata. Olgugi, et mõnes kohas on külastajaid omajagu palju (tippajal näiteks alustab Torres del Paines matka iga päev u. 600 inimest), ei õnnestunud kogu meie poolt viibitud aja jooksul näha praktiliselt mitte mingit inimtekkelist reostust, isegi üksikut tuulega minemalennanud kommipaberit mitte. Tõsi, peab mainima, et peaaegu igas pargis oli näha metsatulekahjude jälgi, mis peaaegu alati olid külastajate poolt põhjustatud -- meeldetuletus, kuidas üks hoolimatu inimene võib ühe hetkega hävitada selle, mida 10000 teist matkajat enne teda suure vaevaga on hoidnud.
Isegi fotod annavad edasi vaid väikese osa sellest, kui dramaatiline ja kargelt puhas see kõik on. Juhuks, kui keegi peaks tahtma seda oma silmaga näha, kirjutan veidike meie reisi praktilisest poolest.
Meie reis oli lõunapoolkera kevadperioodil ja varasuvel. Kõik, mis me ilma, transpordi, majutuse ja rahvastatuse kohta kirjutame, võib suveperioodil olla hoopis erinev.
Ilmast võikski alustada. Kui peaks ilma ühe lausega iseloomustama, siis ma kirjeldaksin seda "ilm võib olla ilus, kuid enamuse ajast ei ole". Meie alustasime enda reisi mandri lõunatipust ning liikusime kogu aeg põhja poole. Iga paarisajakilomeetrise bussisõidu järel me ootasime, et ilm läheks ilusamaks, tänu madalamale laiuskraadile ja suve lähenemisele. Kuid iga kord, kui ilm tundus paranevat, piisas vaid mõne päeva möödumisest või järgmise paarisaja kilomeetri võrra edasiliikumisest, kui jätkus tavaline ilm. "Tavaline ilm" tähendas temperatuure 5-10 kraadi, kõva tuult ja tihti ka paduvihma.
Tuul vääribki veel eraldi äramärkimist, kuna midagi võrreldavat pole vist kusagil mujal võimalik leida. Nagu igaüks teab, on Eestis, nagu Pilvi Kirsi ütleb, "tuul puhanguline". Patagoonias ta seda igatahes ei ole -- 30 m/s või rohkem tuul võib puhuda tunde ja miks mitte ka päevi järjest. Mõnes kohas on tugev tuul nii töökindel, et võib ennast tuule vastu toetades peaaegu magama jääda. Ja kuigi me korduvalt kohtasime tuult, mis oleks meid peaaegu jalult (ja mõnikord üle kuristiku serva) pühkinud, kirtsutasid vanemad matkasellid selle peale nina ja iseloomustasid kui "see pole midagi" ja "umbes 5 10st".
Põhja poole liikudes muutub kliima vähem tuulisemaks, kuid see-eest märjemaks. Chiloe saarel ja sellega külgnevas mandriosas on iga ühe selge päeva kohta aastas kaks sajupäeva.
Kuid ometigi on ilus ilm võimalik praktiliselt mistahes kohas. Meie kogesime pilvitut taevast ja päikest nii Ushuaias, Torres del Paines, Chaltenis kui Chiloel -- kuid samuti kogesime kõigis neis kohtades ka paduvihma, lörtsi ja läbilõikavat külma tuult.
Meie reisil oli ilm tavaliselt parem Argentina pool ja halvem Tšiili pool, kuid see võis olla ka juhus. Siiski on nendel riikidel üks oluline vahe -- nimelt on selge, et Argentina on oluliselt energiarikkam ja seal ei olnud majades peaaegu kunagi külm. Seevastu Tšiilis on mistahes küte väga haruldane, ning ka siseruumid olid tihti väga jahedad ja rõsked. Ühes tagasihoidlikus öömajas ootas meid voodi peal ei rohkem ega vähem kui seitse tekki, ning peaaegu kõik neist kulusid ka ära -- ning see oli ometigi suvel! Olles harjunud Eestis 20 külmakraadiga toas T-särgi väel olemist inimõiguseks pidama, pani see küll seda luksust hindama, ning mõtlema selle peale, kas me seda igavesti suudame endale lubada arvestades seda, et Tšiili on majandusarengult umbes Eestiga võrdne riik.
Kuigi meie poolt valitud öömajad luksusega ei hiilanud, olid nad eranditult väga puhtad ning standardiks oli soe vesi, hommikusöök ja tasuta internet. Samuti oli enamuses olemas korralikult sisustatud köök, mis tegi meie elu oluliselt lihtsamaks. Igapäevast väljas söömist poleks meie eelarve välja kannatanud, ning lisaks vajas lahendamist probleem, mida üldse süüa, kui üks inimene on hiiglasliku isuga ja teine taimetoitlane. Lõpuks kujunesid meil välja kolm põhitoitu, mida oli võimalik valmistada ka liha ja kalata versioonis, ning mis tagasid lisaks täis kõhule ka piisava vahelduse.
Söögi kõrval ei saa jätta mainimata ka veini, mida on saadaval palju, hea kvaliteediga ja väga mõõduka hinnaga. Eestis müüdavad Lõuna-Ameerika veinid on tihti pigem pettumust valmistanud, kuid kohapeal olid meie jaoks "reassuringly expensive" ehk siis umbes 30-40 krooni hinnaklassis kohalikud Malbecid ja Carmenered praktiliselt eranditult väga head, ning isegi kokkuhoiuhetkel ostetud 15 kr/l pakivein täiesti joodav. Eks kindlasti on mängus ka mõningane reisil-maitseb-kõik-paremini efekt, kuid tundub, et need suurtootjate veinid, mis Eestisse jõuavad, ei esinda kohalikku paremikku.
Mis veel äramärkimist mainib? Bussitransport on nii Argentinas kui Tšiilis ülimugav, täpne ja turvaline, ning lisaks veel kahe riigi ja eri bussifirmade vahel omavahel ühendatud, võimaldades ühekorraga osta pileti peaaegu mistahes sama või teise riigi sihtkohta. Selle mugavuse varjuküljeks on küllaltki krõbe hind, keskimiselt suurusjärgus 1 kr/km. Ning odavamaid alternatiive üldjuhul lihtsalt ei eksisteeri -- lõppude lõpuks on tegemist umbes Eesti arengutasemel riikidega, ning ega Eestiski pole võimalik Tallinnast Tartusse mõnekümnekroonise kanabussiga sõita.
Lõpetuseks peaks vist kirjutama, kas mõni asi häiris ka, ning siinkohal on tõeliselt raske midagi olulist meenutada. Võib-olla võib mainida häbematult nöörivaid Tšiili rahvusparkide tasusid -- 300 kr sissepääs ja 250 krooni telgikoht kämpingus, kus selle raha eest pole muid mugavusi kui primitiivne vets, ning kus pargis puudub isegi elementaarne päästeteenistus ja vigastuse korral saab loota ainult enda kaasmatkajate abile. Veel võib ehk mainida lärmakaid juute, keda hostelites oli kaugelt rohkem kui mistahes muu rahvuse esindajaid, ning kes teinekord köökides laiutama kippusid (kuigi, mis seal salata, eks meie võtsime teinekord oma toitu vaaritades ka päris palju ruumi).
Muidugi ei ole võimalik ühes postituses edasi anda murdosagi sellest, mis me kogesime või nägime. Kes tahab, peab seda ise oma silmaga nägema. Meie igatahes kavatseme seda tulevikus veel teha.
Nii et
¡Hasta Luego! Argentina ja Tšiili. Mitte mingil juhul
¡Adios!.
Lisaks juba harjumuspäraseks saanud külmale vihmale korraldas Tšiili meile tervituseks koguni 7-pallise maavärina, mille epitsenter asus meie asukohast kõigest 100 kilomeetri kaugusel. Õnneks meie seda ei tundnud (olime sellel hetkel bussis) ja mingeid purustusi ei näinud. Kuid see tuletas meelde, et oleme saabunud tektooniliselt väga aktiivsesse piirkonda. Nimelt oli meie järgmiseks peatumispaigaks Pucóni linn, mis asub 2847 meetri kõrguse aktiivse Villarrica vulkaani jalamil.
Pucón ei proovigi oma turistlikkust varjata -- seal ei puudu isegi mööda linnatänavaid ringipopsutav rong. Kuid linn ise on siiski vaid baaslaagriks looduses toimuvatele tegevustele -- Villarrica suitseva ja mõnikord laavat purskava kraatri äärele matkamine, kaljuronimine, parvetamine, ratsutamine, puulatvades trossi mööda ringikihutamine. Meie otsustasime vihmasest ilmast niipalju kasulikku tegevust välja pigistada kui suudame ja suundusime kuumaveeallikatele, mida selles vulkaaniliselt üliaktiivses piirkonnas leidub igale maitsele.
Termas Geometricas on rajatud lopsaka taimestikuga kaetud järsuseinalisse orgu, mille lõpus pahiseb alla kõrge kosk. Basseine on enda leotamiseks kokku paarkümmend, veetemperatuuriga vahemikus 35-41 kraadi. Võrreldes Aasia termidega on Tšiili omades vaheldust vähem -- Tšiillased eelistavad pigem mõõdukalt kuuma kui ihukarvu kärsatavalt tulist vett ja Koreas kohatud sake, rohelise tee jms vanne siin ei ole. Kuid asukoht lopsaka aurava vihmametsa keskel ja võimalus ennast otse mägijoa all jahutada kompenseerisid selle edukalt.
Pucóni ümbruskonnas on mitu rahvusparki, ning loomulikult pidasime me enda kohuseks mõnes neist teha üks pikem matk. Kuna meie aeg Lõuna-Ameerikas oli otsa saamas, siis ilusa ilma ootamise luksust meil ei olnud ja järgmine päev asusime vihmasest ilmast hoolimata teele Huerquehue parki. Matka esimene päev möödus mööda libedaid sopaseid metsaradu mäest üles rühkides, silmailu pakkumas kõrgete kaljumüüride ja metsa vahele peidetud mägijärved.
Vihmane öö möödas, algas järgmine päev juba pilvitu taeva ja päikese all. Tee viis meid läbi tiheda vihmametsa, avanedes lõpuks rohetavale mäeküljele, ümbritsetud igast küljest lumistest tippudest. Veetsime meeldiva lõunatunni järjekordse mägijärve ääres, meie tegevust laisalt jälgimas mõned mäletsevad lehmad. Õhtuks jõudsime pargist välja ja veetsime öö kämpingus, kus ei puudunud ka järjekordsed looduslikud kuumaveebasseinid, pakkudes võimalust oma matkast kangeid lihaseid kuumas vees lõdvestada, ning kuna need olid avatud ööpäev läbi, võisid kõik kämpijad ennast seal tähistaeva all soovi korral kasvõi krimpsu leotada.
Järgmisel hommikul ootas meid ebameeldiv üllatus. Meie selle päeva sihtmärgiks oli väike asula nimega Reigolil (mille arvatavasti asutas kunagi eestlane Reigo Lill), kust lootsime jõuda bussiga samal õhtul tagasi Pucóni. Olime eelnevalt rääkinud kolme erineva inimesega, kes kõik kinnitasid, et meie kämpingust sinna on maad umbes 15km. Arusaadavalt ei olnud me just rõõmsad, kui tund aega peale teeleasumist suuremale teele välja jõudes nägime teeviita, mille kohaselt oli jäänud käia veel 31km. See muutis meie lootused viimase bussi peale jõuda pehmelt öeldes ebarealistlikuks, kuid kuna muud ka teha polnud, hakkasime lootusetu tundega hinges siiski kõndima, lootes hea õnne korral võimaluse peale ennast mõne auto peale hääletada. Korra see ka õnnestus ning üks abivalmis talumees viis meid oma pikapiga küll kõigest paar kilomeetrit edasi, kuid meie suureks kergenduseks mitusada meetrit kõrgemale. Sellega hea hääletusõnn lõppes, kogu järgneva päeva jooksul möödus meist sobivas suunas täpselt üks auto. Kuid päeva lõpuks saabus ka kaks head üllatust -- nimelt jõudsime juba kõigest kolme tunni pärast kohta, kust oli võimalik juba bussi peale saada, ning buss viis meid otse Pucóni. Tegelikuks vahemaaks teeristist Reigolili osutus umbes 21 km -- mitte nii vähe, kui meile oli räägitud, kuid oluliselt vähem kui teeviit näitas.
Heameel teatada, et peale jõulupuhkust sajusaartel oleme lõpuks jõudnud ilusa suveilma levialasse, seekord jälle Argentina pool. Linna nimi on ladinapäraselt toretsevalt pikk "San Carlos de Bariloche" ning tegemist on Argentina ühe olulisema turismisihtpunktiga nii suvel kui talvel. Bariloche linn asub otse keset suurt Nahuel Huapi loodusparki, mis kubiseb järvedest, vahustest mägijõgedest, rabadest, alpi- (õigem oleks vist öelda andi-) niitudest ja lugematutest mitte väga kõrgetest (keskmiselt 2000m kanti) kuid isegi praegusel soojal aastaajal lumistest mäetippudest.
Peale rohkem kui kuud märgades, külmades ja tuulistes (enamjaolt kõike kolme korraga) piirkondades ootas meid ees tõeline parim suveilm, päevaste temperatuuridega üle 30 kraadi ja pilvitu taevaga. Meie saabusime Barilochesse ilma mingi plaanita, olles eelnevalt vaid veendunud selles et tegemist on tõenäoliselt ilusa kohaga, kus on võimalik matkata. Meie õnneks osutusid mõlemad oletused tõeks, võib-olla oodatust enamgi. Nimelt oli meil suur soov teha jälle mõni mitmepäevane matk, ning kuigi praegusel kevadhooajal on osa radu suletud ja transport hõre, ei olnud sellise matka leidmine sellegipoolest võimatu. Olles ühe potentsiaalse marsruudi leidnud, seadsime sammud looduspargi peakontorisse (kus registreerumine on enne iga matka kohustuslik, ning varsti saime teada ka, miks). Nimelt selgus tõsiasi, et enamus matkaradu pargis on klassifitseeritud raskusastmega "alta" või "muy alta", ehk siis raske või väga raske, ning sinna hulka kuulus ka meie poolt välja valitud raja keskmine lõik. Kuid olles kuulnud, et me oleme äsja edukalt matkanud Torres del Paines, rahustas abivalmis pargi administratsiooni töötaja meid ja kinnitas, et meil ei tule seal probleeme (hiljem mõtlesin, et äkki ta sai meist aru, nagu me oleks TdP-s edukalt torreste tippu roninud).
Tavapärane matkaeelne varustuse otsimine ja pakkimine seljataga, viis liinibuss meid Villa Catedrali külla, kus vinnasime kotid selga ja hakkasime kõndima. Hoolimata esimeseks päevaks lubatud seitsmesajast tõusumeetrist oli rada lihtne ja ilm tõeliselt superhea. Ainukese nuhtlusena ilmusid välja hiiglaslikud patagoonia parmud, kes igal puhkepausil meie ümber pinisema kogunesid. Kuid keha oli värske, õhk puhas ja joogipudelitäis Eviani iga mõne kilomeetri tagant pudelisseammutamise vaeva kaugusel. Nii viis lõpus järjest järsemaks muutuv rada meid esimesse ööbimiskohta, 1700m kõrgusel asuvasse Refugio Freysse. Telgipüstitamise ja söögikeetmise ajal pakkusid show'd kaljuronijad, kes ämblikmehe kombel riburada mööda lähedalasuva püstloodse kaljutorni otsa tõusid ja sealt pealtnäha sama lihtsalt alla tagasi saabusid.
Järgmisel hommikul valmistasime ennast ette kõige raskemaks matkapäevaks. Kuigi me oma kämpinguala ümbritsevates mägedes ühtegi madalamat kuru ei märganud, olime ometigi veendunud, et sealt leidub mõni lihtne väljapääs. Nagu sellel päeval aga reegliks sai,
that was not to be -- peale kahte tundi mööda suuri kivirahne ja peaaegu vertikaalseid lumekeeli turnimist, jõudsime lõpuks meie poolt oletatud mäekuruni, mis osutus ümbritsevatest tippudest ainult veidi madalamaks seljandikuks. Tee sinna viis üle järsu lumega kaetud nõlva, mis muutus tipule lähenedes inimesesuuruste kivirahnude ebakorrapäraseks hunnikuks. Õnneks näitasid rajamärgid siiski ohutu tee ette, ning meil ei olnud tarvis pead murda selle kallal,
millisest kivirahnust on võimalik üles ronida, vaid ainult selle kallal,
kuidas.
Lõpuks jõudsime õnnelikult mäeharjale, ning kivise ja lumise tõusu asemel ootas meid nüüd arvatavasti pea kilomeetri kõrgune järsk jämedateralisest liivast (või peeneteralisest kruusast) langus. Avanevad vaated seejuures olid täiesti ebamaised, ning mööda seda järsku nõlva ennast allapoole libistades poleks olnud raske ette kujutada, et oled Frodo Baggins, ning kui mõne kivi tagant oleks pea välja pistnud Gollum ja kraaksatanud "my precious!", poleks see ülejäänud keskkonda arvestades mingit üllatust põhjustanud.
Olles selle raske mäeületusega lõpule saanud, patsutasime üksteisele (ja iseendale) õlale ning õnnitlesime ennast päeva raske osa läbimise eest. Meie kaart näitas, et enne lõppu peame ületama veel ühe mäeaheliku, kuid kui eelmise värviks oli kaardil tumehall, siis sellel kõigest valge, millest oletasime, et tegemist on suhteliselt lihtsa mäekuru ületusega. Nagu kord juba mainitud,
that was not to be. See "mäekuru" osutus katkematuks peaaegu vertikaalseks kaljuseinaks, mille viimased paarsada meetrit olid endiselt paksu lume all. Matkasaabastega kõva lume sisse astmeid toksides turnisime mööda seda peadpööritavat seina üles, tahtmata mõelda selle peale, mis võib juhtuda, kui lumi peaks jalgade all järele andma, või, veel hullem, mida me teeme, kui meid peaks teisel küljel ootama samasugune lumine laskumine.
Õnneks teisel küljel meid lumi ei oodanud, küll aga ülijärsk kivine kaljusein, kindlasti oma pool kilomeetrit kõrge. Nii me seal turnisime, ennast põhiliselt käte jõul mööda kive allapoole lastes, meie sihtmärgiks olev Refugio paistmas sama kaugel nagu lennukiaknast vaadates. Lõpuks kohal olles avastasime, et olime tulnud otse üle kõrge mäeaheliku, mööda kaljuseina, mis altpoolt vaadates tundus inimesele täiesti läbimatu.
Õnneks teise päevaga meie tehnilised raskused piirdusid, järgmine päev ootas meid ees küll pikk (16km) kuid see-eest tasane rada mööda orgu välja, ning kuna suvine bussiliiklus polnud veel alanud, lisaks 6km lõõskava päikese käes mööda tolmavat kruusateed suurema ristmikuni, kust buss meid tagasi viis.
Kõige lõpuks olime enda saavutusega ülimalt rahul, kuigi oodatud matka asemel olime sattunud peaaegu et alpinismiekskursioonile. Kuigi ma ei iseloomustaks seda matka kui ohtlikku, oleks ta võinud väga kergesti seda olla, kui ilm oleks olnud halvem, või kui oleksime proovinud sama rada läbida vastassuunas. Õnneks osutus see antud juhul meile täpselt parajaks, kuid igatahes tulevikus oleme me sellise raskusastmega radade puhul topelt-ettevaatlikud ja ei kõhkle tagasi pöördumast, kui ilm peaks halvaks osutuma või me tunneme, et maastik meile üle jõu käib.
