Need, kellel oli ebaõnn üle-eelmisel PÖFFil näha pealkirjas nimetatud filmi, teavad, et Tasmaania on üks ilus ja roheline, aga samas ka külm ja inimvaenulik koht (ning lisaks täis ärakaranud kõrilõikajaid). Enamuse külalisi, nagu ka meid, toob Tasmaaniasse tema puutumata ja unikaalne loodus.
Nagu juba traditsiooniks saanud, ei soovinud me Tasmaania loodusega tutvuda ainult läbi autoakna, vaid sellesse täielikult sukelduda. Tasmaanias asub Austraalia kuulsaim ning üks maailma tuntumaid matkaradu nimega Overland Trek, mis läbib oma 80 kilomeetrit Cradle Mountaini ja St. Clairi järve rahvuspargis. Enamus külastajaid läbib selle raja umbes seitsme päevaga, mille sisse jääb peale põhiraja ka hulgaliselt kõrvaltrippe pargis asuvatele mäetippudele, koskedele ja teistele vaatamisväärsustele.
Overland Trekile, nagu ka paljudele teistele populaarsetele matkaradadele pääsemine, sisaldab ohtraid sekeldusi. Külastajate arvu piiramiseks lubatakse igal päeval rajale ainult 34 matkajat, kes peavad kõik läbima raja samas suunas ehk põhjast lõunasse. Rajale pääsemiseks vajaliku loa peab selleks eelnevalt netist ära ostma, kusjuures loa niigi soolasele 160-dollarilisele hinnale lisanduvad veel pargi enda sissepääsumaksud ja bussitransport raja alguspunkti ja lõpp-punktist tagasi. Algus- ja lõpp-punkt on seejuures teineteisest nii kaugel, et lõpp-punktist algusesse samal päeval bussitranspordiga polegi võimalik jõuda. Enamust matkajaid jõuab alguspunkti Launcestoni nimelisest linnast ning sõidab lõpust Tasmaania pealinna Hobartisse. Lõpuks tegime nii meiegi, kusjuures ka praktilised küsimused nagu kuidas oma ülejäänud asjad Launcestonist Hobartisse saada, leidsid lõpuks lahenduse.
Meie eelmiste trippidega võrreldes oli Overlandi profiil pigem lihtne -- suurimad päevased tõusumeetrid jäid umbes 300 juurde ja osadel päevadel ei olnud käimist rohkem kui kümnekonna kilomeetri jagu. Tavapärase seitsme päeva asemel lühendasime enda matka kuuele, ühendades omavahel kaks päeva, mis "standardgraafikus" olid vastavalt kolme- ja kuuetunnised. Tegemist oli meie esimese kuuepäevase matkaga, mis tähendas, et pidime kaasa tassima juba märkimisväärset kogust toitu. Kuid nüüdseks oleme omandanud matkatoidu valimises ja kombineerimises juba mõningase vilumuse ja isegi kuue päeva toit ei kaalunud väga palju, ning puudust ei tulnud ei kaloritest ega ka vaheldusest -- olemas olid pasta, riis
und kartoffel, kõikvõimalikest lisanditest rääkimata.
Oma kaheksakümne kilomeetri jooksul läbib Overlandi rada mitut erinevat tüüpi maastikku. On jalgpallisuuruste kividega ülepillutatud mäeradu, madalaid poriseid lagendikke, lopsaka rohttaimestikuga kaetud rabasid ja eukalüptipuude metsi. Seejuures ümbritsevad sind kogu aeg sürreaalsed kaljumoodustised, millele nende omapärane kuju on andnud nimed nagu Cradle Mountain, Barn Bluff jne. Paljudele neist on võimalik ka ronida, ning lähenedes selgub, et see, mis kaugelt paistis monoliitse kaljuna, on tegelikult külmkapisuuruste lahtiste kivirahnude hunnik. Seista kuuesaja meetri kõrguse kivihunniku otsas on päris eriline tunne, ning paneb hindama tõsiasja et Tasmaanias maavärinaid ei ole.
Overland on tuntud oma halva ilma poolest. Isegi suveperioodil sajab väga palju vihma, ning lumi või lörts ei ole ühelgi aastaajal haruldased. Ilma koha pealt saatis meid vist siiani kogu reisi kõige suurem vedamine. Nimelt kuuest päevast viis olid soojad, sademeteta ja enamuses päikeselised. Nii pikki ilusa ilma perioode kohtab pargis haruharva -- korra aastas, kui sedagi. Kuulsime teistelt matkajatelt, et alles eelmisel nädalal oli pargis pidevalt lörtsi sadanud.
Cradle Mountaini park on tõeliselt inimesest rikkumata ka oma eluslooduse poolest. Pea kõigil päevadel kohtasime kängurusarnaseid väikseid kukkurloomi wallabysid, kes inimestest ennast segada laskmata nosisid meie hüttide kõrval süüa või põrkasid niisama ringi. Kui wallabyd lõid nunnumeetri osuti hooga põhja, siis leidus ka loomi, kes ei suutnud seda värahtamagi panna. Meie matkakaaslased avastasid ennast peale üht teekäänakut metsas kõigest meetri kauguselt silmitsi pooleteise meetri pikkuse ja käsivarrejämeduse maovolaskiga. Madusid pidada praegu üldse väga palju olevat ning mitmed matkakaaslased nägid rohkem kui ühte -- aga meie mitte. Siinkohal on ilmselt paslik lisada, et kuigi Tasmaania maod on kõik mürgised, on nad ka väga häbelikud ja pigem väldivad inimesi ning põgenevad nendega kohtudes. Viimane maohammustusest põhjustatud surmajuhtum Cradle Mountaini pargis oli aastal 1966.
Uus-Meremaa matkadest erines ka Overland ka matkaseltskonna poolest. Kui Uus-Meremaal kuulus enamus matkajaid kategooriasse "kurjad vanainimesed," siis Overlandil olid kõik inimesed väga toredad, ning mõnega, kellega me pikemat aega samas tempos käisime, tekkis meil õige hea klapp.
Väljapaistvaim meie matkakaaslastest oli ehk 19-aastane Saksa päritolu Chris, kes tekitas
park rangerites omajagu nõutust oma väikese seljakoti, iga käe ja õla otsas rippuvate poekottide ja suurte pottide-pannidega. Tal nimelt ei olnud endal enamust matkavarustust nii et ta oli oma suure seljakoti jätnud hostelisse ja võtnud toidu kaasa poekottidega, ning "laenanud" matkanõud oma hostelist.
Chrisi käest õppisime nii mõndagi uut. Saime teada, et on olemas selline sport nagu allveerägbi, mis on vist leiutatud mõne väga hea huumorimeelega või siis suurushullustust põdeva inimese poolt, kes arvas, et kõik muud spordialad on liiga lihtsad, kuna neid harrastades saab ju ometi hingata. Chrisi kirjeldused sellest, kuidas tursked mehed vee all hinge kinni hoides soolvett täis rägbipalli pärast puselevad, pakkusid kõigile kuulajatele lõbu kogu raha eest. Jällegi tuleb tõdeda, et maailmas on palju rohkem asju, kui me endale ettegi suudaksime kujutada.
Overland pakkus meile kuus päeva matkamist sürreaalselt ilusal maastikul, turnimist mitmekümnetonniste kivilahmakate otsas, kohtumisi eksootiliste loomadega ja mitte vähem eksootiliste inimestega. Kõrge koht meie personaalses matkade edetabelis on enam kui garanteeritud.
Peale Overlandi oli meil Tasmaanial viibimiseks veel mõned päevad, mille jaoks rentisime endale väikebussist ehitatud camper-auto. Kahjuks aga otsustas ilmataat, et me oleme piisavalt krediiti saanud ja aitab küll. Esimesel päeval oli ilm kõigest pilves ja tuuline, kuid teine päev algas kohe korraliku padukaga, sellisega, mis Eestis tavaliselt ei kesta kauem kui tunnikese. Tasmaania vihm on teisest puust ja kulus üle 48 tunni, et tal aur otsa hakkaks saama. Enamuse sellest ajast kössitasime oma camperis, lugesime raamatut ja lõime niisama aega surnuks. Olime sõitnud Tasmaania ühe tuntuma vaatamisväärsuse, Wineglass Bay, lähedale, ning ei tahtnud jonni jätta lootuses seda siiski ka enam-vähem talutava ilmaga näha.
Kolmanda päeva hommikuks oli vihm lõppenud ja taevas hakkas kohati näitama selginemise märke. Olime öö veetnud Friendly Beachi nimelises rannas ja sättisime ennast suurele teele tagasi sõitma, kui avastasime, et seal, kus eelmisel päeval oli teel olnud mõnemeetrine loik, laiutas nüüd rohkem kui viiekümne meetri pikkune järv. Esimest korda taipasime panna tööle raadio, ning uudised olid murettekitavad. Tegemist oli olnud suurima sajuga mitmekümne aasta jooksul ja üleujutatud teed olid nii mõnegi piirkonna täielikult ära lõiganud. Meie esmaseks mureks oli muidugi pääseda tagasi maanteele, mis oli ühekorraga kutsuvalt lähedal, aga samas ligipääsmatult kaugel. Katsed näitasid, et veetase järves oli veidi enam kui põlvekõrgune. Seega mitte lootusetult sügav, kuid olles kodus silmi pööritanud nende kauboide suunas, kes Tuukri tänava üleujutuste ajal oma sõiduautodega aknaservani vees kahlasid, otsustasime esialgu oodata ja loota veetaseme alanemist. Ajapikku lisandus meiega koos ootama teisigi veevangi sattunuid. Olles oodanud oma viis tundi, oli veetase alanenud ehk 10-15 cm võrra ning esimesed julged söandasid järvest läbi sõita. Nende edust kannustatuna ning oma kannatlikkuse ammendanuna järgnesime neile, ning olime peaegi vabaduses tagasi.
Kuna ilm oli selleks ajaks juba omajagu selginenud, ning meil veidi aega varuks, ronisime peale kahepäevast ootamist võidukalt kauaoodatud Wineglass Bay vaateplatvormile. Eesti jonn oli seekord Tasmaania ilmataadi seljatanud.
Närveerimine polnud küll sellega läbi. Järgmisel päeval pidime Tasmaaniast Melbourne'i edasi lendama, ning polnud isegi selge, kas me lennujaamagi suudame sõita. Meie tee jooksis Tasmaania suurima, Eski jõega, paralleelselt, ning oli aru saada, et jõgi on oma tavapärasele voolusängile lisaks mõlemalt poolt sajakonna meetri jagu ruumi juurde kahmanud. Õnneks osutus mure ühekorraga põhjendatuks ja samal ajal asjatuks. Nimelt oli jõgi tõesti sulgenud otsetee lennujaama, kuid õnneks oli suur maantee ehitatud piisavalt kõrgele ning sealtkaudu läbipääs ei olnud ohus. Mõned tunnid hiljem olime juba Melbourne'is.
Christchurchist sõitsime edasi Queenstowni, ning võib öelda, et mitmeski mõttes sellega meie Uus-Meremaa kogemus alles tõeliselt algas. Neile, kel aega kaks nädalat või vähem, võib julgelt soovitada kõik muu vahele jätta ja piirdudagi Queenstown-Te Anau-Wanaka kolmnurgaga. See on tõeline Sõrmuste Isanda maa, järskude mägede, roheliste niitude ja peidetud järvedega. Queenstown on muidugi väga turistlik ja närvilise liiklusega, kuid kui ainuüksi hingemattev looduslik asukoht seda ei kompenseeri, siis kindlasti kompenseerib selle maailma parim burks legendaarses Fergburgeris.
Kuna olime nüüd neljakesi ja plaanisime minna matkama, sai tehtud ring peale Queenstowni jaekaubandusele, mis pakkus seinast seina kogemusi alates üliabivalmitest (ja väidetavalt väga kenadest) meesmüüjatest kuni "kui sulle, rott, on meie magamiskott liiga kallis, mine siis Kathmandusse!" suhtumiseni, mis oleks kui mõnest Eesti maffiabossi trofeenaise trofeebutiigist teisele poolkerale imporditud.
Hädavajalik varustus olemas, viis tee meid jälle loodusesse, seekord neljapäevasele matkale kohaliku nimega Rees-Dart Track. Matk saab enda nime tõsisasjast, et ta läbib kõigepealt Reesi jõe oru, ületab seejärel kõrge mäesadula ning jätkub Darti jõe orus. Tegemist on juba keskmisest mõnevõrra raskema matkaga, mis sisaldab lõputult jõeületusi (mitmed neist isegi madala veetasemega tublisti üle matkasaapa kõrguse) ja reaalset võimalust halva ilma lõksu jääda, kui vihmast ülespaisutatud jõed tee ära lõikavad. Meil jätkus nüüd juba ebaharilikult pikaks veninud algajate õnn ja vihma me praktiliselt ei saanud. Rada oli raske, kuid maastik oli fantastiliselt ilus oma lumiste mägede, roheliste niitude ja vahutavate mägijõgedega. Ainukesena meie tehtud matkadest ei olnud Rees-Dart Uus-Meremaa nn. Great Walk, mis tähendas odavamaid hindu ja rahulikumat atmostfääri, kuid kohalikud tüütused nagu liivakärbsed ja kurjad vanainimesed olid ikkagi meid saatmas.
Peale Rees-Darti veetsime mõned päevad Wanakas ning seejärel sõitsime Fjordlandi piirkonna "pealinna" Te Anausse. Fjordland on Uus-Meremaa üks olulisemaid turismipiirkondi ning pole ka raske aru saada, miks. Te Anaust võtsime endale lühikese kruiisi kuulsas Milford Soundis. See sattus väga vihmasele päevale, mis ei osutunudki ainult halvaks õnneks. Nimelt on Milford Soundis kõigest üksikud püsivad kosed, kuid suure vihmaga tekib neid kümnete kaupa juurde. Sõita pisikese laevaga püstloodsete roheliste kaljude vahel, igas küljes voolamas veejoad väikestest niredest kuni pahisevate koskedeni -- see on vaatepilt, millesarnast maailmas kindlasti palju ei leidu.
Fjordlandsis asub ka Uus-Meremaa kaugelt kõige populaarsem matkarada, Milford Track. Meie kõhklesime enda registreerimisega seal niikaua, kuni olime juba hiljaks jäänud -- järgmised vabad hütikohad leidusid alates oktoobrikuust. Õnneks on Uus-Meremaa DOC (Department of Conservation) Milford Tracki koormuse leevendamiseks rajanud teise toreda raja nimega Kepler Track. Ka see on ülipopulaarne, ning selle populaarsuse eest tuleb maksta röögatute ööbimistasudega ($52 per nägu ühe öö eest hütis) ja totrate reeglitega (kui ööbid telgis, siis hütti ei lubata sind isegi mitte oma matkatoitu vaaritama). Kuid tegemist on siiski mitte lihtsalt Uus-Meremaa, vaid kogu maailma ühe parima matkaga, ning me ei saanud jätta sinna minemata.
Kepler Track algas rahuliku jalutuskäiguga metsas, millele järgnes sujuv kuid järelejätmatu 900-meetrine tõus. Olles jõudnud esimese mäe tippu, tabas meid korralik lumetorm -- meeldetuletus sellest, kui inimvaenulik Uus-Meremaa kliima võib isegi suveperioodil olla. Õnneks polnud esimesse hütti enam kaugele minna, ning torm ei kestnud niigi kaua. Hütt esindas seekord Great Walkidele iseloomuliku megalomaania tippu -- viiskümmend inimest pakitud umbes purjelaeva trümmi suurusesse ruumi, ning umbes sama paljude mugavustega. Viiskümmend köhivat ja norskavat inimest jääkülmas hütis -- looduses matkamise klantspiltide tagune köögipool on kõike muud kui mugav või glamuurne.
Esimene hütiöö üle elatud, sättisime teele matka põhiosa poole, mis viis üle kõrge mäeaheliku harja. Kahjuks vedas meie muidu hea ilma-õnn meid seekord veidike alt ning kuigi ilm ei olnud otseselt paha, oli ta siiski piisavalt pilvine et aru saada, et meile avanenud, niigi päris muljetavaldavad vaated, olid vaid hale vari sellest, mida päris ilusa ilmaga oleks näha olnud. Sellegipoolest oli keskkond täiesti imeline, kahel pool paistmas fjordid, järved ja lõputud mäetipud.
Järgmise matkapäeva moto võis võtta kokku sõnadega "võidujooks juutidega." Nimelt planeerisime kokkuhoiu eesmärgil ööbida mitte 48-kohalises Great Walki hütis, vaid sellest veidi kaugemal asuvas kuuekohalises tavalises DOCi hütis. Kuid kahtlustasime, et ka mõnedel meie kaasmatkajatel oli sama plaan, ning täppisarvutused näitasid et kui meid on neli ja hütis kohti kuus, siis polegi suurt konkurentsi vaja et tekiks "a bit of a squeeze." Alustasime enda kohta tavatult varakult, ärgates enne kella 7-t ja olles juba kaheksa paiku rajal. Meie meelehärmiks olid umbes samal ajal alustanud ka grupp Iisraeli noori, ning me olime peaaegu kindlad, et neil on samuti plaan samasse hütti jõuda. Nii muutus rahulik matk millekski tagaajamise sarnaseks, kus kord olime ees meie, teinekord meie konkurendid, ning lõpuks jäime ühel söögipausil neist lõplikult maha. Kuid kohale jõudes avastasime, et mure oli olnud asjata -- mitte lihtsalt ei olnud hütis ruumi, olime selle saanud täielikult endale. Privaatne majake maalilise järvesopi kaldal -- mida veel võiks elult tahta.
Hütil aga oli meile varuks võigas üllatus. Nimelt ei olnud tema hõre konstruktsioon mingiks takistuseks sääskedele, kes ilmusid öösel välja musttuhandelise jõuguna. Umbes kella nelja paiku öösel olime sunnitud puhuma taganemissignaali ja püstitama kiiruga telgi, kus vähemalt meie kahekesi saime rahulikult magada... Kogu öö saatsid meid kiivide (keda meil ei õnnestunud kordagi näha, küll aga kuulda) hääled, kuid lisaks veel hüti kägisemine, kui vaesed Rica ja Teele, kellel polnud telki, kuhu sääsevarjule põgeneda, ülekaaluka vastase vastu kaotamisele määratud lahingut pidasid.
Kuid ei õuduste hütt ega muud ebameeldivused ei suutnud seda matka meie jaoks ära rikkuda. See loodus oli lihtsalt täiesti eriline, ning see, et seda pidi poolesaja kaasmatkajaga jagama või sääskede all kannatama, kuulus lihtsalt asja juurde.
Kepleriga kahjuks lõppeski meie külastatud Uus-Meremaa vaatamisväärsuste nimekiri. Külastamata jäid nii mõnedki väga kõrgelt hinnatud vaatamisväärsused nagu mt. Cook ja Foxi ja Franz Josefi liustikud. Viimaste puhul saame ennast küll lohutada sellega, et väidetavalt on nad vähem muljetavaldavad kui meie poolt Argentinas ära nähtud Perito Moreno. See selleks, kahju on ikkagi, aga eks see on ka põhjuseks hiljem tagasi tulla.
Mida veel võiks Uus-Meremaa üldmuljest mainida? Ma pean tunnistama, et enne sinna saabumist olin enda kujutlustes loonud pildi sellest maast kui mingist merelisest Shangri-Last, kus inimesed on hingematvalt ilusa looduse keskel loonud täiusliku mikro-ühiskonna, kus on peaaegu tundmatud ahnus, ebavõrdsus, kuritegevus, liialdamine ja muud inimlikud pahed, ning kus kõige märksõnaks on mõõdukus. Kahjuks tuli selle koha pealt vastu võtta paras pettumus. Kuigi Uus-Meremaa ei ole kindlasti üheski kategoorias hullem kui enamus maailma riike, on seal olemas kõik heaoluühiskonna probleemid alates ületöötamisest ja lõpetades ülesöömisega, ning lisaks veel kodustki tuttavad väikerahva omapärad nagu tõusiklikkus ja mõningane ksenofoobia.
Kõige suurema üllatuse valmistaski ehk kuritegevus -- meie ootus oli, et Lõuna-Ameerika on meie reisi kõige ohtlikum piirkond ja Uus-Meremaa kõige ohutum. See illusioon ei kestnud kaua. Olime esimesel päeval oma värskeltrenditud autoga Aucklandi ümber tiirutamas ja valmistusime tegema umbes pooletunnist matka ühe ilusa kose juurde. Sellel hetkel peatus meie taga politseiauto, kust väljunud politseinik informeeris meid, et täpselt selles kohas oli samal päeval murtud sisse juba viide (!) autosse. Autodesse sissemurdmine on Uus-Meremaal omandanud tõeliselt epideemilised mastaabid ja kuna tegime mitu mitmepäevast matka ja olime sunnitud oma auto jätma mitmeks ööks valveta matkaraja algusesse, oli muretsemist piisavalt. Pargitöötajate katsed meid rahustada öeldes et meie raja alguses ei ole juba peaaegu kaks nädalat kellegile sisse murtud omasid soovitule vastupidist efekti.
Kahjuks on Uus-Meremaal täiesti olemas ka vägivaldne kuritegevus ja üllatuslikult võib see teinekord olla ka külastajate vastu suunatud. Kui olime Cooki saartel, rääkisid Christchurchis elavad Rica ja Teele meile, kuidas kohalik noortegäng peksis läbi oma camper-autos ööbinud prantsuse turisti. Igasuguste gängide probleemid, alates kihutavatest rullnokkadest kuni narkodiilerite ja mootorratajõukudeni, olid depressiivse regulaarsusega ka ajalehtede esiteemadeks. Kuid peab siiski mainima, et kogu oma kuue nädala jooksul ei pidanud me kordagi enda isikute turvalisuse pärast muretsema.
Kui kahejalgsed ohud Uus-Meremaalt täielikult ei puudu, siis nelja-, kuue-, kaheksa ja enamajalgsed küll. Uus-Meremaal ei ole mitte ühtegi inimesele ohtlikku kiskjat, mürgist madu, putukat või ämblikku.
Veidike ka transpordist. Kuigi Uus-Meremaal on täiesti olemas ka pikamaa bussiliiklus, on eelistatud ringiliikumise vahenditeks siiski lennuk ja auto. Busside puhul peab leppima ülihõreda graafikuga (tüüpiline on üksainus väljumine varahommikul), pika sõiduaja ja lennupiletiga samas suurusjärgus hinnaga. Neile, kes soovivad paindlikkust sõiduaegade suhtes, uksest ukseni mugavust ja vabadust vajadusest kogu oma nodi seljas tassida, on ainuke praktiline transpordivahend siiski auto.
Rendiautod aga on turismi tipphooajal (ehk siis, kui meie seal olime) aga tihti mitu kuud varem ära broneeritud, jättes kodutöö mittetegijatele ainult hinna või muude omaduste poolest väheatraktiivsed valikud. Kuna meie midagi ette broneerinud ei olnud, valmistas see fakt meile mõnevõrra muret, mis aga õnneks osutus asjatuks. Nimelt, nagu välja tuleb, võib hetkeolukorda Uus-Meremaa majanduses iseloomustada väljendiga "jätkukriis" (vt. ka "jätkusõda"), ning sisemaine turism on isegi 2010. aastaga võrreldes tublisti vähenenud. Ühtede õnnetus on teiste õnn ja leidsime ennast olukorrast, kus autorendi- (ja ka majutus- ja muud) firmad konkureerisid klientide pärast, mitte vastupidi. Juba vähese otsimise peale pakuti meile autot hinnaga 22NZD/päev, mille heameelega vastu võtsime. Tõsi, nagu hind, nii ka auto -- tegemist oli värvilt roosa tosina aasta vanuse ja üheliitrise mootoriga Toyota Vitziga (sama mudel, mida Euroopas müüakse Yarisena). Kuna meil oli endal kaks märkimisväärsete mõõtudega kotti, ning lisaks teadsime, et enamuse oma reisist veedame kolme- või neljakesi, olid mõningased kahtlused, kas me kõik ära mahume ja kas selle laadungiga kohalt ära ka saame. Kuid Evka (nagu me oma auto ristisime) oli väike aga tubli. Kõik mahtus sisse ja kuigi maanteel lubatud 100 km/h saavutamine oli võimalik ainult tasasel maal ja mägedes läks tihti käiku esimene käik, said kõik sõidud tehtud ja ka kütusekulu ei olnud just koormav.
Kui valel pool teed sõitmine välja arvata, meenutab Uus-Meremaal liiklemine suuresti Eestit. Tuttavad on teede pindamised ja remondid iga paarikümne kilomeetri tagant (Uus-Meremaal on oranže torbikuid vist veel rohkem kui lambaid) ja "jõu-jõu, mul on perelaenuga ostetud bemm" liikluskultuur. Kuid positiivse poole pealt, liiklustihedus maanteedel on küllaltki väike ja iga kümnekonna kilomeetri tagant on maanteedel möödumisteks kolmas rida nii et isegi laeni inimesi ja kotte täis väikse roosa õnnetusehunnikuga on võimalik täiesti adekvaatselt edasi jõuda.
Turismiinfo on Uus-Meremaal superhästi korraldatud. Igas märkimisväärses linnakeses on kergestileitav i-punkt, kes on valmis jagama lõpmatult palju infot vaatamisväärsuste, matkade, ööbimise, transpordi jms kohta.
Enamuse öödest (kui matkad välja arvata) ööbisime me hostelites ja vähemasti meie poolt valitutes oli tase keskmiselt päris kõrge -- kõik olid puhtad ja pesemise ja toiduvalmistamise võimalused väga head. Hostelis ööbimine on muidugi valus meeldetuletus selle kohta, kui vanad me juba oleme -- kui palju ka ei tahaks, raske on midagi ühist leida sinu kõrval pliidil oma nuudleid praadivate pealtnäha umbes viieteistaastaste poistega.
Kui peale vapustava looduse veel midagi meelde jäi, siis oli see toit. Uus-Meremaa loodus on ideaalne puhta ja värske toidu kasvatamiseks, ning seda ka tehakse. Värskete puu- ja köögiviljade valik ajas silme eest kirjuks ja piimatooted, liha ja kala olid ülihead. Ka matkatoit (pähklid, rosinad, kuivatatud banaanid jms, mida kohalikud kutsuvad nimega "scroggin") oli tõeliselt superhea. Ning loomulikult veinid -- Sauvignon Blanci ja Pinot Grisi armastajatele on Uus-Meremaa vist küll midagi paradiisisarnast.
Kokkuvõttes jäid meile Uus-Meremaast väga ilusad mälestused, ning kui maavärin välja arvata, mitte midagi tavapärasest reisistressist ebameeldivamat. Meelde jäid silmipimestavalt ilus loodus, hea toit ja lahedad matkakaaslased. Kuus nädalat sai way liiga kiiresti läbi ja väga kahju oli lahkuda. Tahaks veel.
Tuhat vabandust ülihõreda postitamise pärast, aga tundus nagu oleksid kõik ebameeldivad loodusnähtused alates Uus-Meremaa interneti-oligopolidest kuni maakooreplaatide liikumiseni oma jõud ühendanud, et meie blogimiskatsetele kaikaid kodaratesse loopida. Neidki ridu kirjutame juba Sydneys, kus esimest korda mitme kuu jooksul on meil ühekorraga rohkem aega ja kus ei nöörita sajandialguse kiirusega interneti eest $4 tunnist.
Proovime siinkohal teha väikese kokkuvõtte meie kuuest nädalast Uus-Meremaal. Kuigi aega on juba omajagu mööda läinud ja uusi emotsioone peale tulnud, olid need nädalat nii toredad, et emotsioonid on endiselt eredalt meeles.
Meie plaan oli küllaltki ambitsioonikas -- saabuda Aucklandi ja lahkuda kuus nädalat hiljem Christchurchist, lootes selle vahel teha laias laastus ringi peale nii põhja- kui lõunasaarele. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ning oma marsruudi valikut me kordagi kahetsema pole pidanud. Järgnevalt veidi meenutusi olulisematest peatuspaikadest.
Auckland oma 1,2 miljoni elanikuga on Uus-Meremaa suurim ja kosmopoliitseim linn. Eriliseks teeb ta tõsiasi, et ta on rajatud mitte vähema kui viiekümne kunagise vulkaani peale, kusjuures vulkaanilist aktiivusust antud piirkonnas peetakse kõigest ajutiselt vaibunuks, mitte kustunuks. Aucklandi on pikka aega peetud üheks maailma elamisväärseimaks linnaks, ning looduslikult on selleks kõik eeldused olemas -- kliima on subtroopiliselt mahe, mõõdukalt soojade suvede ja jahedate talvedega, kus temperatuur langeb väga harva alla 5 soojakraadi. Aucklandi sadam oma tuhandete purjekatega on vaatamisväärsus omaette, ning lühikese päevateekonna kaugusel võib leida hulganisti looduslikke vaatamisväärsusi alates mererandadest ja lõpetades väikeste vulkaaniliste saartega.
Tongariro rahvuspargist me juba kirjutasime, ning tagasivaates oli see meie kogu Uus-Meremaa kogemuse üks kõrghetki. Olgugi et kõik peavad lõunasaare loodust põhjasaare omast põnevamaks, ning keskmiselt see ehk nii ongi, andis Tongariro sellise
out of this world kogemuse, mida ükski lõunasaare koht üksikuna kindlasti ei ületanud.
Wellington. Nagu pealinnale kohane, palju kõrghooneid ja ülbete nägudega lipse. Parkimispõrgu. Maailma kõige järsema kallakuga tänavad, kust autoga ülessõitmine meenutab väikelennukiga õhkutõusu: kallaku peal olles näed esiaknast ainult taevast. Ilus sadam. Uus-Meremaa rahvusmuuseum Te Papa Tongarewa, kus võib ennast soovi korral kasvõi mitu päeva audiovisuaalselt stimuleerida.
Cooki väin. Laevasõit Wellingtonist põhjasaarel Pictonisse lõunasaarel võtab veidi enam kui kolm tundi, millest umbes poolteist veedab laev lõunasaare maaliliste fjordide vahel. Kuigi ilm selles piirkonnas on enamuse ajast tuuline ja vihmane, on see sõit ise omaette vaatamisväärsus. Kõrged rohetavad kaljud ja asustamata väikesaared tekitavad tunde, nagu asuksid lähimast tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Abel Tasmani rahvuspark. Lõunasaare loodeosa on kogu Uus-Meremaa parima kliimaga piirkond ning loodus, kelle nutikus kinnisvaraarenduse vallas meile järjest enam muljet avaldab, on selle ära kasutanud ja rajanud sinna mitukümmend kilomeetrit maailma kõige täiuslikumaid liivarandu. Abel Tasmani parki läbib populaarne matkarada, mis enamuse ajast ronib paarikümne meetri kõrgusel mere ääres, laskudes aeg-ajalt hingematvalt ilusatele randadele.
Abel Tasman Coastal Walk, nagu seda kutsutakse, sisaldab omajagu eksootikat. Kuna tegemist pole ringiga, tuleb raja algusesse (või lõppu, sõltuvalt läbimise suunast) pääsemiseks kasutada "ühistransporti", millest kõige populaarsem on veetakso. Veetakso teenindus oli seejuures superluks -- oma paati läksime me taksofirma kontoris umbes kilomeetri kaugsel rannast, kust meid veeti traktori järel randa ja veeti seal enam kui meetrisügavusse vette. Küsimuse peale, kuidas nende traktorid soolvette suhtuvad, vastas paadijuht muhedalt "they love it!".
Abel Tasmanis saab kätte personaalse kogemuse tõusu ja mõõnaga, mille amplituud on sealkandis tõeliselt muljetavaldav -- kuni kuus meetrit. Rajal on mitu kohta, mis on läbitavad ainult mõõna ajal, ning oma matka planeerimine sellega arvestades võib tekitada omajagu peavalu, kuna võrrandisüsteem, kuhu kuuluvad valikud, mis suunas rada läbida, millistes kämpingutes ja millal ööbida, millal matka alustada (tõusu ja mõõna ajad on iga päev erinevad) jne, on piisavalt keerukas et selle lahendamine nõuab isegi arvutamiseks näppudele varbaid appi võttes omajagu pusimist. Aga vastutasuks saab võimaluse jalutada mööda liivavälja, mis alles tund aega varem oli olnud merepõhi, kus jalge ees sibavad ringi krabid ja seisavad küljelivajunud purjekad.
Marlborough regioon on Uus-Meremaa kuulsaim veinipiirkond ning veinikeldritel on tervitatav komme pakkuda tasuta degusteerimisi ja mõõdukalt hinnastatud häid lõunaid. Sellisena sobib see ideaalselt matkajärgseks taastumiseks, ning loomulikult ei saanud sellist võimalust jätta kasutamata. Marlborough esinumber on alati olnud Sauvignon Blanc, kuid lisaks sellele leidus ka vägagi aktsepteeritava kvaliteediga Pinot Grisi, Rieslingut, Gewürtztraminerit ja isegi Pinot Noiri. Meie poolt lõunasöögiks valitud koht oli selgelt tasemel, mille tõenduseks saabus helikopteris meiega koos lõunastama Luciano Pavarotti... No kahjuks siiski mitte, aga mingi kohalik prominent küll, kes olla Wellingtonist ainult selleks helikopteris kohale sõitnud.
Teel Christchurchi peatusime veel
Kaikoura väikelinnas, kus leidis aset meie reisi jooksul (enne Christchurchi maavärinat) kogetud suurim šokk. Nimelt hosteli check-inis omavahel kuupäeva üle arutades, teatas check-ini administraator sundimatult "täna on jah neljateistkümnes." Aaaa!!! Panic!!! Skorpionide ja tarantlite kohtamise mõttega olime me ennast juba aegsasti harjutanud, aga eestlaste kohtamise oht oli täitsa meelest läinud. No õnneks oli tegemist toreda poisiga ning kuigi sellest ehmatusest toibumine võttis aega, olime vähemalt hiljem samasuguste intsidentide puhuks juba karastunud.
Kaikoura tõmbenumbriks on pingviinid, hülged ja vaalad, keda hea õnne korral võib lausa kaldalt näha, ning kelle vaatamiseks pakuvad mitmed kohalikud firmad helikopterituure. Kuna meil on rott reis, siis helikopterid jäid ära, aga Kaikoura poolsaar on looduslikult superilus ja kuigi ükski vaal kalda äärde peesitama ei tulnud, nägime kauguses nii mõndagi veesammast, mida oleks võinud isegi ilma kujutlusvõimet suuremalt pingutamata vaalaks pidada.
Christchurch ei olnud meie jaoks mõeldud vaatamisväärsusena omaette (millest on tegelikult kahju, sest nagu hiljem avastasime, jäi isegi nüüdseks hävinenud katedraalist pilt tegemata), vaid vahepeatusena, kus kohtusime Eestimaa jaoks (loodetavasti siiski ajutiselt) kadunud tütarde Rica ja Teelega, kellega hiljem veetsime koos kaks väga toredat reisinädalat. Christchurch on ülejäänud Uus-Meremaa suuremate linnadega võrreldes... teistsugune. Mulle jäid meelde erakordselt suur hulk pubekatuuninguga (valuvelg-toonklaas-jäme sumps) autodega ringipaarutavaid rullnokki ja üldine kulunud ja veidi ebaturvaline atmosfäär. Kuid oli ka meeldivaid kohti -- botaanikaaed, kunstimuuseum ja kena mereäärne väikelinn Lyttelton.
jätkub...
