Oleme blogimise jälle kahetsusväärselt unarusse jätnud ja prooviks seda võlgnevust veidi kahandada. Kuigi oleme peale Balit juba ülejärgmises uues riigis, pole tegelikult väga palju huvitavat toimunud. Põhjusi selleks on mitmeid. Kui varem oli aastaaegadest ja muudest põhjustest (nagu kohalik elukallidus ja/või viisade kehtivusajad) peal suur surve kogu aeg edasi liikuda ja uusi asju teha ja näha, siis nüüd enam mitte. Elamine on siin meeldivalt odav ja aastaaeg on niikuinii pigem halb, nii et kuhugi kiiret pole. Ning kuna asjad Aasias kulgevadki teistsusuguse tempo ja ettearvatavusega, polekski kiirustamisel mõtet.
Mõned sõnad siiski ka viimaste nädalate kohta.
Juuni lõpus olime nädala Jakartas vaatamas Indonesian Open sulgpallivõistlust. Ning otsustasime kohe, et sellega ka piirdume -- Jakarta lihtsalt ei tundunud kohana, mis iseseisvalt oleks külastust väärinud. Ning seetõttu ei oskagi selle linna kohta palju rohkemat öelda, kui et see polnud nii hull kui oleks kahtlustanud -- jah, oli väga palav, õhk oli paha ja liiklus veel hullem, kuid vastupidiselt meie eelarvamustele polnudki tegemist kümnemiljonilise lõputu slummiga, vaid, sootuks vastupidi -- enamus alasid, mida me külastasime või kust mööda sõitsime, tundusid minimaalselt Lõuna-Euroopa tasemel puhtad ja korras, ning sellest ei hakka rääkimagi, et absoluutselt igal indoneeslasel tundub olevat minimaalselt mootorsõiduk (tavaliselt siiski mootorratas või võrr) ja iPhone või BlackBerry. Indoneesia on minu jaoks siiani olnud vaesuse all kannatavate riikide nimekirjas, kuid ainuke asi mille all sajad tuhanded Jakarta elanikud tundusid kannatavat, oli oma konditsioneeritud õhuga autodes ummikutes istumine -- need ulatusid isegi meie 47. korruse hotelliaknast nähtuna silmapiirini välja.
Sulgpall on Indoneesias muidugi populaarne ja isegi netist eelnevalt ostetud piletiga (mille saamisega kaasnes meile, kui nii võib öelda, "märkimisväärselt närvikõdi") tuli igapäevase käepaela kättesaamiseks läbida stseen mis meenutas Eesti valuutavahetuspunkte Ivar Vigla marga-nalja päeval. Kuid lõpuks läks kõik õnneks ja isegi minu personaalne lootus mõnele tuttava nimega mängijale kaasa elada läks täide, kui Gade Pets
delivered the goods ja finaali jõudis.
Peale Jakartat pöördusime veel nädalaks tagasi Balile ja sõitsime sealt otse edasi naabersaarele Lombokile. Lomboki kirjeldatakse kui Bali turismist veel rikkumata varianti, ning teatud tõde selles kindlasti on. Meie olime mitu päeva Kutal (mitte segi ajada Bali samanimelise linnaga), mis oli kena, kuid mitte just väljapaistev, ning sellest 8 kilomeetrit läänes asuval Mawun beachil, mis suutis oma iluga tõeliselt ahhetama panna, ning boonusena oli praktiliselt inimtühi.
Lomboki elanikud on, erinevalt Balist, moslemid, ning see peaks selle saare atmosfääri oluliselt muutma. Kuid meie jaoks jäi see küll varjatuks -- igal pool jooksid ringi koerad, käisid ringi napis rõivastuses kohalikud naised, ning sealiha ja alkohol olid pea igas söögikohas saadaval.
Kui proovida midagi kokkuvõtteks öelda, siis nii Bali kui Lombok on mõlemad way ülerahvastatud, et pretendeerida tõelise paradiisisaare tiitlile. Kuid üllatavalt leidub mõlemal kohti, kus on võimalik veel säilinud looduse ilu nautida (suhtelises) rahus ja privaatsuses.
Peale Balit veetsime nädala Malaisia Sabahi provintsis Borneo saarel. Esialgselt oma reisi planeerides oli meie eesmärgiks ronida Kinabalu mäe otsa, kuid see oli üks plaan, mis oli määratud seekord nurjuma. Sabah üldiselt ei vastanud minu naiivsetele ootustele -- ma arvasin, et saabume seal otse auravasse džunglisse, kus orangutanid linnatänavatel uuga-buuga teevad. Tegelikult on Sabah Aasia standardite järgi tublisti üle keskmise arenenud ja meenutab rohkem lõbustusparki, ning iga vähegi vaatamisväärse koha juurde kuuluvad: 1. kopsakad sissepääsumaksud ja 2. pikad järjekorrad. See fakt oli meile küll juba enne saabumist teada, ning otsustasime, et kui saabume, teeme katse Kinabalule ronida, kuid kui see ei peaks õnnestuma, siis ei kurvasta.
Nagu juhtus, peale saabumist saimegi teada, et järgmised kohad Kinabalule ronimiseks (mis sõltuvad vabadest kohtadest baaslaagri majutuses) oleks olnud saadaval järgmisele päevale peale meie juba planeeritud edasilendu. Peale lühikest kaalumist otustasime sellest loobuda -- see polnudki nii raske, kuna me oleme hiljuti juba sarnase kõrgusega mäe otsa roninud (Mt. Tajamulco Guatemalas) ja kõik kokku ei tundunud seda aja- ja rahakulu väärt.
Midagi tahtsime Sabahis siiski teha, ning lõpuks läksime kolmepäevasele tripile Kinabatangani jõele. Leidsime TripAdvisori kaudu ühe väga kõrgelt hinnatud homestay, ning nagu ime läbi (Sabahis, nagu tundub, on mõistlik enamustes kohtades oma reserveeringuid teha vähemalt mõned kuud ette, ning nädal aega varem on tihti juba lootusetult hilja) leidusid seal isegi meie jaoks kohad. Kohale jõudes saime muidugi jälile selle ime köögipoolele -- nimelt ei raatsinud sealsed omanikud vist kellegile ära öelda ja nii oligi selles postidele ehitatud väikeses majas kokku kahekümne külalise ringis, ning meiegi magasime esimese öö pererahva enda magamistoas.
Kinabatangani jõel on põhiliseks atraktsiooniks igasugused eksootilised loomad, ennekõike ninaahvid (me nägime neid kümnete kaupa, kuid ülalolev pilt on siiski pärit
wikimedia commonsist, kuna meie seebikarp-fotokaga sellise pildi saamiseks oleks mõni neist pidanud meile paati ronima, mida nad kahjuks ei teinud). Nägime ka pirakat orangutani, hiidsisalikke, madusid ja musttuhandet tavalist pärdikut.
Tegime ka ühe ekskursiooni päris džunglisse (kus hea õnne korral, mida meil seekord ei olnud, võib ka elevante näha). Kuigi meile loodus põhimõtteliselt meeldib, ning oleme seal ka omajagu olnud, siis džhunglielu pole siiski päris meie jaoks. Põlvini muda, sääsed ja maiad kaanid, kellest üks mulle nabaauku puges, teevad olemise veidi ebamugavaks. Ning meie giidid veetsid kogu matka omavahel vaieldes, millest mina loodusrikkalt ootasin, et nad vaidlesid, kus elevandid ja muud loomad on, kuid mis tõenäoliselt tähendas ei rohkemat ega vähemat kui seda, et nad tegelikult päris hästi ei teadnudki, kus me olime. Giididega läks sellel matkal üldse omajagu nihu -- TripAdvisor kubises ülistusest meie majaperemehe Osmani vastu, kes pidada lausa maagiliselt välja võluma elevante, krokodille ja püütoneid. Osman ise oli küll kohal, kuid veetis meie sealoleku päevad oma paati üle võõbates, ning tema onu ja isa, kes meile ekskursioone tegid, ei olnud selgelt oma ülesannete kõrgusel.
Kuid peremajutus oli siiski tore ja õhtusöögid, mida Osmani naine meile valmistas, lausa superhead. Kogu meie kahekümnene jõuk sõi üheskoos põrandal istudes, koos pererahvaga ja malaysian-style, ehk kätega. Toitu oli palju ja mõned road oleksid peenes restoranis terve varanduse maksnud (nagu suur kausitäis sealtsamast jõest püütud hiidkrevette).
Kinabatangani jõge ei saa enam kuigi metsikuks kogemuseks pidada -- turiste täis paate oli seal suvalisel hetkel kindlasti kümnetes. Ei imestaks, kui orangutan meid puu otsast samasuguse uudishimuga jälgis kui meie teda.
Kahjuks jäi meie nädalake Sabahis liiga napiks, et kuigi palju näha. See on tore koht, kuid meiesugustele backpackeritele täiesti mittesobiva profiiliga. Kui Malaisias on muidu üldine hinnatase endiselt odav (nii mõnigi õhtu pugisime ennast Kota Kinabalu turul heast-paremast täis umbes 50 krooni eest), siis turistlike vaatamisväärsuste eest küsitakse häbitult palju raha, ning isegi siis on populaarsemad kohad juba kuid ette ära broneeritud. Sabahi tuleks hea meelega mõnikord puhkuse ajal tagasi, kui reisi saab pikemalt ette valmistada ja päevane eelarve on kopsakam.
Peale Austraaliat saabusime Bali saarele Indoneesias, ning võime täiesti häbitult üles tunnistada, et veetsime esimese nädala lihtsalt laiseldes. Põhjendusi selleks võiks ju piisavalt olla -- kümme rasket matkapäeva, seejärel tuhat kilomeetrit autosõitu Ulurusse ja tagasi, lend Alice Springsist Melbourne'i ja sealt järgmisel varahommikul läbi Singapuri Balile -- kokku rohkem kui kaks nädalat intensiivset ja väsitavat tegevust.
Sõitsime otse lennujaamast Ubudisse ja maandusime seal Wena Homestay nimelises külalistemajakeses (tänud Ricale ja Teelele selle vihje eest!). Kuigi Austraalia meile väga meeldis, kaasneb sealt minemasaamisega ka häid asju. Öömaja, mis maksab sama palju kui kaks klaasi siidrit Austraalia kohvikus. Tund aega head Bali massaazhi vähem kui 70 krooni eest. What's not to like? Nii otsustasimegi oma esialgselt planeeritud viie päeva asemel terveks nädalaks Ubudisse jääda, ning kuigi päevad möödusid aeglaselt ja mõnusalt, ei osutunud see aeg sugugi nii pikaks, et oleks jõudnud igav hakata. Laisku päevi sai sisustada kohaliku tantsuga, massaazhiga ja rahulike jalutuskäikudega Ubudi rohelises ümbruses.
Peale nädalast laisklemist olime juba piisavalt välja puhanud, et edasi liikuda, ning järgmiseks peatuspaigaks sai hütinaabrite vihje alusel saare keskosas asuv Banyuatise küla. Seal oli ühe riisipõllu äärde ehitatud mõned Bali stiilis majakesed, mida teenindas üks sõbralik pere -- perenaine tegi kolm korda päevas süüa ja peremees lõbustas külalisi. Need päevad osutusid eriti toredaks. Me käisime jalutamas mööda riisipõlde, kuumaveeallikatel, kukevõitlust vaatamas (mitte päris meie rida), ning külas kohalikul perel täiskuupäeva tseremoonial. See osa Balist on küll tõeline paradiis -- kõik on roheline, igal pool voolavad puhtad ojad, metsikult kasvavad banaanid, kohvipuud, mangod, papaiad ja veel tuhat erinevat viljapuud, millele kõigile ei oska eestikeelset nimegi leida. Ja kõige kohal kõrguvad majesteetlikult suurte vulkaanide koonused. Ning kõike seda käisime imetlemas toreda pererahvaga, kes kohtles meid kui oma pereliikmeid või vanu sõpru. Kui Bali on paljude arvates turismist juba ära rikutud, siis võime küll veendunult öelda, et mitte igal pool.
Banyuatisest edasi sõites sattusime täiesti juhuslikult peale täielikult kuuvarjutusele. Kuna bussiliiklus ja muu ühistransport ei sõida Balil väga kaua, siis ärkasime edasisõiduks hommikul kell neli ja avastasime, et magamaminekul eredalt säranud täiskuu oli muutunud tuhmilt punaseks ja vaevunähtavaks... Imestasime selle üle, kuni ere kuusirp jälle servast välja ilmuma hakkas ja saime aru, et olime täiesti juhuslikult sattunud nägema täielikku kuuvarjutust tema suurima täielikkuse ajal.
Järgmisena sõitsime, jällegi meie Ubudi hütinaabrite vihje põhjal, Bali kirdenurgas asuvasse Amedi piirkonda, ning jällegi ei pidanud seda valikut kahetsema. Amed on Bali turistlikumate regioonidega võrreldes rahulik oaas, kus külastajaid on vähe ja inimesed sõbralikud. Ja musta liivaga rand, mis küll Austraaliast tulnud inimesi ahhetama vist ei pane, on siiski tore. Hästisäilinud korall algab vaid mõne meetri kaugusel rannast -- pane ainult mask ette ja imetle.
Amedis ronisime ka ühe piirkonna "must see" vaatamisväärsuse, Lempuyangi templi juurde, kuhu pääsemiseks pidime ronima üles 1700 astmega trepist. Kahjuks läks lootus sealt kogu saart näha lörri, kuna mäetipp oli kaetud paksu vihmapilvega. Kuid sporti sai ikkagi ja jällegi pidime oma skuutriga mööda Bali teid sõites nentima, kui pagana ilus see saar ikkagi on.
Meil oli ka suur soov ronida Bali kahest tuntumast vulkaanist, Baturist ja Agungist, vähemalt ühe tippu. Seekord läksime kergema vastupanu teed ja valisime neist madalama, 1717-meetrise mt. Baturi, mis pealegi on neist kahest aktiivsem ja mõnes mõttes ka looduslikult huvitavam -- nimelt on selle tulemäe tipus 14-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera, kus asub suur järv ja mitmed külad, ning lisaks suurele tipukoonusele veel trobikond väiksemaid kõrvalkoonuseid.
Kõik usaldusväärsed (kui näiteks Lonely Planetit saab nii iseloomustada) allikad hoiatavad üksteise võidu Baturi ümbritsevate külade asukate ahnuse ja üldise halva suhtumise eest. Kohati läks see lausa koomiliseks. Kui ma Amedis küsisin ühelt meie hotellis töötavalt kohalikult tüdrukult, kuidas bemoga (Bali versioon marsruuttaksost) Baturile jõuda, peitis ta oma näo kätesse ja suutis ainult haliseda, et Baturi ümber on nii hirmsad inimesed, et tema kunagi kellelgi sinna minna ei soovita.
Aga meie jaoks oli Batur siiski "spešal pleeis" ja me ei tahtnud sinnamineku plaanist loobuda. Kuid oli ka hea, et olime tänu ohtratele hoiatustele oma lati madalale lasknud ja naha paksuks kasvatanud. Sest need tegelased, kellega juba poolel teel Amedist Toya Bungkahi Baturi kraatris tuli kokku puutuda, ei omanud küll midagi ühist nende sõbralike ja rahulike inimestega, kellega me Banyuatises ja Amedis olime ära harjunud. See, et me lõpuks bemo-juhtidele kohalike hindadest ilmselt umbes kolmandiku kuni poole rohkem maksime, oli ilmselt paratamatu. Kuid see, et mitu bemot ilma meieta minema sõitis, kuna mingi "abivalmis" kohalik tegelane meie juures hängis ja iga kord meie nimel juhiga kauplema tükkis, viskas küll korralikult üle. Päisel päeval lausvaletamisest ("täna ühtegi bussi enam ei lähe") rääkimata.
Vahepalana võikski ehk mõne sõna rääkida Bali transpordist. Kui elamine ja toit on siin meeldivalt odavad, siis transport on vahemaade ja kütusehindadega (bensiin on Indoneesias valitsuse poolt subsideeritud ja maksab u. 6 kr/l) võrreldes kallivõitu (kui kasutada kohalike transporti) kuni naeruväärselt ülehinnatud (kui kasutada turistidele mõeldud transporti). Meie näod vajusid päris pikaks, kui peale neljatunnist bemoga loksumist, mis meile oli kahe peale maksma läinud 200 krooni ringis ja tundus megahea diilina, avastasime, et olime selle ajaga läbinud vähem kui 100 kilomeetrit. Ja kuigi me saime bemodega sõites kindlasti kohalikele mõeldud hindadega võrreldes omajagu lutti, oli see siiski päris hea variant võrreldes turistidele mõeldud (mini)bussidega, mis sama vahemaa eest oleksid keskmiselt 3x kallimaks osutunud. Muidugi Bali on mägine ja väga täisehitatud nii et kilomeetrihind polegi ehk parim indikaator, kuid siiski, turisti-minibusside hinnad 100 kilomeetri peale 500-800 krooni vahemikus, oleks isegi Austraalias päris kallina tundunud.
Oma rahaliselt mõõduka hinnaga, kuid see-eest aju- ja närvirakkudes kalli reisi lõpuks jõudsime siiski õnnelikult mt. Baturi kaldeeras asuvasse Toya Bungkahi külla. Mis oli juba iseenesest päris unikaalne elamus, sest asusime siis ju aktiivse vulkaani kraatris. Ja selle fakti meeldetuletuseks oli vulkaan korraldanud sama päeva hommikul kraatrijärves veealuse plahvatuse, mis oli järve tavaliselt helesinise vee värvinud väävlist tumedaks ja toonud pinnale hulgaliselt uimaseid või surnud kalu. Leidsime samal õhtul ka endale kohad järgmisel hommikul toimuvas vulkaani-ekskursioonis, ning mingi siiamaani veidi ebaselgeks jäänud sahker-mahkeriga maksime selle eest lõpuks umbes poole tavapärasest hinnast (Baturil tuleb lisaks muudele ebameeldivustele tegemist teha veel häbematu ja ahne giidimonopoliga, kes nöörib oma teenuste eest Bali standardite järgi üüratuid tasusid, ning takistab aktiivselt nii iseseisvate giidide tegutsemist kui turistide katseid ilma giidita mäele ronida). Meie puhul oli giidi kasutamine siiski paratamatus, kuna me tahtsime mäele ronida enne päikesetõusu, ning absurdihindade vastu protestimise või lihtsalt säästu nimel omapead kottpimedas aktiivse vulkaani otsa turnima minemine ei oleks olnud mõistlik tegu.
Nii ärkasimegi jälle hommikul kell 4 ja hakkasime oma väikese grupiga ronima. Ning pidime nentima, et täpselt samamoodi, nagu mitmel eelneval korral, kui me enne kukke ja koitu ennast üles oleme ajanud ja pimedas mingi mäe otsa roninud, jääb jällegi meie tasuks kõigest võimalus paksu pilve seestpoolt imetleda (võin vägagi autoriteetselt kinnitada pilvede sisemuse kohta -- oled ühte näinud, oled neid kõiki näinud). Nagu me ühtede Kanada matkakaaslastega leidsime, võib selline üritus meie kodustele päris naeruväärne tunduda -- ärkame keset ööd ja komberdame pimedas 700 meetrit vertikaalset tõusu, selleks et lõpuks kirsina oma pingutuse tordil näha... paksu udu sees koledat hütti.
Õnneks peale päikesetõusu pilved veidike hajusid, võimaldades natukenegi vaateid ümbruskonnale. Tegime täisringi ümber peakraatri ja saime imetleda kraatrijärve ja hiljutiste pursete jälgi.
Algselt olime planeerinud Baturil olla kaks päeva, kuid kuna saime oma tippuronimse juba esimesel ööl ära õiendada, ning Toya Bungkah osutus üheks parajalt depressiivseks Bali väikelinnaks, sõitsime sealt juba järgmisel päeval edasi kohta, mis mõnede jaoks võrdubki kogu Baliga, ning mida teised, muuhulgas meie, oleks eelistanud üldse vältida -- nimelt Kutale. Ja kuigi siin on tõesti enam-vähem rand ja toit on odav ja igasugu patuseid lõbustusi samuti küllaga -- aga no,
I mean, really? Eriti paneb imestama, et siia ihkavad põhiliselt austraallased, kellel kodus vähemalt sama ilusad rannad, vaikus ja rahu ja isegi odavam alkohol. Puhkus Kutal on nagu puhkusele sõit terasevalutsehhi -- lärm, paha õhk, tappev kuumus ja võimalus iga hetk mõne kiiresti liikuva objekti poolt lömastatud saada. Eks me oleme muidugi ilusate ja inimtühjade kohtadega ära hellitatud, kuid isegi siinsamas Balil on nii palju selle saare paradiisliku imidžiga kooskõlas olevaid paiku, et on tõesti kahju inimestest, kelle kogemused kõigest Kutaga piirduvad.
Igas kohas on mõned omapärad, mis vajavad harjumist. Austraalia oli meile heaks inglise keele praktikaks, kuid Indoneesias läheb see vist kõik raisku, kuna suhtlemiseks peame paratamatult igasuguse keerukama grammatika ja sõnavara ära unustama ja minema üle kohaliku pidžini peale. Kuigi enamus inimesi siin pursib mingisugust inglise keelt, on neid, kes inglisekeelsetest sõnadest mingi mõistetava terviku suudavad konstrueerida, oluliselt vähem. Ning lisaks tuleb hakkama saada veel kohaliku häälduse omapäradega, mida võib illustreerida näiteks järgmise dialoogiga:
A: Room cost 100 000 rupiahs, including breakfast and tekk.
B: ???
A: Including breakfast and tekk.
B: Sorry, including what?
A: breakfast and tekk.
Meile ei andnud rahu, misasi see salapärane tekk on, mille eest me maksnud oleme ja mida tahaks siis kindlasti ka tarbida. Kõige lihtsam seletus poleks olnud tingimata võimatu -- Uus-Meremaal oli hosteleid, mille voodi hinnas tõepoolest ei sisaldunud tekki. Kuid ei tundunud tõenäoline et eestlased Balil piisavalt tihedad külalised on, et hotelliperemehed nende emakeeles kildu viskaksid. Niisiis, mis tekk? Deck? Laevatekk? Kaardipakk? Ei ole ju tõenäoline. Minu kui meist aeglasema jaoks kulus oma 12 tundi enne kui ma välja mõtlesin, et see sõna, mida ta ilmselt mõtles, oli "tax". Õnneks on Eve sellistes asjades taibukam ja ka näiteks siis, kui mina peale kohalikult elanikult tee küsimist kukalt kratsisin ja nuputasin, mis see "riffa" on, mis meil sihtpunkti pääsemist takistab, sai kohe aru, et see on lihtsalt uus hääldus sõnale "river".
Kui mind juba kirjutama lasti, kasutaksin veel võimalust et väljutada natuke sappi. Kas mina olen ainuke, kellele tundub, et Lonely Planet tiksub tänapäeval puhtalt vana rasva peal? Mida uuem raamat, ning mida uuem info raamatus, seda ebatäpsem ja lohakamalt toimetatud see on. Peale Colombia raamatu autori ülestunnistusi olen ma salamisi kahtlustanud, et enamus värskemat infot LP-des on keegi lihtsalt wikipediast (või, nagu tundub, tänapäeval pigem
uncyclopediast, sest kust mujalt saavad olla pärit sellised pärlid nagu "drive on the right, the steering wheel is on the right"*) maha kirjutanud. Ei tundu palju tahta, et 38 dollarit maksev õhuke raamat oleks hoolikalt koostatud ja professionaalselt toimetatud. Kuid pigem on suhtumine "parem-vasak, põhi-lõuna, am-pm, ähh, kellele see korda läheb, vaataks parem kas lõunaaeg on juba käes". Võib-olla ei peakski selle üle imestama, sest inimesed töötavad vastavalt sellele, kuidas nende tööd mõõdetakse, ning vaevalt et ükski LP autor peaks kartma, et mõni nende praegustest BBC korporatiivsetest isandatest läheks nende researchi õigsuse kontrollimiseks kusagile kolmanda maailma urkasse kanabussiga ringi sõitma. Ning palju lihtsam on ju kontoris arvuti taga olemasolevaid raamatuid ümber kujundades "omanikele lisandväärtust luua" kui kusagil tolmusel teeristil bemo-juhtidega hinna üle kakelda.
See selleks, kuigi LP Bali raamat meile ei meeldi, siis Bali ikkagi meeldib, ja niipalju et otsustasime jääda nädala võrra kauemaks kui esialgu planeeritud. Paljugi on ju veel nägemata, näiteks Lomboki saarele veel ei jõudnudki. Kõigepealt aga lendame viieks päevaks Jakartasse Indonesian Open sulgpallivõistlust vaatama. Seejärel jälle Balile
* Tegelikult on Indoneesia, nagu enamus Aasiast, muidugi vasakpoolse liiklusega.
