Sinna ja edasi

Sunday, November 21, 2010

Too many miles, too many hours

Mulle on alati laupäevad meeldinud. Vedeled voodis, sööd hommikust, loed raamatut, vedeled voodis. Paistab, et laupäevad on sarnased kõikjal, kuhu lähed. Ka Buenos Aireses. Kui eelmistel päevadel oleme proovinud olla aktiivsed ja selles vähem või rohkem õnnestunud, siis täna tundub, on puhkepäev.

Nüüd aga lähemalt sellest, kuidas me siia lõunapoolkerale jõudsime.

Esmalt tahaks mina tänada Eriku ema, kes meie jaoks viimasel päeval suurepärase lõuna valmistas. Jõulutoitu polegi novembris varem söönud, kuid maitses väga hästi sellegipoolest. Kõht täis, kallite sugulastega kallistused vahetatud, oli aeg asuda teele Londoni suunas. Kahjuks ei olnud meil võimalik linnas ringi uidata (mina näiteks külastasin Londonit viimati üle 10 aasta tagasi ja oleksin linnatuurist väga huvitatud olnud), kuid see-eest saime koos olla Heleniga ning suured tänud talle meile öömaja pakkumast. Olles veendunud, et Helen seal kaugel suures linnas hästi elab, võisime rahuliku südamega Los Angelese lennule minna. Siinkohal nõuanne metrooga kesklinnast Heathrow lennujaama suundujatele - pileti hind on tõesti vaid 4,5 naela, kuid aega võtab see matk omajagu, eriti kui see ette võtta esmaspäeva hommikul nii kella 8 ajal (meil kulus nii 2 h).

Los Angeles kuulub meie reisikavasse lausa kahel korral ning seda kahel põhjusel. Esmalt seetõttu, et meie muidu väga heasse ümbermaailmapiletisse ei saanud kuidagi Lõuna-Ameerikat liita, kuid Los Angelest sai ning teisalt seetõttu, et minu kallis õde arvas, et minu sünnipäeva tähistamine jaanuaris võiks justnimelt toimuda tema juures San Franciscos. Miks ka mitte. Seekord oli meie peatus LAs üürike, kestes vaid ühe õhtu, kuid tore oli sellegipoolest. Praktilise poole pealt täiendasime olulisel määral oma reisivarustust (matkavarustust müüv REI pood Santa Monicas on to die for ja seal võib kohata Steve Jobs'i), sotsiaalse poole pealt oli minul suur rõõm tutvuda tädi Tiiuga ning meie suureks rõõmuks olid LAsse selleks õhtuks lennanud ka Katu ja Vladi. Kuigi olime pea 24 h magamata ja ehk mitte kõige teravamad pliiatsid, oli õhtu väga tore. Saime häid reisivihjeid Argentiina kohta ning samuti õnnestus pisut kergendada oma seljakotti, andes hoiule asju, mida ehk järgneva kahe kuu jooksul vaja ei lähe.

Peale "way too many miles and too many hours" olime lõpuks oma reisi esimeses sihtkohas - Buenos Aireses. Pean tunnistama, et mõeldes Argentiinale, pole ma kunagi õhanud Buenos Airesest, vaid pigem Tulemaast, kuid mis seal salata, mida päev edasi, seda toredamaks linn muutub. Buenos Aireses elab kokku nii 10 miljonit inimest ja esimestel päevadel tundus mulle, et nad kõik on tulnud tänavatele meid tervitama ja kellel vähegi võimalik, olid seda teinud koos oma sõiduvahendiga. Liikluse tihedus ja sellest tulenev õhusaaste on päris ehmatav. Kõige laiemal tänaval - Avenida 9 de Julio (mis sai oma nime Argentiina iseseisvuspäeva järgi) on 7 sõidurida mõlemas suunas ning laiuseks on sellel lausa 110 meetrit.

Oleme siin veetnud nüüd pea 4 päeva ja suurema osa ajast oleme linnas ringi jalutanud. Mulle meenutab BA samaaegselt nii Pariisi, minu üht lemmikut Madriidi ja samas ka New Yorki. Ju BA on oma elanike ja nende esivanemate nägu, kelleks on suures enamuses eurooplased - hispaanlased, itaallased, prantslased, sakslased ja paljud teised. Just täna ütles siin juba teist aastat elav kolumbialane Juan, et talle tundub, et argentiinlaste hispaania keeles on mõjutusi itaalia keelest, eelkõige kõne kiiruse osas. Kahjuks ise ei oska kommenteerida, kuid Erik ütleb "si".



Kuigi kogu linn on kindlasti külastamist väärt, siis siiani on mulle parima mulje jätnud Recoleta linnaosa, kus suurest linnakärast ja igal pool sõitvatest bussidest sai peituda roheliste parkide rüppe. Külastasime ka turistidele kohustuslikku Recoleta surnuaeda koos Eva Peroni hauaga.



Meie hostel asub San Telmo linnaosas, mida teatakse eelkõige kunstiinimeste ning boheemlasliku vaimu poolest ja ehk seda kinnitab juba nii 3 tundi akna taga kestev rongkäik trummipõrina, kaunite tantsivate daamide ning lehvivate hiiglaslike lippudega.

Homme kolime oma asjadega Juani ja tema majakaaslase juurde Palermosse. Juttude järgi pidi just see BA mõnusaim koht olema. Nii sellest kui mahlastest steikidest ja maitsvast jäätisest juba järgmisel korral.

by Evvu at 4:35 AM |