Sinna ja edasi

Monday, April 25, 2011

Van Diemeni maa

Need, kellel oli ebaõnn üle-eelmisel PÖFFil näha pealkirjas nimetatud filmi, teavad, et Tasmaania on üks ilus ja roheline, aga samas ka külm ja inimvaenulik koht (ning lisaks täis ärakaranud kõrilõikajaid). Enamuse külalisi, nagu ka meid, toob Tasmaaniasse tema puutumata ja unikaalne loodus.

Nagu juba traditsiooniks saanud, ei soovinud me Tasmaania loodusega tutvuda ainult läbi autoakna, vaid sellesse täielikult sukelduda. Tasmaanias asub Austraalia kuulsaim ning üks maailma tuntumaid matkaradu nimega Overland Trek, mis läbib oma 80 kilomeetrit Cradle Mountaini ja St. Clairi järve rahvuspargis. Enamus külastajaid läbib selle raja umbes seitsme päevaga, mille sisse jääb peale põhiraja ka hulgaliselt kõrvaltrippe pargis asuvatele mäetippudele, koskedele ja teistele vaatamisväärsustele.

Overland Trekile, nagu ka paljudele teistele populaarsetele matkaradadele pääsemine, sisaldab ohtraid sekeldusi. Külastajate arvu piiramiseks lubatakse igal päeval rajale ainult 34 matkajat, kes peavad kõik läbima raja samas suunas ehk põhjast lõunasse. Rajale pääsemiseks vajaliku loa peab selleks eelnevalt netist ära ostma, kusjuures loa niigi soolasele 160-dollarilisele hinnale lisanduvad veel pargi enda sissepääsumaksud ja bussitransport raja alguspunkti ja lõpp-punktist tagasi. Algus- ja lõpp-punkt on seejuures teineteisest nii kaugel, et lõpp-punktist algusesse samal päeval bussitranspordiga polegi võimalik jõuda. Enamust matkajaid jõuab alguspunkti Launcestoni nimelisest linnast ning sõidab lõpust Tasmaania pealinna Hobartisse. Lõpuks tegime nii meiegi, kusjuures ka praktilised küsimused nagu kuidas oma ülejäänud asjad Launcestonist Hobartisse saada, leidsid lõpuks lahenduse.

Meie eelmiste trippidega võrreldes oli Overlandi profiil pigem lihtne -- suurimad päevased tõusumeetrid jäid umbes 300 juurde ja osadel päevadel ei olnud käimist rohkem kui kümnekonna kilomeetri jagu. Tavapärase seitsme päeva asemel lühendasime enda matka kuuele, ühendades omavahel kaks päeva, mis "standardgraafikus" olid vastavalt kolme- ja kuuetunnised. Tegemist oli meie esimese kuuepäevase matkaga, mis tähendas, et pidime kaasa tassima juba märkimisväärset kogust toitu. Kuid nüüdseks oleme omandanud matkatoidu valimises ja kombineerimises juba mõningase vilumuse ja isegi kuue päeva toit ei kaalunud väga palju, ning puudust ei tulnud ei kaloritest ega ka vaheldusest -- olemas olid pasta, riis und kartoffel, kõikvõimalikest lisanditest rääkimata.

Oma kaheksakümne kilomeetri jooksul läbib Overlandi rada mitut erinevat tüüpi maastikku. On jalgpallisuuruste kividega ülepillutatud mäeradu, madalaid poriseid lagendikke, lopsaka rohttaimestikuga kaetud rabasid ja eukalüptipuude metsi. Seejuures ümbritsevad sind kogu aeg sürreaalsed kaljumoodustised, millele nende omapärane kuju on andnud nimed nagu Cradle Mountain, Barn Bluff jne. Paljudele neist on võimalik ka ronida, ning lähenedes selgub, et see, mis kaugelt paistis monoliitse kaljuna, on tegelikult külmkapisuuruste lahtiste kivirahnude hunnik. Seista kuuesaja meetri kõrguse kivihunniku otsas on päris eriline tunne, ning paneb hindama tõsiasja et Tasmaanias maavärinaid ei ole.

Overland on tuntud oma halva ilma poolest. Isegi suveperioodil sajab väga palju vihma, ning lumi või lörts ei ole ühelgi aastaajal haruldased. Ilma koha pealt saatis meid vist siiani kogu reisi kõige suurem vedamine. Nimelt kuuest päevast viis olid soojad, sademeteta ja enamuses päikeselised. Nii pikki ilusa ilma perioode kohtab pargis haruharva -- korra aastas, kui sedagi. Kuulsime teistelt matkajatelt, et alles eelmisel nädalal oli pargis pidevalt lörtsi sadanud.

Cradle Mountaini park on tõeliselt inimesest rikkumata ka oma eluslooduse poolest. Pea kõigil päevadel kohtasime kängurusarnaseid väikseid kukkurloomi wallabysid, kes inimestest ennast segada laskmata nosisid meie hüttide kõrval süüa või põrkasid niisama ringi. Kui wallabyd lõid nunnumeetri osuti hooga põhja, siis leidus ka loomi, kes ei suutnud seda värahtamagi panna. Meie matkakaaslased avastasid ennast peale üht teekäänakut metsas kõigest meetri kauguselt silmitsi pooleteise meetri pikkuse ja käsivarrejämeduse maovolaskiga. Madusid pidada praegu üldse väga palju olevat ning mitmed matkakaaslased nägid rohkem kui ühte -- aga meie mitte. Siinkohal on ilmselt paslik lisada, et kuigi Tasmaania maod on kõik mürgised, on nad ka väga häbelikud ja pigem väldivad inimesi ning põgenevad nendega kohtudes. Viimane maohammustusest põhjustatud surmajuhtum Cradle Mountaini pargis oli aastal 1966.

Uus-Meremaa matkadest erines ka Overland ka matkaseltskonna poolest. Kui Uus-Meremaal kuulus enamus matkajaid kategooriasse "kurjad vanainimesed," siis Overlandil olid kõik inimesed väga toredad, ning mõnega, kellega me pikemat aega samas tempos käisime, tekkis meil õige hea klapp.

Väljapaistvaim meie matkakaaslastest oli ehk 19-aastane Saksa päritolu Chris, kes tekitas park rangerites omajagu nõutust oma väikese seljakoti, iga käe ja õla otsas rippuvate poekottide ja suurte pottide-pannidega. Tal nimelt ei olnud endal enamust matkavarustust nii et ta oli oma suure seljakoti jätnud hostelisse ja võtnud toidu kaasa poekottidega, ning "laenanud" matkanõud oma hostelist.

Chrisi käest õppisime nii mõndagi uut. Saime teada, et on olemas selline sport nagu allveerägbi, mis on vist leiutatud mõne väga hea huumorimeelega või siis suurushullustust põdeva inimese poolt, kes arvas, et kõik muud spordialad on liiga lihtsad, kuna neid harrastades saab ju ometi hingata. Chrisi kirjeldused sellest, kuidas tursked mehed vee all hinge kinni hoides soolvett täis rägbipalli pärast puselevad, pakkusid kõigile kuulajatele lõbu kogu raha eest. Jällegi tuleb tõdeda, et maailmas on palju rohkem asju, kui me endale ettegi suudaksime kujutada.

Overland pakkus meile kuus päeva matkamist sürreaalselt ilusal maastikul, turnimist mitmekümnetonniste kivilahmakate otsas, kohtumisi eksootiliste loomadega ja mitte vähem eksootiliste inimestega. Kõrge koht meie personaalses matkade edetabelis on enam kui garanteeritud.

Peale Overlandi oli meil Tasmaanial viibimiseks veel mõned päevad, mille jaoks rentisime endale väikebussist ehitatud camper-auto. Kahjuks aga otsustas ilmataat, et me oleme piisavalt krediiti saanud ja aitab küll. Esimesel päeval oli ilm kõigest pilves ja tuuline, kuid teine päev algas kohe korraliku padukaga, sellisega, mis Eestis tavaliselt ei kesta kauem kui tunnikese. Tasmaania vihm on teisest puust ja kulus üle 48 tunni, et tal aur otsa hakkaks saama. Enamuse sellest ajast kössitasime oma camperis, lugesime raamatut ja lõime niisama aega surnuks. Olime sõitnud Tasmaania ühe tuntuma vaatamisväärsuse, Wineglass Bay, lähedale, ning ei tahtnud jonni jätta lootuses seda siiski ka enam-vähem talutava ilmaga näha.

Kolmanda päeva hommikuks oli vihm lõppenud ja taevas hakkas kohati näitama selginemise märke. Olime öö veetnud Friendly Beachi nimelises rannas ja sättisime ennast suurele teele tagasi sõitma, kui avastasime, et seal, kus eelmisel päeval oli teel olnud mõnemeetrine loik, laiutas nüüd rohkem kui viiekümne meetri pikkune järv. Esimest korda taipasime panna tööle raadio, ning uudised olid murettekitavad. Tegemist oli olnud suurima sajuga mitmekümne aasta jooksul ja üleujutatud teed olid nii mõnegi piirkonna täielikult ära lõiganud. Meie esmaseks mureks oli muidugi pääseda tagasi maanteele, mis oli ühekorraga kutsuvalt lähedal, aga samas ligipääsmatult kaugel. Katsed näitasid, et veetase järves oli veidi enam kui põlvekõrgune. Seega mitte lootusetult sügav, kuid olles kodus silmi pööritanud nende kauboide suunas, kes Tuukri tänava üleujutuste ajal oma sõiduautodega aknaservani vees kahlasid, otsustasime esialgu oodata ja loota veetaseme alanemist. Ajapikku lisandus meiega koos ootama teisigi veevangi sattunuid. Olles oodanud oma viis tundi, oli veetase alanenud ehk 10-15 cm võrra ning esimesed julged söandasid järvest läbi sõita. Nende edust kannustatuna ning oma kannatlikkuse ammendanuna järgnesime neile, ning olime peaegi vabaduses tagasi.

Kuna ilm oli selleks ajaks juba omajagu selginenud, ning meil veidi aega varuks, ronisime peale kahepäevast ootamist võidukalt kauaoodatud Wineglass Bay vaateplatvormile. Eesti jonn oli seekord Tasmaania ilmataadi seljatanud.

Närveerimine polnud küll sellega läbi. Järgmisel päeval pidime Tasmaaniast Melbourne'i edasi lendama, ning polnud isegi selge, kas me lennujaamagi suudame sõita. Meie tee jooksis Tasmaania suurima, Eski jõega, paralleelselt, ning oli aru saada, et jõgi on oma tavapärasele voolusängile lisaks mõlemalt poolt sajakonna meetri jagu ruumi juurde kahmanud. Õnneks osutus mure ühekorraga põhjendatuks ja samal ajal asjatuks. Nimelt oli jõgi tõesti sulgenud otsetee lennujaama, kuid õnneks oli suur maantee ehitatud piisavalt kõrgele ning sealtkaudu läbipääs ei olnud ohus. Mõned tunnid hiljem olime juba Melbourne'is.

by Erik at 7:31 AM |