Sinna ja edasi: October 2011

Sunday, October 23, 2011

Birma

Meil ei olnud oma reisi Kagu-Aasia osa jaoks erilist plaani, kuid üks riik, kuhu tahtsime võimaluse korral kindlasti jõuda, oli Birma. See endiselt võrdlemisi suletud riik on üks väheseid, kus meiesugused seljakotireisijad ei ole suutnud veel selget teerada sisse tallata. Ning kuna Birma režiim soovib turismi lähitulevikus oluliselt kasvatada, võib olla tegemist veel viimase hea võimalusega ühte Aasia riiki suhteliselt ehtsal kujul näha.

Esimeseks takistuseks Birmasse pääsemisel on muidugi viisa saamine, ning see, kust ja millistel tingimustel Eesti kodanikul on kõige rohkem lootust seda saada, tundub muutuvat iga natukese aja tagant. Kõigepealt proovisime interneti kaudu nn. visa-on-arrivalit, kuid see katse sai kohe esimestest sammudest vale jalaga minema. Kõigepealt sooviti meile saadetud vastuses, et me saadaksime enda koduriigist tõendi, et me pole poliitiliselt aktiivsed. Pole probleemi, mis? Tuterdame aga poliitjärelvalveameti lähimasse kontorisse, kes meile heameelega sellise paberi väljastab? Kuid tuleb välja, et Eestis sellist ametit polegi! Lisaks algas juba esimestest vahetatud e-mailidest hard-sell, et me vähemalt mõned ööd ööbiksime ametlikes $300/öö hotellides -- see pidada meie reisiplaanidest parema mulje jätma. Lõpuks ei tundunud meile mõttekas maksta näo pealt sada dollarit tagastamatut viisa taotlemise tasu, et seejärel ennast õigustada selliste kanajalgadel argumentidega nagu "Eestis polegi sellist riiklikku organit, kes inimeste poliitilist tegevust kontrollib" või et 300 dollarit on meie jaoks pigem nädala kui ühe päeva eelarve.

Nii loobusime Interneti teel viisa taotlemisest ja võtsime kasutusele plaani B, ehk Birma Bangkoki saatkonna. Ning seal osutus viisa saamine oodatust lihtsamaks, kuid iroonilisel kombel tekitas ka see lihtsus oma probleeme. Nimelt saime augusti alguspäevil esitatud taotluse peale viisa, mis kehtis... 28 päeva alates taotlemise päevast. Millest polnud meile suuremat rõõmu, sest plaanisime, ja olime koguni piletid ostnud, alates 12. septembrist. Saatkonnast kehitati meie protesti peale õlgu ja öeldi, et nad annavad iga päev sada viisat ja neil ei ole aega iga taotlust läbi lugeda. Heaks uudiseks siis muidugi see, et Bangkokist viisa taotlemine tundub olevat suhteliselt töö- (ja lolli-) kindel värk, vähemalt niikaua kui sa enda taotlusele ametiks "ajakirjanik" või "inimõiguste aktivist" ei pane. Meie pidime seekord viisa saamiseks Bangkoki uuesti tagasi pöörduma, ning subsideerima lõpuks Birma huntat kahekordsete viisamaksudega. Kuid kergendus oli suur, kui vaid paar tundi enne Bulgaariasse lendamist saime oma passid tagasi, ning seal olid seekord õigete kuupäevadega viisad olemas.

Näpud tahtsid siinkohal vägisi kirjutada sellest, kuidas saabusime Birma pealinna Yangoni, kuid see ei oleks enam õige. Nimelt on Birma maailmale märkamatult teinud vahepeal Austraaliat (või Brasiiliat, või Kasahstani) ja kolinud oma pealinna riigi keskele veel värske värvi järele lõhnavasse Naypyidawi. See fakt tõenäoliselt seletab ka seda, kuidas on eikusagilt välja ilmunud olematu liiklusega lai neljarealine tee, mis viib Yangonist peaaegu Mandalaysse, ning millest isegi meie suhteliselt värske LP reisijuht veel midagi ei teadnud. Kuigi meie personaalselt mõistame sellise grandioosse rahakulutamise selles iga standardi järgi vaeses riigis hukka, siis meie istmikud olid küll tänulikud, et mõne põrguliku bussisõidu (lähemalt hiljem) ajast oli LP-s antud aegadega võrreldes koguni viis tundi maha läinud.

Kui me ajavahest vaevatuna esimest korda Yangoni tänavatele tuigerdasime, ei tundunud see linn positiivse esmamulje loomisest suurt huvitatud olevat. Meie hotell asus linnaosas, mis oleks ülejäänud Aasia standardite järgi kvalifitseerunud parajaks getoks. Auklikud tänavad, räämas majad, ei ühtegi teeviita ega ladina tähte silmapiiril. Mornid inimesed, kes sinu kõnetamist lihtsalt ignoreerivad ja edasi jalutavad. "Mind ei huvita, kas sa jõuad eest ära või mitte" liiklus. Ega Yangon ennast meie silmis suurt ei rehabiliteerinudki, kuid õnneks ei osutunud sealne kogemus Birma kohta tüüpiliseks.

Kuigi Yangon on rohkem selline "vaheta raha (ja saa vastu telliskivisuurune patakas rahatähti) ja osta edasisõidupilet kuhugi normaalsesse kohta" sihtkoht, on seal siiski mõned külastamist väärivad objektid, nagu näiteks kuulus Shwedagon Paya. Enam kui 2500 aasta vanusena, on tegemist (ühe?) maailma vanima budistliku pagoodiga, mis seejuures on tänapäevalgi aktiivses kasutuses. See 100-meetrine kullatud torn on ka eemalt vaadates päris muljetavaldav, kuid välisest blingist olulisem on see, et tegemist on elusa kohaga, kuhu selle 6-miljonilise linna elanik saab tulla, mediteerida ja olla hetkekski eemal oma rusuvast igapäevaelust. Mind ei ole siiani budistlikud monumendid eriti jalust maha löönud, aga ma pean tunnistama, et just atmosfäär seal pagoodis oli kuidagi eriline -- rahulik ja mõtisklev.

Birma paistab üldse silma oma suure budistlike ehitiste kontsentratsiooniga. Isegi bussiga maanteel sõites on pea kogu aeg mõni kuldne stuupa vaateväljas helkimas. See annab kogu riigile teatud erilise aura, mida mujal Aasias (enam?) ei kohta.

Üks suurimaid Birma vaatamisväärsusi on Bagan, kus templeid ja stuupasid on ehitatud niipalju, et isegi mõne kõrgema ehitise tipust vaadatuna paistab neid kuni silmapiirini -- kokku on neid loendatud oma 2000 tükki, ning hinnatakse, et kõrgajal võis neid olla kuni 5000. Bagan on maagiline koht, eriti päikesetõusu- või loojangu ajal. Ning parim viis selle avastamiseks on kääksutada nende templite vahel ringi oma öömajast laenutatud logude jalgratastega. Bagan on tõeline maailmaklassi vaatamisväärsus, ning ilmselt üks vähestest, mida on võimalik nautida ilma, et keegi sulle kogu aeg küünarnukiga ribidesse togiks. We like.

Baganist viis buss meid mööda teed (või pigem põldu? liivaauku?) Mandalaysse, linna, mille nimi lubab salapärast idamaist eksootikat, kuid mis seda tegelikult ei paku. Tegemist on küllaltki koleda kaasaegse kivilinnaga, kus on külastamisväärses seisukorras ajaloolisi objekte säilinud päris vähe. Huvitavamaid vaatamisväärsusi leidub linna lähiümbruses, nagu näiteks Paleikis. Seal asub "maotempel" kuhu legendi järgi saabusid kolm suurt püütonit, kes nüüd seal budakujude vahel magavad ja keda mungad toidavad ja pesevad. Olles seda pesemist ja toitmist pealt näinud, ning püütoneid süles hoidnud, võime raporteerida, et püütonid on vormist väljas ja nende toit tundus olevat suhteliselt närb. Kuigi ma võib-olla vabas looduses püütoniga silmitsi sattudes sama ei ütleks, tundusid nad seal templis rohkem kaastunnet väärivate kui hirmuäratavatena.

Birma on ka looduslikult väga ilus, ning kuigi suuri illusioone ei maksa luua -- sisepõlemismootorite podinast pole pääsu ka kõige kaugemates nurkades -- on seal võimalik leida kohti, mida võib isegi keskmise fantaasia olemasolul kirjeldada "puutumata loodusena". Neid võis leida Hsipaw's, Pyin U Lwinis ja Inle järve ümbruses.

Kõige lõpuks tahtsime ära näha ka ühe teise Birma olulise religioosse vaatamisväärsuse, nimelt kuldse kivi pagoodi. Kuid see kukkus välja nagu tuntud mõistulugu pimedas toas elevanti katsuvatest meestest. Sõitsime veoautokastis mäkke, ronisime üles, ning avastasime, et ei näe... nagu Rein Lang ütleks, "ei yhtään mitään." Kuid katsusime seal paksus udus seda legendaarset kivi ning võime kinnitada, et midagi nagu seal oli küll. Legendi järgi hoiab seda kivi alla veeremast strateegiliselt paigutatud (algupärase) Siddatha Buda juuksekarv (nii nagu Mark Twain leidis 19. sajandi Euroopas pea igast kirikust mõne "õige risti" tüki, kokku oluliselt rohem kui ühe risti jagu, tundub, et ka algupärase buda kehaosi on suures koguses üle kogu Aasia laiali pillutatud).

Meie kolm nädalat Birmas osutusid lõpuks väga aktiivseks ja põnevaks, ning eelnev kokkuvõte võtab lakooniliselt kokku vaid mõned üksikud sihtpunktid. Mida võiks Birma kui reisisihtkoha kohta üldiselt öelda?

Olgu muidu kuidas on, aga vähemasti selle paljukiidetud ehedusega Birmas probleemi ei ole. See oli meie jaoks esimene riik Kagu-Aasias, kus iga mõnesaja meetri tagant ei kuma kuldsed kaared või krõbekana-kolonel, kus bussides olime me peaaegu alati ainukesed mitte-kohalikud inimesed, ning kus tänavamüra hulgast puudus mujal universaalne "helõu! motorbaik!" jms.

Eheduse eest tuleb siiski maksta ka mõningat hinda, ning Birmas on selleks võrratult ebamugav transport. Keskmine Birma tee on umbes ühe bussi laiune (kahe sõidusuuna peale!) künklik asfalttee. Mõned üksikud teed on üle keskmise (nagu juba mainitud uus Yangon-Mandalay maantee), teised jälle alla selle -- see üks sõidurida kahe suuna peale võib koosneda rohkem aukudest kui asfaldist, või sootuks ainult liivast. Nii et bussisõidud seal maal paigutuvad mugavuse skaalal "hädapärast talutavast" kuni "põrgulikuni".

Proovisime küll oma sihtkohti maksimaalselt tükeldada, et mitte liiga pikki sõite teha, kuid lõpuks ei pääsenud ikka 20-tunnisest sõidust. Praktiliselt iga pikema bussisõidu kirjelduse juures LP-s oli sulgudes märkus "But it will feel longer. Much longer." Ja nii ongi. Kui istud bussis rattakoopa kohal, kus jalgu kusagile panna pole, eesistuja on oma istme seljatoe sulle sülle lasknud, samal ajal kui sinu iste alla ei käi, konditsioneer ei tööta ja väljas on 35 kraadi sooja (mis sest, et kell on 2 öösel), bussis õhku ei ole kuna sinna on pakitud 50 inimest, tee on põrgulikult auklik, ning bussil vedrusid ja istmel polstrit ei ole, ning tee läheb järsult ülesmäge ja iga paarisaja meetri tagant möödud paksu musta tossu ajavatest ägisevatest kallurautodest -- siis vist enam hullemaks minna ei saa? Ikka saab. Kaasreisija kotist võib hakata sulle pähe tilkuma kalakastet. Ja kõige lõpuks võib su buss veel katki minna, pikendades kogu agooniat mitme tunni võrra.

Kuigi Birma köök ei ole nii väljapaistev kui Tai või Vietnami oma, on ta omal moel siiski väga hea. Birmas on päris palju nii India kui Islami mõjusid, mistõttu nii looma- kui sealiha autentses kohalikus köögis praktiliselt puuduvad. Kõrgel kohal on aga minu lemmik lambaliha, mida osatakse seal valmistada väga meisterlikult. Nagu paljudes vaesemates kohtades, on taimetoitlus suhteliselt tundmatu nähtus, ning samal ajal kui mina pehme ja mahlaka lambalihaga maiustasin, sõi Eve toitu, mida ma ei oska kirjeldada muudmoodi kui (kastmega) niisutatud riis. Huvitaval kombel pannakse Birma toitudega koos kaasa suur taldrik igasugu taimseid lisandeid, kuid mis puudub, on juhend, mida nendega teha. Nimelt on nendeks lisanditeks rohelised varred ja toored (umbes redise suurused) Aasia baklažaanid. Meie ei osanud nendega midagi teha (kui hea on toores baklažaan?) ja kohalike peal spioneerimine ei andnud samuti mingeid vihjeid, kuidas sellele taldrikule läheneda.

Nagu paistab rusikareegliks saavat, saab kõige paremat toitu tavaliselt mitte LP-s või TripAdvisoris kiidetud restoranidest, vaid täiesti suvalistest teeäärsetest söögikohtadest. Kahjuks ei tähenda see, et suvaline söögikoht on tingimata hea -- paistab, et on paratamatu, et iga positiivse üllatuse kohta tuleb käputäis pettumusi.

Lõpetuseks mõned sõnad ka Birma üldisest atmosfäärist. Ning peab ütlema, et kuigi tegemist on kahtlemata repressiivse režiimiga, paistab see avalikus pildis üllatavalt vähe välja. Mingeid poliitilisi loosungeid näha pole, samuti pole näha igasugu mundrimehi ja isegi tavapolitseid võib kohata vaid haruharva. Tunde järgi on tegemist umbes nõukogude liiduga kaheksakümnendate lõpul, mis on oma ideoloogilise baasi juba ammu unustanud ja ei proovigi teha rohkemat, kui säilitada valitseva kliki privileege. Kui nüüd niimoodi mõelda, siis näiteks Londonisse sattudes on võimatu mitte märgata plakateid, mis hoiatavad selle eest, mis karistused sind ootavad, kui sa peaksid näiteks purjuspäi lällama. Sellise "tänavapildi" standardi järgi võib isegi küsimus, kumb on vaba maa ja kumb diktatuur, mõningat segadust tekitada.

See, et loosungeid ja mundrimehi vähe näha on, võib samas olla ka ekslik. Ühel meie bussisõidul sisenes bussi trobikond jämeda kaelaga erariietes jõmme, kes asusid inimeste kotte läbi otsima. Seega riigivõimu vähene nähtavus ei pruuginud tingimata tähendada, et see poleks vägagi tuntaval kujul igal pool olemas. Ning nö "sabaosas" (Birma on geograafiliselt tuulelohe kujuga, mille saba ulatub kitsa ribana Malaisia poolsaarele) oli iga mõnekümne kilomeetri tagant automaatidega sõdurite poolt mehitatud kontrollpunkt, kellele bussijuht (muuhulgas) meie passikoopiaid näitamas käis.

Lõpuks me personaalselt Birma riigivõimuga kokku ei puutunudki, ning kohalikega suheldes proovisime igasuguseid poliitiliselt tundikke teemasid samuti vältida. Nii et me selle riigi poliitilise situatsiooni kohta midagi unikaalselt informeeritut ei oskagi öelda. Samas tundub mulle, et kui Birmal oleks maailmale pakkuda suurtes kogustes maavarasid või miljard inimest odavat tööjõudu, pigistaks kogu maailm hea meelega selle rezhiimi ebademokraatlikkuse ees silma kinni.

Thursday, October 6, 2011

Kambodža

Kota Kinabalust viis lennuk meid oma ümbermaailma pileti viimasesse sihtkohta, nimelt Kambodza pealinna Phnom Penhi. Ning kui igasugu sekeldusi oli meie reisil selle ajani minimaalselt olnud, siis tulid nad nüüd kõik ühekorraga meile kaela. Alustuseks üritas viisaleti mundrimees meile vahetusrahaga tünga teha. Kuid õnneks, ja meie suureks üllatuseks, vahetas ta meile valesti tagasi antud kümnedollarilise meie (hilinenud) pretensiooni peale õigeks kahekümneliseks tagasi.

Suuremaks probleemiks osutus aga see, et mõlemad meist said pagasi-intsidendi osaliseks. Minul kadus seljakotist ära praegusel hooajal vägagi vajalik vihmajope (muidugi, eks ma seda kadumist ise kerjasin, aga riided ei ole kotti pakkides väärtuslike asjade vaimses nimekirjas). Kuid suurema probleemina olid Eve seljakotil saabudes seljarihmad koti küljest praktiliselt lahti rebenenud, ning kinnitusid sinna vaid napilt sentimeetripikkuse jupiga. Tekib muidugi küsimus, mis pagana pärast peab kallil ja eeldatavasti kvaliteetsel seljakotil valmistama kriitilised detailid plastmassist, ning sinna veel rebimise hõlbustamiseks punktiiri peale vedama. Kuid kriis oli käes -- neli kuud reisi veel ees, kotti seljas kanda ei saa ja Phnom Penh pole just jaekaubandusmeka, kust vähese vaevaga uue korraliku koti leiaks.

Õnneks pakkus SilkAiri kesklinnas asuv kontor meeldivat kontrasti pahurale ja ükskõiksele lennujaama pagasitöötajale, ning kott lubati parandusse viia. See muidugi võttis aega, ning lõpuks veetsime Phnom Penhis tervelt kuus päeva, kaugelt rohkem, kui algselt planeeritud.

Tallinnal oli kunagi üks linnapea, kelle arvates oli ühistransporti vaja ainult joodikutele. Ma usun, et Phnom Penh oleks tema silmis olnud päris lähedal ideaalile. Lugupeetud kodanikud selles linnas sõidavad Lexustega (ja mitte mingite säästu-Lexustega, vaid ikka nonde kõige suurematega). Keskklass (such as it is) sõidab mopeedidega. Ning jala sukeldub liiklusesse see, kellele meeldib elada reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust proovile panevas arvutimängus, kus sul on ainult üks elu ja raskusastmeks on fikseeritud "nightmare". Ühistransporti, mõistagi, pole, ei joodikutele ega kellelegi teisele.

Phnom Penh pole iseenesest kuigi suur linn, ning kõrgustevahed on olematud. Tundub nagu ideaalne koht, kus jala ringi liikuda? Not so. Kõnniteid muidugi pole (see on ju Aasia) ning isegi liiklusvoolule vastu liikudes tuhisevad kümned mopeedid ikkagi sinust selja tagant mööda. Kuid see kõik on kukepea keskmise ristmikuületuse kõrval, kus kokku umbes kaheksast suunast (eest, tagant, vasakult ja paremalt ning kõigis neis suundades veel liiklusvooluga vastuvoolu liikujad) mopeedide hordid ja nende vahel laveerivad sõiduautod, ptüi, Lexused, sind lömastada proovivad. Õppetund on lihtne -- jala kõlbab minna järgmisele tänavanurgale croissanti järele, kuid rohkem kui kvartali kaugusele tuleb minna sõidukiga.

Nii ei näinudki me oma kuue päeva jooksul linnast nii palju, kui oleks võinud arvata. Kuid ajapikku harjusime me selle linna ja riigi omapäradega, ning see hakkas meile isegi meeldima. Ning esimene asi, mis peale kuuajalist riisidieeti silma torkab, on muidugi toit. Prantsusmaa pole, erinevalt Inglismaast, oma eks-kolooniatesse maha jätnud enam-vähem mõistliku riigivalitsemise traditsioone. Kuid, olgem ausad, kellele lähekski korda esindusdemokraatia, kui nurgataguses boulangerie's on saadaval krõbe baguette, pehme pan rustique ja kuldne croissant. Ning erinevalt enamustest Aasia riikidest, kus Euroopa toit on kallis ja rohkem pro forma, on see Kambodžas täiesti konkurentsivõimelise hinna ja kvaliteediga. Ning muidugi Kambodža enda toit -- vähetuntud tõsiasi on, et ka Tai kuulus toit pärineb tegelikult khmeeride omast -- on, millega oma maitsmismeelt stimuleerida.

Phnom Penhi tuntuimad vaatamisväärsused on kahjuks seotud Kambodža kurva lähiajalooga. Pol Poti punaste khmeeride režiimi all hukkus hetkel kõige usaldusväärsemate andmete alusel umbes 1,7 miljonit inimest. Selle õudsa peatüki tunnistamiseks võib külastada kunagist koolimajast ehitatud vanglat S-21 ja linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Choeung Eki kunagist puuviljasalu, kus toimusid suurimad valesti- (või üldse -- prillide kandmine võrdus sel ajal surmaotsusega) mõtlejate hukkamised. Ning kui on üks asi, mis peale kõiki neid aastaid tähelepanu tõmbab -- kui meeletult shabby see kõik oli. Selleks, et peaaegu kaks miljonit inimest surma saata, polnud vaja mingit majanduslikku või tööstuslikku võimsust. Polnudki vaja peaaegu midagi. Paar rulli okastraati, mõned kaikad ja käputäis kuulekaid timukaid. Inimloomuse süngemate külgedega tutvumiseks on Phnom Penhil nii mõndagi pakkuda.

Peale pikka ootamist olid Kambodža osavad meistrimehed Eve koti enam-vähem talutavalt ära lappinud, olime saanud kätte kauaoodatud Tai viisad, ning oli aeg edasi liikuda. Ning kõigepealt sõitsime rahulikku rannikulinna Kampot'i.

Kampot on tuntud kunagise Prantsuse koloniaalajastu rannakuurortina ning oma pipratoodangu poolest. Meile jäid sellest linnakesest ainult head muljed -- rahulik, vaikne, toredad inimesed. Kuigi suuremad matkad on meile selle reisi ajaks tehtud, ronisime läbi džungli lähedalasuvatesse mägedesse ja lasime ennast veoauto kastis viia mäetippu kunagise prantslaste poolt opereeritud kasiino varemeid vaatama. Kambodža omapärana saatis meid sellel matkal kalašnikoviga "pargivalvur", kuigi arusaamatuks jääb, kelle või mille eest ta meid kaitsma pidi (või, teistpidi võttes, keda või mida ta meie eest kaitsma pidi).

Peale Kampoti veetsime kolm päeva Sihanoukville's -- ning rohkem ei olegi selle kohta öelda. Aasia vihmahooaeg sai meid sellel hetkel korralikult kätte, ning isu nina katuse alt välja pista ei tekkinud rohkemaks kui ainult hädavajalikeks asjatoimetusteks nagu söömine ja Vietnami saatkonna külastamine.

Sihanoukvillest sõitsime üles Battambangi, kus veetsime aktiivse päeva. Seal on (muu põneva hulgas) koloniaalperioodist jäänud bambusraudtee, kus, tõenäoliselt viimaseid aastaid, lubatakse veel inimestel sõita. Tegemist on päris huvitava kogemusega. Kaks rattapaari tõstetakse rööbastele, bambusest platvorm nende peale, ühetaktiline mootorsaemootor ühendatakse kiilrihmaga ratastega, ning sõit võib alata mööda hüplevat ja visklevat rööpapaari. Kui teine "rong" peaks vastu tulema, on eesõigus sellel, kus on rohkem reisijaid. Teine tõstab oma "veeremi" inimjõul rööbastelt maha ja pärast jälle tagasi. Low-tech, aga töötab.

Bambusraudteega saab külastada väiksemaid külasid, mis elavad praegugi veel omas ajas, ilma elektri, telefoni, voolava vee ja teiste mugavusteta.

Battambangist tegime pika, 8-tunnise paadisõidu Kambodža turismipealinna, Angkor Wati templite kõrval asuvasse Siem Reapi. See meenutas suuresti kanuumatku kevadistel Eesti jõgedel, ainult suuremaks skaleeritud versioonis, suurema jõe ja kümnemeetrise mootorpaadiga. Kuid kõik muu oli sama -- jõgi oli kitsas, taimestikku täis kasvanud, ning iga paarisaja meetri tagant sõitsime suure hooga kaldasse, mis oli sõitjate hulgas muidugi väga populaarne, kuna paat pudenes täis kaldataimede lehti ja igasugu satikaid. Ei pääsenud me ka kohustuslikust mootoririkkest ja selle remondist keset jõge. Kuid, imede ime, lõpuks jõudsime ikkagi kohale.

Tonle Sapi jõe ääres on suured külad, kelle jaoks jõgi on ainukeseks ühendusteeks ülejäänud maailmaga. Kuna jõe veetase varieerub aasta jooksul mitmete meetrite ulatuses, on selle ääres elamiseks laias laastus kaks võimalust: 1) ehitada oma maja kõrgetele (ja need on seal tõesti kõrged, oma 5-8 meetrit) vaiadele, või 2) panna oma maja jõega kaasa ujuma. Päris huvitav on näha, kuidas on võimalik sellises volatiilses keskkonnas elada. Ning kuna igasugune idamaine eksootika on tänapäeval väga populaarne, paneb mõtlema, kas me ei saaks omaenda koduseid probleeme samamoodi lahendada? Näiteks Tuukri tänava üleujutused -- kas ei võiks sealseid maju pontoonidele ujuma panna? Ja üleujutatud tänaval sõidaksid oma paatides toidukaupmehed ja müüksid tänavaelanikele aknast värskeid kevadrulle? Paljud pealtnäha lahendamatud probleemid on lahendatavad, kui heita kõrvale oma eelarvamused "vähemarenenud" tsivilisatsioonidest ja emmata nende iidset tarkust.

Lõpuks olime peale oma pikka paadisõitu jõudnud poliitiliselt ebakorrektselt nimetatud Siem Reapi (linna, mille nimi vabas eestinduses tähendab umbes "siiamid rappisime (siin ära)" -- nimetatud Khmeeride kunagise tailaste üle saavutatud võidu auks). Siem Reap on väidetavalt praegu turismis "the place to be" ja linna areng viimastel aastatel on muljetavaldav. Nende jaoks, kes ootavad oma reisisihtkohtadelt "ehedust" (misiganes see tähendab) pole Siem Reapil just palju pakkuda. Kuid areng ei ole ainult halb -- ööbimiskohti on palju, ning hinnad madalhooajal väga taskukohased, ning söögikohti igale maitsele, alates dollarilistest riisitoitudest ja lõpetades tõeliselt hea (ja Itaalia koka poolt tehtud) pizza ja pastaga. See, mis eheduses kaotatud, saab mõnikord muudes omadustes adekvaatselt kompenseeritud.

Angkor Wati ja teiste templite kohta ei oskagi midagi originaalset kirjutada. Mastaap ja detailirohkus on tõesti muljetavaldav, ning võib ainult ette kujutada, millist efekti need hiiglaslikud rajatised oma hiilgeajal võisid omada. Paneb mõtlema ka see, et Angkori tsivilisatsioon hääbus suhteliselt kiiresti, hetke teooriate kohaselt kliimamuutuse ja looduslike ressursside ammendumise läbi. Piisab, mille üle mõelda ka tänapäeval.

Siem Reapist viis buss meid minimaalsete sekeldustega otse Bangkokki. Ning see kaheksatunnine sõit läks maksma, uskumatu küll, seitse dollarit. Kambodža on ikka imeline.