Sinna ja edasi

Sunday, June 12, 2011

Larapinta Trail

Nagu mainitud, olid meil Alice Springsi jaoks suured plaanid ja mitte just väga originaalselt tähendas see jälle ühte pikemat matka. Alice Springsist läänes asub tuntud matkarada Larapinta Trail, mida paljud peavad Austraalia parimaks. Kuid isegi need, kes ei pea, tunnistavad tema unikaalsust nii maastiku kui keskkonna osas.

Olles kuuepäevase Overlandiga edukalt hakkama saanud, otsisime veelgi suuremat väljakutset, ning pikk matk pakkus ka hea võimaluse oma nukras seisus eelarvet veidi ravida. Larapinta Traili kogupikkuseks on 223km ja soovitatav aeg selle läbimiseks 20 päeva ringis. Rada täispikkuses läbi teha tundus meie jaoks siiski liiga ambitsioonikas ja nii valisimegi endale "kõigest" 140km pikkuse lõigu, mille lootsime läbida kümne päevaga.

Larapinta Trail läheb praktiliselt sirgelt Alice Springsist läände, ning see on ka "õige" läbimise suund -- alustatakse linnast ja organiseeritakse endale enne lahkumist transport lõpp-punktist tagasi Alice Springsi. Meile selline variant mitmel põhjusel ei meeldinud. Esiteks, nii pikale matkale ei võeta kogu toitu korraga kaasa, vaid viiakse osa sellest vahepeatustesse loomakindlas kastis ennast ootama. See, kes läbib raja idast läände, peab maksma transpordifirmale kõigepealt toidukastide kohaletoimetamise eest, ning seejärel enda lõpust tagasitoomise eest. Ja transpordihinnad on mõne üksiku firma poolt kontrollitavale nishiärile sobivalt "päris kopsakad". Teiseks, mõte sellest, et peab täpselt kokkulepitud ajaks jõudma lõpp-punkti ja lootma, et keegi sind siis peale korjab, ei tekitanud meis just vaimustust. Kogu rada kulgeb kõledas inimvaenulikus kõrbes ja sellest mõtlemine, kuidas võime saabuda lõppu, surmväsinuna ja toit otsas, ning mitte seal kedagi ennast ootamas leida, ei tekitanud erilist kindlust.

Nii otsustasimegi läbida raja "vales" suunas, läänest itta. Kast viimase nelja päeva toiduga jäi meid umbes raja keskpaigas asuvasse Standley Chasmi ootama ning buss viis meid edasi meie alguspunktiks olnud Serpentine Gorge'i. Saime hea perspektiivi erinevate liikumisviiside kiirustest: buss Standley Chasmist Serpentine Gorge'i - 15 minutit. Sealt jala tagasi Standley Chasmi - 6 päeva.

Kuigi meil ei olnud kahtlusi selle suhtes, et me 140 kilomeetrit suudame maha käia, oli Larapinta eelmistest matkadest märgatavalt raskem. Infrastruktuur sellel rajal on täiesti minimaalne, koosnedes põhimõtteliselt infotahvlist ja joogivee paagist iga ühe-kahe päevateekonna tagant. Rajal on täiesti asendamatu kaart, kus on märgitud kõik püsivad ja ajutised veevõtu kohad -- ning kuna tegemist on kõrbega, pole neid just ülearu palju ja enamus vastab pigem kirjeldusele "mudane lomp" kui "selge mägioja". Kuna rada on pikk ja raske, on inimesi, kes seal pikemaid matku teevad, päris vähe. Meie kohtasime oma kümne päeva jooksul kokku umbes kümmetkonda kaasmatkajat, ja nendestki neli olid üks austraallaste grupp, kes meiega samal päeval (kuid erinevast kohast) alustas ja kellele me lõpuks järele jõudsime.

Mobiililevi rajal praktiliselt ei ole. Erandiks on mõned kõrgemad mäetipud ja paarkümmend Alice Springsile kõige lähemat kilomeetrit. Sellistes tingimustes võib isegi väike ebaõnn nagu äranikastatud jalg muutuda tõeliseks hädaolukorraks. Rajal oli lõik, kus meil kulus ühe veevõtu koha juurest teiseni jõudmiseks ligi 30 tundi. Pole just hea koht, kus vigastada või näiteks mao käest hammustada saada -- päeval on üle 30 kraadi sooja, öösel jääkülm, lähim vesi isegi tervele inimesele päevateekonna kaugusel, mobiililevi pole ja lootus teist inimest rajal kohata minimaalne.

Selliste juhtumite puhuks on mõistlik sellistes isoleeritud piirkondades kanda kaasas nn. PLB-d ehk personaalset hädaabi raadiolokaatorit. Selle abil saadetud hädakutse jõuab päästeteenistuseni satelliitvõrgu vahendusel ja mobiilivõrgust sõltumatult. Meie otsustasime omavahel, et lisaks eelnevalt kirjeldatud surmtõsistele situatsioonidele kaalume me oma PLB-l (aktiveerimiseks) antenni püstiajamist veel, kui:

- hiired meie telgi ära söövad;
- me kaotame ära või teeme märjaks oma soolatoosi ja oleme sunnitud üheksa hommikut ilma soolata kaerahelbeputru sööma;
- (viimastel päevadel) satume veel ühele kuivanud jõepõhjas kulgevale rajalõigule.

Kuigi "kõrb" iseloomustab Larapinta raja piirkonda kõige paremini, ei vasta tegelikkus siiski nendele piltidele, mis selle sõna peale esimesena silme ette tulevad. Rada kulgeb West MacDonnell range'i mäeahelikus ja selle ümber, läbides rohumaid, kaljuseid jõeorge, kiviseid või liivaseid kuivanud jõepõhju, ning loomulikult lõputult mäekurusid, -külgi ja ahelike tippe. Kuna see aasta on seal erakordselt palju sadanud, on kogu piirkond ebatavaliselt roheline ja lopsakas -- niipalju, kui kohalikud rääkisid, oli kogu see maastik, mis meile paistis roheline, eelnevatel aastatel olnud punane ja elutu.

Kõrbes matkamine on heaks meeldetuletuseks selle kohta, kui teretulnud inimene tegelikult metsikus looduses on. Võib omada romantilisi kujutluspilte sellest, kuidas loodus on sõbralik ja sinna saabudes ootab sind mahe linnulaul ning lilled ulatavad tervituseks klaasi jaheda nektariga. Tegelikkuses võetakse sind vastu nagu vihatud okupanti, kellega keegi otsesesse konflikti sattuda ei taha, kuid igaüks teeb kõik mis suudab, et su elu maksimaalselt ebamugavaks teha. Nii tõmbab iga kõrbetaim sul salaja zhiletiteraga üle säärte või poetab märkamatult soki sisse üliteravate okastega mikrokaktuse. Ja jaheda nektari asemel pead olema õnnelik, kui selles sogases veeaugus, kust sa oma joogivett võtad, ei siba ringi putukate vastseid ja ei hulbi surnud kalu.

Sajad kärbsed sumisevad päeval su pea ümber ja proovivad ronida suhu, silma, kõrva. Kui päike loojub, kaovad kärbsed ja ilmuvad välja hiired. Ning hiiri on sellel aastal Kesk-Austraalias nii palju, et seda on raske kirjeldadagi otsimata paralleele mõnest odavast Hollywoodi õudukast või piibliloost vana Egiptuse katkudest. Kõige hullem hiirteuputus tabas meid esimesel õhtul ja oli sellevõrra šokeerivam. Helpisime parasjagu päikeseloojangu ajal oma pastat, kui kogu meid ümbritsev plats ärkas ellu. Alguses jooksis mööda mõni üksik hiir. Seejärel oli neid korraga näha juba mitu. Ning lõpuks kihas neid meie ümber ja meie kämpinguplatsi söögilaua all loendamatu hulk. Ma ei liialda kui ütlen, et söögilaua all võis korraga olla oma kolmkümmend hiirt. Nad jooksid üle meie paljaste varvaste ja proovisid mööda jalgu üles ronida. Neid oli igasuguseid -- pisikesi, suuri, ümmargusi, pikergusi, jooksmas ja känguru moodi hüppamas (Austraalia ikkagi!). Ning sõu jätkus, kui olime telki pugenud -- nad krabistasid telgi seina taga ja sibasid üle meie (läbipaistvast sääsevõrgust) telgi siseosa.

Overlandi ühes hütis olime logiraamatust lugenud, kuidas mõned matkajad olid sattunud rottide ohvriks, kes olid toitu otsides närinud ribadeks nende telgi ja seljakotid. Loomulikult muretsesime ka meie oma telgi pärast ja esimene öö möödus närvitsedes ja aeg-ajalt mõnda eriti nahhaalselt krabistavat tegelast läbi telgiriide jagatud obadustega minema peletades. Isegi suuremat hiirtehirmu omamata ei tundunud mõte sellest, et nad meie telgi katki närivad ja seejärel üle meie nägude jooksma hakkavad, just meeldiv.

Aga selgus, et hiired ei ole siiski nii kavalad ja/või nahhaalsed kui rotid ja katset meie telki sisse pääseda ei teinud nad ei sellel ega ühelgi järgneval ööl. Hiirteteema oli muidugi põhiliseks jutuaineks ka kaasmatkajatega vesteldes, ning kõik rääkisid sama -- hiiri on lõputul hulgal, kuid telki polnud nad kellelgi proovinud pääseda. Ajapikku harjusime selle paiga omapäraga ja saime isegi enam-vähem rahulikult magada. Hiirte poolt põhjustatud kahju piirduski lõpuks sellega, et nad panid nahka poole meie arvates kättepääsmatusse kohta pandud nõudepesemise svammist.

Kuid muidugi polnud meie matka kõige suuremateks muljeteks keskkonna ekstreemsused. Larapinta trail läbis mitut tüüpi unikaalseid maastikke, mis tihti pakkusid omajagu raskusi nende läbimisel, kuid samas ka ainulaadseid kogemusi. Suur osa rajas kulges järskude seintega mäekurus, mille põhjas lookles kohati sügavam, kohati madalam jõgi. Aeg-ajalt muutus jõekallas ühel või teisel pool püstloodseks kaljuseinaks, nõudes kuiva jalaga edasipääsemiseks lõputut siksakitamist üle vee või turnimist läbi kaljulõhede. Nii mõnegi sellise mäekuru põhja kattis kõrbe kohta väga ebatavaline ja rohkem vihmametsa sobiv taimestik -- suured sõnajalad, palmlehiktaimed ja teised iidvanad liigid. MacDonnell range'i jõeorud on oma 350 miljoni aasta vanusega ühed planeedi vanimad, ning seal ringijalutades tekkis paras kadunud maailma avastamise tunne küll. Ning ega see väge põhjendamata polnudki -- samasid radu on enne läbinud ehk kõigest mõned tuhanded inimesed. Maal polegi väga palju kohti alles jäänud, kuhu inimese jalg oleks nii harva astunud.

Matka üheks kõrgpunktiks, nii otseses kui metafoorilises tähenduses, oli tõus ühe piirkonna kõrgeima mäe, Brinkley Bluffi, tippu, kus veetsime ka ühe öö. Sinna ronimine tähendas 700 järsku tõusumeetrit, mille muutis veelgi raskemaks tõsiasi, et ei tipus ega selle läheduses ei leidunud joogivett, mis tuli meil kõik, kaasa arvatud järgmise päeva vajadusteks, kaugelt kaasa tassida. Brinkley Bluffil ööbimine on võimalik ainult väga ilusa ilmaga, mis meie õnneks oli sellel õhtul olemas. 360 kraadi raadiuses ümberringi avanev vaade, igal pool kõrged mäeahelikud ja lõputud tumerohelised orud, Alice Springsi tuled pimedas praktiliselt silmapiiril kumamas -- see oli tõeline maailma tipus olemise tunne. Ja siis veel kirgas Austraalia päikeseloojang, selge kuupaisteta öö tähtede all ja sama vapustav päikesetõus.

Vahepeal saime turnida mööda mäeahelikke nagu tabava nimega Razorback Ridge ja lõputult kõmpida kuivades ja teinekord poolkuivades jõesängides, mis kohati järskude astetena kunagi voolanud koskede kohtadest alla või üles viisid. Tundus uskumatu, et sellisel maastikul on üldse võimalik liikuda, kuid mingi tee leidus siiski alati. Need jõesängid olid psüühiliselt tihti päris rasked -- ebamugavad ümmargused kivid jalge all, vesi või puuoksad mis tihti tee tõkestavad ja sunnivad okastraadina teravate kaldataimede vahel sumama. Ning raske päeva lõpetuseks mõnikord viimasel kilomeetril veel mõni ootamatu järsk tõus või liivane jõepõhi.

Larapintal oli omajagu ametlikke kämpingukohti, ning lisaks veel mõned kaardile märgitud kämpimiseks sobivad platsid. Nii mõnigi öö kämpisimegi täiesti üksinda mõnel väikesel siledamal platsil kusagil mäekurus või jõepõhjas. Infotahvlid lubasid, et seal rajal ootab meid "A powerful sense of isolation". Ja selle saime küll täiega kätte.

Lõunapoolkeral on nüüd saabumas juba korralik talv ja kuigi päike on endiselt väga kuum, on õhk muutumas juba õige külmaks. Viimastel hommikutel üles ärgates oli ikka õite brr-külm ja ühel hommikul oli telk kaetud väljast korraliku jääkihiga. Päris suur kontrast võrreldes pärastlõunase päikese lämbe leiliga.

Lõpuks pidasid ka meie vanad kered need kümme päeva ja 140 kilomeetrit päris rahuldavalt vastu -- põlved valutama ei hakanud ja jalgu ka liiga villi ei hõõrunud. Ainukese asjana olen mina, nagu Eve ütleb, nüüd nagu üks pulk kahe peenikese kepi otsas, ning seetõttu olen ametlikult pandud nuuma peale ja pean igat õhtusööki veel täiendama mõne kaloririkka kräpptoiduga nagu kartulikrõpsud või küpsised. Kuid sellest (ja hiirtest, kärbestest ja kurjadest taimedest) hoolimata oleme me nii endaga kui matkaga üliväga rahul. Tegemist oli kogemusega, mida on võimalik just sellisel kujul saada ainult Kesk-Austraalias, ning oleme väga õnnelikud et me siin olime ja saime seda kogeda.

by Erik at 8:03 AM |