Enne oma reisi ning ka reisil juba olles kuulsime Chiloe saare kohta vastakaid arvamusi. Öeldi, et ta on Saaremaaga sarnane ning seal pole just palju põnevat, samas et ta on kahtlemata kena ja väärt külastamist. Kuna meile aga saared meeldivad, otsustasime ise järele vaadata. Isla Grande de Chiloe on suuruselt teine saar Lõuna-Ameerikas (temast suurem on vaid Tierra del Fuego/Tulemaa), olles 180 km pikk ning 50 km lai. Pärismaalaste kogukond hävines pea täielikult 16. sajandil, kui saart laastas rõugeepideemia ning Chiloele asusid elama hispaanlased. Kuna aga kuni 19. sajandi keskpaigani oli Chiloe muust Tšiilist suhteliselt isoleeritud, on tal säilinud oma "nägu".
Puidust kirikuid on saarel üle 150, neist 16 on UNESCO arhitektuuri- ning loodusmälestiste pärandi nimekirjas. Kõigist ehk kõige eriskummalisem on Castro linnas asuv Iglesia San Francisco. Itaallane Eduardo Provasoli ühendas neo-gooti ning klassikalise arhitektuuri ning kogu kiriku sisemus on valmistatud kohalikust puidust.
Palafitos. Kui mereäärsed majad paistavad tänavalt nagu igad teised, siis teisest küljest selgub, et nad seisavad "karkudel". Chiloe omapärane arhitektuuristiil on kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja ning parimaid näiteid näeb Chiloe saarel Castros ning Chonchis.
Curanto on Chiloe kulinaarne tippteos. Vanade kommete kohaselt valmistati seda Polüneesia köögist tuntud "maa-ahjus" - maasse kaevati auk ning vooderdati kividega, mida asuti kuumutama. Kui kivid praksuvalt kuumad, asetati nende peale merekarbid, sea- ning kanaliha, kohalike taimede nalca ning pangue lehed ning kõige peale niiske kangas. "Ahi" kaeti mulla ning muruga ning kahe tunni möödudes oli hõrgutis valmis. Ka praegusel ajal on võimalik just sellisel viisil valmistatud curantot nautida, kuid seda kahjuks vaid ühes pisikeses kalurikülas, kuhu meie seekord ei sattunud. Küll aga maitses Erik veidi moodsamatel meetoditel tehtut, mis koosnes kahte tüüpi merikarpidest, kana- ja sealihast, sardellist (tõenäoliselt on tegu Tšiilis oleva suurearvulise saksa kogukonna lisandiga) ning kahte tüüpi kartulitest. Eraldi anumas toodi lauale leem, milles toit oli valminud. Erik sõi ja kiitis. Teeksimegi siinkohal ettepaneku meile armsas mereannirestoranis Tallinnas curantot pakkuma hakata.
Chiloe rahvuspark hõlmab 430 ruutkilomeetri suurust maa-ala saare lääneosas, Vaikse ookeani kaldal. Kuna sadamete hulk piirkonnas on 2200 mm aastas, on taimestik lopsakas ning linnuliike lausa üle 110. Lisaks võib rahvuspargis kohata maailma kõige väiksemat põtra, pudut, kes on vaid 85 cm pikk ning ligi 40 cm kõrge. Meie kahjuks pudut ei kohanud ning kuna aega pargiga tutvumiseks väga palju ei olnud, piirdusime lühikeste jalutuskäikudega ja suurema osa ajast veetsime karjamaal koos lehmadega kaunist ilma ning ookeanimühinat nautides.
Kuna meie Chiloe külastuse aega jäid ka jõulupühad, otsustasime selleks puhuks saare põhjaosas asuva linna Ancudi lähistel asuva lahe kaldale cabaña rentida. Kohalikust kaubandusvõrgust õnnestus leida isegi hapukapsaid, kuid mis seal salata, ilma külmata ning lumeta pole jõuludel õiget mekki man ja traditsioonilise jõulutoiduga samaväärselt tundsime rõõmu vastvalminud maasikatest ning kirssidest. Väga vahva oli, et cabañas levis ka internet ja nii saime häid pühadesoove jagada paljude kallite inimestega ning isegi väikeste sugulaste jõulukingid üle vaadata.
Mägede ja fjordide vahele surutud Chaiténi linn on oluliseks sadamaks põhja poole suunduvatele laevadele ja väravaks Pumalini parki. Vulkaanide Michinmahuida ja Corcovado vahel asuv linn oli teda varitsevatest ohtudest teadlik, kuid sellegipoolest tuli õnnetus täiesti ootamatust suunast. Nimelt 2008. aasta mais aktiviseerus täiesti kustunuks peetud Chaiténi vulkaan, ning järgneva kuu jooksul ujutas see kogu lähikonna üle mudavooludega ja kattis kuuma tuhaga. Chaiténi linna 4000 elanikku evakueeriti lähedalasuvatesse küladesse.
Kaks ja pool aastat hiljem on endistest elanikest linna tagasi pöördunud kõigest 200. Hoolimata sellest, et puuduvad elekter ja voolav vesi, hingitseb elu edasi. Elanike trotsist loodusjõudude ja osavõtmatu valitsuse vastu annavad märku üksikutel majadel lehvivad lipud ja autodelt ja majaseintelt paistvad kirjad "¡Chaitén Vive!". Tontlikult tühjadel tänavatel jalutades on ainukesteks saatjateks tuule vihin ja hulkuvate koerte haukumine.
Chaiténi jõudsime peale vahepeatustega kuue päeva pikkust sõitu bussidega, laevadega ja pikapikastis. Meie põhiliseks sihtmärgiks oli 2889-ruutkilomeetrine Parque Pumalin, Tšiili suurim ja üks kogu maailma suuremaid eravalduses olevaid loodusparke. Pargi rajas väikeste farmide kokkuostmise ja omavahel liitmise teel ettevõtja Douglas Tompkins, rõivabrändide Esprit ja The North Face asutaja, kes on oma järelejäänud elu pühendanud Tšiili looduskaitsele ning veedab seal enamuse oma ajast.
Meie jaoks ei olnud külastuse aeg just kõige paremini välja kukkunud. 2008. aasta vulkaanipurse laastas parki laidalaselt, ning see taasavati esimest korda külastusteks 15. detsembril, vaid 4 päeva enne meie saabumist. Park on küllaltki suur, seal ringiliikumiseks on vaja sõidukit, kuid ühistransport pole Chaiténi veel naasnud ja AVIS-e kontori otsimine poleks tõenäoliselt tulemusi andnud. Lõpuks otsustasime loobuda enda plaanidest pargis ööbida (seda otsust mõjutas ka viimased 36 tundi vahetpidamata kallanud külm vihm) ja suutsime leida inimese, kes oli nõus meile vastuvõetava hinna eest meid päevaks parki viima. Olime sellel paduvihmasel pühapäevasel päeval vist pargi ainukesed külastajad, kuid auravas lopsakas vihmametsas ringiukerdamine pakkus "teistmoodi" meelelahutust, ning metsast võis leida vaatamisväärsusi, mis olid nähtud vaeva igati väärt.
Chaiténiga lõpeb meie jaoks Tšiili isoleeritud lõunaosa. Ehk oleme varsti juba kusagil, kus on iseendastmõistetavad asfalteeritud teed, soe vesi, elekter rohkem kui kaks tundi päevas ja võib-olla koguni internet.
Viimase nädala oleme olnud taas Argentinas, seekord maailmakuulsas Parque Nacional de los Glaciareses. See hiiglaslik park on liiga suur, et olla täielikult ühest kohast ligipääsetav. Väravaks pargi lõunapoolsesse ossa on El Calafate nimeline linnake ning põhiliseks vaatamisväärsuseks Perito Moreno liustik. Tobedavõitu nimest (Perito Moreno
hisp. k. "asjatundlik brünett") hoolimata osutus see suurejooneliseks vaatepildiks ja ka vaatemänguks. Perito Moreno liustik on u. 5 km lai ja 74m kõrge ning liigub edasi keskmise kiirusega u. 1,7m päevas. Liikumisega kaasneb mõistagi pidev pragunemine ja suuremate ja väiksemate jääpankade lahtimurdumine, mida on võimalik oma silmaga näha liustiku kaldale ehitatud platvormidelt.
Buss Perito Moreno juurde jättis meid umbes kilomeetri kaugusele liustikust, vaateplatvormideni viiva raja algusesse. Olles oma kodutöö korralikult ära teinud ja looduse häältele keskendumist soovitavatest märkidest veelkord informeeritud, ajasime juba raja alguses kõrvad kikki ja ootasime lubatud praginat ja vettekukkuvate jääpankade plartsatusi. Kuid kuigi vahemaa meie ja liustiku vahel pidevalt kahanes, oli liustik hääletu nagu kult rukkis. Olukord paranes alles siis, kui veerand tundi peale meid olid kohale jõudnud ka ülejäänud turistid. Ilmselt pannakse liustik ööseks, kui turiste vaatamas pole, seisma, ning käivitatakase alles siis kui pealtvaatajad kohal. Igatahes umbes pool tundi peale meie saabumist algas vaatemäng kogu raha eest -- ragin, krigin, praksatused, rongi möödumist meenutav mürin, kui mõni suurem pank lahti murdus ja vette prantsatas -- heliefektid olid vähemalt sama võimsad kui visuaalsed. Igatahes läksid meie mõtted kohe eelmisele jääajale ja Eesti viimase kahe aasta talvedele, ning kuklakarvad tõusid turri mõeldes sellele, mis saaks, kui samasugune mäekõrgune halastamatult edasiliikuv jääsein meid ründaks.
El Calafate linn ise eriti meeldejääv ei ole, ainuke temaga seonduv meeldejääv asi on samanimeline metsmari, millest tehtud moos õnnestus meil samuti järgi proovida. Üks asi, mis seda linna ülejäänud patagooniast kindlasti
ei erista on praegusel hiliskevadisel perioodil vaheaegadeta ulguv tuul, mis meie hosteliakna tagant keerutas katkematult teetolmu edasi kiirusega, mis tõenäoliselt poleks olnud legaalne isegi mitte maanteel, ammugi siis linnas.
Perito Moreno oli suurejooneline ja vaatemänguline, kuid samas suhteliselt passiivne vaatemäng. Los Glaciarese pargil on pakkuda ka märksa aktiivsemat meelelahutust, ning selle jaoks viiski buss meid järgmisena pargi põhjapoolses osas asuvasse El Chalteni linna. Tegemist on Argentina kõige noorema linnaga, ning kõigest 160 püsielanikuga (suveperioodil u. 400) ei saa see olla ka kaugel kõige väiksema tiitlist. Linna ainuke funktsioon on olla baaslaagriks pargi kõige võimsamate vaatamsiväärsuste, Torre ja Fitz Roy mäetippude, juurde ihalevatele matkajatele ja mägironijatele. El Calafatest veidi üle 200km põhjas, kuid ligikaudu 400m kõrgemal asuv El Chalten võttis meid vastu rõske, kontidest läbilõikava külma tuulega. Aga üllatuslikult pakkus ilm, millega meil Torres del Paines ja Perito Morenos pigem ei vedanud, vahelduseks positiivse üllatuse, ning meie kaks järgnevat matkapäeva möödusid enamuses sinise taeva ja külma õhku talutavalt soojaks kütva päikese all.
Los Glaciarese põhjaosa mäed on sihtpunktiks tõeliselt kogenud mägironijatele. Nende rohkem kui kilomeetri kõrguselt vertikaalselt kõrgusesse sööstvate graniittornide tippu jõuab iga aasta ühe käe sõrmedel kokkuloetav hulk alpiniste. Meie rahuldusime märksa vähemaga, tehes kaks pikka (24-25km) päevamatka kummagi mäe juurde, ning tänu erakordselt selgele ilmale, ning hiljuti sadanud ohtrale lumele, olid vaated tõeliselt ebamaised.
El Chaltenist on võimalik teha omajagu "metsik" matk otse Tšiili, matkates u. 22 km läbi piirkonna, kus ei levi mobiilid, internet ega isegi mitte riigipiirid. Meil oli tõsine soov see ise läbi teha, aga Tšiili lõunatipu hõre liiklus (meie poolt vajatud laev käib praegusel kevadhooajal vaid 2 korda nädalas ja bussi järgmisesse 500 elanikuga väikelinna oleks samuti tulnud mitu päeva oodata, isegi kui seal kohti oleks leidunud) tuletas meile meelde, et ka kaks kuud on suhteliselt lühike aeg, ning terve nädala kulutamine väikese ja olgugi et omal moel huvitava, kuid siiski mitte eriti väljapaistva piirkonna peale, ei ole eriti mõistlik. Seetõttu otsustasime selle osa vahele jätta ning sõita veidike põhjapoole ning siseneda Tšiilisse Chile Chicost, kuhu peale 400km bussisõitu RN (Ruta Nacional) 40 teel, mis ei ole palju enamat kui künklikule preeriale mahakallatud kruusalint, oleme nüüdseks õnnelikult jõudnud.
Ushuaiast võtsime suuna edasi Tšiili, Puerto Natalese suunas. Kardetud 16-tunnine bussisõit möödus täitsa mõnusalt, toreda elamuse pakkusid Magalhãesi väina ületades delfiinid, kes meie rõõmuks praami kõrval nii üksi kui mitmekaupa veest väljahüppeid tegid.
Puerto Natales on väike linnake, elanikke on seal nii 20 000 ringis. Turistil seal eriti midagi vaadata pole, küll on aga just Puerto Natalesest kõige mugavam alustada matka Torres del Paine rahvusparki ning lisaks väljub just sealt laev, mis soovijaid päris krõbeda hinna eest Patagoonia fjordide kaudu Puerto Montt'i sadamasse viib. Torres del Paine rahvusparki ning sealseid matkaradu peetakse ühtedeks kaunimateks maailmas ning otsustasime meiegi seal pisut ringi vaadata.
Saabusime Puerto Natalesesse heatujulistena ning enesekindlatena. Olime ju alles paar kuud tagasi veidi pikemal jalgsimatkal käinud, külmas telgis ööbinud ja hakkama saanud. Lisaks olime endale just uue matkavarustuse soetanud - kergema ja parema. Hostelisse jõudes soovitas selle perenaine meile ühes teises hostelis iga päev toimuvat infotundi rahvuspargi ning seal matkamise kohta. Ja väga hea, et ta seda tegi. Alles seal mõistsime, millised olud pargis on (eriti ilma osas) ning saime palju vajalikku infot ning nippe, kuidas oma olemist seal mõnusamaks teha. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, soovitame kindlasti -- infotund toimub iga päev kell 15:00 hostelis Erratic Rock. Samast kohast on võimalik ka matkavarustust rentida (meie rentisime käimiskepid ning need osutusid väga kasulikeks abivahenditeks). Rustyn (meie infotunni läbiviija) suutis mind ikka päris endast välja viia. Ma pole küll enamasti ebausklik inimene, kuid peale infotundi tundus mulle, et kõikjal on märgid, et me ikka ei peaks parki minema - esiteks jäi Erik pisut haigeks, meie uuel telgil purunes üks kaar, tänaval möödus meist vikatimees ning ilm muutus iga päevaga aina hullemaks - vihma sadas, oli niiske ja kohutavalt tuuline. Erik sai aga terveks, telk sai ära parandatud ja oligi aeg teele asuda.
Matkasime kokku 4 päeva ning kõik oligi nii hirmus kui Rustyn oli hoiatanud -- ilm oli väga muutlik ning enamasti halb (kahel päeval sadas lund ning vihma, rada oli libe, pidevalt ulgus tugevaim tuul, mida eales kohanud oleme), päevad olid väsitavad ning tõusud rasked. Minu jaoks oli raskeim hetk kolmanda päeva lõpus, mil peale pikki tunde raskeid tõuse jõudsime kaljunukile, kus kitsas matkarada 400 m kõrgusel mööda kiviklibust mäekülge lookles. Tõusis niivõrd tugev tuul, et pidin end vastu kaljunukki suruma ning maha kükitama, et tuul mind kuristikku ei pühiks. Nägin, et ka Erik oli paarkümmend meetrit eespool sama pidanud tegema. Siis mõtlesin küll, et ma ei liigu siit enam ei edasi ega tagasi. Veidi aja pärast sain hirmust võitu ning roomasin edasi ning kõik läks hästi, kuid sellises abitus olukorras pole mina varem elus olnud.
Kõige hirmsa kõrval oli aga palju väga toredat - sõbralikud kaasmatkajad, imekaunid vaated, parim matkakaaslane ning viimastel päevadel päikesepaisteline ilm. Nägime Lõuna-Patagoonia liustikku, helesiniseid järvi, lumiseid mägesid ning puutumatut loodust.
Kirjeldamatu tunne oli viimasel hommikul kell 4:15 tõusnuna ning raske ülesmäge teekonna läbi teinuna Torreste (tornide laadsed mäetipud, millest ka rahvuspargi nimi tuleneb) juures päikesetõusu nautida.
Matka viimastel kilomeetritel käsikäes päikesepaistes mööda lõputut pampat kõndides ning guanacode tegemisi jälgides tundsime taaskord, et just selleks me sellele reisile tulimegi.
Veidi ka hindadest. Hinnad on Tšiilis kallid. Buss Puerto Natalesest Torres del Paine rahvuparki ja tagasi (112 km üks ots) maksis ligikaudu 375 krooni, 30 min katamaraanisõit 275 krooni, sissepääs rahvusparki 375 krooni ning 7,5 km läbimine mikrobussiga 150 krooni. Ka toitude hnnad poodides on kallimad kui Eestis ning söögikohtades veelgi enam.
