Queenslandi rannikul asuv Fraser Island on seda piirkonda külastavale turistile üks kohustuslikest vaatamisväärsustest. See 120km pikkune ja keskmiselt umbes 25km laiune saar koosneb täielikult liivast, olles sellega maailma suurimaks teadaolevaks liivasaareks.
Kuigi Fraserile pääseb autopraamiga päris lihtsalt, ei tähenda see, et võib oma tavalise camper-bussiga laevalt maha sõita ja rahulikult ringi kruiisima hakata. Nagu juba mainitud, koosneb kogu saar liivast, ning teedki ei ole mingist muust materjalist tehtud. Ning kuigi saare suurimaks "teeks" on 120 kilomeetri pikkune idapoolne rand, mida tõus ja mõõn iga päev siluvad ja millel sõitmine ei valmistaks enamikele sõiduautodele suuremat probleemi, tuleb sinna pääsemiseks läbida minimaalselt 20km saare keskosa läbivat teed, mis koosneb lõpmata sügavast ja kõike muud kui tasasest liivast. Fraserile madala põhjaga sõidukiga asja ei ole ja mingisugune nelikvedu on samuti kohustuslik.
See jätab saarele pääsemiseks laias laastus kolm võimalust. Esimene ja kõige mugavam on minna suure, meetrikõrguse kliirensiga neljarattaveolise bussiga. Tavaliselt kestavad sellised matkad ühe kuni kaks päeva ja võtavad selle jooksul kiires tempos läbi enamuse saare vaatamisväärsustest. Alternatiivselt võib minna saarele nn "tag-along" tuuriga, kus inimesed jaotatakse kaheksakaupa suurtesse landcruiseritesse ning viiakse giidi juhitud auto sabas enamusse huvitavatesse kohtadesse, ööbides kämpingutes. Kolmas variant on rentida sõiduk ja proovida ise hakkama saada. Pärast pikka kaalutlemist otsustasime lõpuks viimase variandi kasuks, olgugi et see kõige kallima valikuna meie niigi kärisevale eelarvele just kasuks ei tulnud. Kuid kui kolmepäevase tuuri eest oleks kahe peale 600 dollarit (mis oleks olnud tüüpilise tag-along tuuri hind) tulnud niikuinii kulutada, tundus 100 dollarit lisakulu odava hinnana, kui selle eest oli garanteeritud nii täielik minemise ja tulemise vabadus kui ka reisiseltskonna kvaliteet.
Nii ootaski meid meie reisipäeva hommikul ees väike valge mänguauto nimega Suzuki Jimny, mis esimesel silmapilgul ei tundunud kohaliku bussi rattastki suuremana. Kuid mida rohkem me temaga sõitsime, seda enam tema võimekus väga rasketes tingimustes meile muljet avaldas. Praam viis meid saarele, ning peale paarisadat meetrit kergendust ("oh, see pole ju hullem kui tavaline Eesti kruusatee") algas tõeline Fraseri tee -- sügav pehme liiv, peaaegu põlvekõrgune liivavall kahe roopa vahel, ootamatud meetrisügavused lohud, järsud puujuurikad jne. Kuid meie mängu-Suzuki ei jäänud kordagi hätta ja labidat, mille ma viimasel hetkel murelikuna meile kaasa olin kaubelnud, meil kordagi vaja ei läinud. See muidugi ei tähendanud, et sõit oleks kulgenud vile huulil ja käsivars aknast väljas -- keskmine kiirus oli ehk kusagil 15 km/h, võimelda tuli pidevalt ja seejuures väriseda, et mõni nendest hiiglaslikest bussidest, mis meist rannal korduvalt pudrukuulina mööda tuiskasid, meile metsas kitsal mäkketõusul samasuguse uhhaaga vastu ei lenda.
Kuigi Fraser Island koosneb täielikult liivast, on ta kaetud tiheda metsaga -- keskosas eukalüptide ja äärtel mangroovidega. Saare idaserva moodustab 120 kilomeetri pikkune valge ja sile liivarand, mis on ka saare suurimaks "maanteeks". Kuigi rand pakub kuhjaga silmailu, leidub vähe neid, kes julgevad seal vette minna -- ookeanilaine on hirmuäratavalt kõrge ja haide hambad hirmuäratavalt teravad. Kuid 120 kilomeetrine rand on ainult üks unikaalne vaatamisväärsus. Fraseril on mõned planeedi kõige ilusamad järved, nagu Lake Birrabeen ja Lake MacKenzie, sügavsinise vee ja lumivalgete liivaste kallastega. Saare algupärased aborigeenidest elanikud usuvad, et nende järvede mineraalirikas vesi pikendab eluiga.
Lisaks leidub Fraseril, nagu oodata võib, lõpmatuid liivadüüne, värvilisi liivakivikaljusid ja ohtralt laevavrakke, millest kõige tuntum ja pildistatum on kahtlemata praktiliselt saare keskel idapoolsel rannal 1935-l aastal tsükloni poolt sinna uhutud SS Maheno. Fraseril leidub ka ohtralt dingosid, keda peetakse tänu saare isoleeritusele maailma tõupuhtamaiks. Oma ohutust väljanägemisest hoolimata on dingod siiski metsikud loomad ja nende kohtlemine kodu-kutsudena võib varem või hiljem lõppeda halvasti. Lähiminevikus on ohtralt näiteid, kus inimeste käest tahtlikult või hooletusest toitu saanud dingod on kaotanud oma loomupärase pelglikkuse inimeste ees ja tagajärjed on olnud kurvad -- 2001. aastal murdsid dingod maha üheksa-aastase poisi, ning ka hiljem on nad vigastanud väikseid lapsi ning karjakesi ähvardanud täiskasvanuid. Tänapäeval suhtutakse sellesse väga tõsiselt ning dingode toitmine või toidu ripakile jätmine on karmilt keelatud, ning suuremad kämpinguplatsid ja majutuskohad on ümbritsetud dingodevastaste aedade ja elektrifitseeritud traattõketega.
Fraseril on mõned kallid kuurortid ja kümmekond organiseeritud kämpingut, kuid lisaks on kämpimine lubatud ka paljudes kohtades idapoolse ranna ääres. Esimese öö meie kahest saarel veedetust veetsimegi ranna ääres, ookeanilained kohisemas, taevas säramas tuhanded tähed ja lähimad inimesed tõenäoliselt kümnete kilomeetrite kaugusel. "Robinsonielu paradiisisaarel" kõlab paraja klišeena, kuid meie kolme päeva jooksul Fraseril oli nii mõnigi hetk, kui see oleks olnud meie olukorrale vägagi täpseks iseloomustuseks.
Viimane kuu aega on möödunud kiiresti, ning olude sunnil peame piirduma ainult suhteliselt pealiskaudse kokkuvõttega.
Peale Tasmaaniat lendasime Melbourne'i, kus veetsime kokku neli päeva. Seal oli meil meeldiv võimalus kohtuda Austraalias elava eestlase Lembituga, kes saabus meid meie hosteli eest peale korjama musta "Volgaga" numbrimärgiga CCCP-1. Lembit oli sündinud Austraalias Eesti vanematele, rääkis täiesti puhast Eesti keelt, elas Melbourne'i äärelinnas koos oma hiinlannast abikaasa Julie ja väikse tütre Ingridiga, ning nagu juba oli aru saada, omas huvi vanade autode vastu ja märkimisväärset huumorimeelt. Meile võimaldas temaga kohtumine heita pilku "tavalise" austraallase ellu -- kus nad elavad, kuidas töötavad, mida vabal ajal teevad, mis on muredeks jne.
Melbournest viis 12-tunnine öine bussisõit meid Sydneysse. Seal oli meil plaanis võtta veidikeseks aeg maha, puhata ja tutvuda linnaga omas tempos. Lootsime, et õnnestub nädalaks rentida mõni odavam korter, kus saaksime ilma ühisköögis trügimata süüa teha ja kõike rahulikult võtta. See osutus raskemaks ülesandeks kui me ette kujutasime -- üürihinnad Sydneys on kallid. Väga kallid. Ja vähesed enam-vähemgi vastuvõetava hinnaga pakkumised võetakse mõne hetkega nina eest ära. Peale tunde kestnud tagajärjetuid otsinguid lõpuks näkkas ja saime endale nädalaks Põhja-Sydneys, kesklinnast umbes pooletunnise bussisõidu kaugusel väikese korterikese.
Nagu planeeritud, võtsime aja maha, puhkasime, jalutasime linna peal, tutvusime Sydney kuulsate randadega ja jõime ooperiteatri varjus latte-kohvi. Muuhulgas pidime lahendama ka oma järgmiste nädalate transpordiküsimuse -- meil oli vaja mingit sõidukit, aga millist ja kuidas? Kas sõiduauto või campervan? Osta või üürida? Valikuid oli vaja teha palju ja meie teadmised sellest, mis ees ootamas, minimaalsed. Olime naiivselt ostnud edasi-pileti Perthist, lootes oma kahe ja poole kuuga kuidagi maismaad mööda sinna jõuda. Kuid, nagu üllatuslikult välja tuli, on Austraalia õige suur. Ning kütusehinnad tänapäeval päris krõbedad. Meie Tasmaanias renditud bussi keskmine kütusekulu oli umbes 14l/100km, mis tegi kilomeetri läbimise hinnaks vanas Eesti rahas umbes 2.50. Arvutades oma järelejäänud mitte just väga pikka aega, arvestades veel ostetud sõiduki müümise ajakuluga, ning lisades sinna maismaad mööda Perthi jõudmise kulud, tundus, et häid valikuid praktiliselt polegi.
Lõpuks otsustasime, et ei hakka sõidukit ostma, vaid rendime campervani kuni Cairnsini, ning vaatame seal, mis edasi teeme. Jalutades Sydney põhilisel backpackerite autorendifirmade tänaval sattusime juhuslikult sisse ühte reisiagentuuri, kus komistasime hüperaktiivse saksa poisi Alexi otsa, kes veetis järgmise tund aega kõiki rendifirmasid läbi helistades ja neilt parimaid pakkumisi lunides. Ning pakkumised muutusidki paremaks, palju paremaks kui samadest firmades meile enne tehtud "sellest kuidagi odavamaks ei saa" hinnad. Nüüd ongi meie koduks tosina aasta vanune ja odomeetri näidu järgi kümme tiiru ümber maakera teinud Toyota buss, kus on kokku kolm istet ja magamisaset, gaasipliit, külmik ja muud mugavused. Erinevalt meie Tasmaanias renditud bussist on see nn. hi-top, ehk kõrgendatud katusega, mistõttu seal saab isegi peaaegu püsti seista ja enam-vähem mugavalt ringi liikuda. Väga mugav, kui ilm on vihmane ja pole isu nina autost välja pista.
Oma üheksa Sydney-päeva jooksul saime päris hea ülevaate selle linna elust-olust, nii kesklinnast kui suburbiatest, kuni ühistranspordi ja prügiveo korralduseni välja. Ning see elu on ikka kadestamisväärne küll. Mahe kliima, suurepärased rannad lühikese bussisõidu kaugusel (või otse ukselävel, kes jõuab sellises kohas elada), puhas, turvaline ja hästikorraldatud linn. Tõsi, Sydneys on ka probleeme, nagu ühistransport, millega kohalikud elanikud sugugi rahul pole. Kesklinnas on mõned tunnelites sõitvad rongiliinid, kuid põhiliseks transpordivahendiks on siiski bussid, ning nendega tippajal sõitmine pole ei kiire ega mugav. Bussiradasid on teedel vähe ja päris palju saab oma bussiga koos ülejäänud nelja miljoni elanikuga samas liiklusummikus istuda. Tippajal tekkisid bussipeatusesse sajakonna inimese pikkused järjekorrad, kes siiski üldjuhul väga kaua bussi peale saamist ootama ei pidanud. Ka autoliiklus pole Sydneys just mugav. Sõiduread tekivad ja kaovad täiesti kaootiliselt ning suvalisel hetkel võib keegi hakata sinu ees üritama parempööret üle kolme vastassuunavööndi sõidurea. Tõtt-öeldes on minu jaoks ainuke koht, kus liikluses sama palju stressi võib kogeda, siiamaani olnud ainult Riia.
Sydneys liitus meiega Eve ema Mare, kellega veetsime järgmised kolm nädalat, mille jooksul käisime pikkadel matkadel ja elasime pead-jalad koos oma väikeses bussis hulkurielu. Ning ta magas meiega koos telgis või bussi väikeses ülakorruse koikus, sõi sama matkatoitu ja turnis meiega koos samadel peadpööritavatel kivihunnikutel, seejuures kordagi nurisemata.
Peale Sydneyt sõitsime esimese asjana kolmeks päevaks linnast paarsada kilomeetrit läänes asuvatesse Blue Mountains'itesse. Võrreldes vaid kahe tunni tee kaugusel sumiseva suurlinnaga on see sinaka vinega kaetud metsane mäeorg nagu teine planeet. Tegime seal orus mitu matka, turnisime varisenud mäeküljel ja vingerdasime läbi suurte kivirahnude vahelt, kogesime nii lõõskavat päikesepaistet kui jääkülma paduvihma.
Veetsime meeldivad päevad ka Austraalia suurimas veinipiirkonnas Hunter Valleys, mis kubiseb viinamarjaistandustest, veinikeldritest, juustutehastest ja teistest väikestest toidutootjatest. Veinimaitsmised on üldjuhul tasuta, ning Hunter Valleys on võimalusi sellega tegeleda rohkem kui isegi eestlase maks välja kannataks. Austraalia veinid, mida meie Eestis oleme väga harva ostnud (ei teagi miks, võib-olla tahtmatusest keeratava korgiga veini eest päris kallist hinda maksta) on tõeliselt head ja tutvusime mõne meie jaoks tundmatu viinamarjasordiga nagu Semillon ja Verdelho.
Kuna Mare tagasisõit oli planeeritud Brisbane'ist, oli aeg tõsisemalt sõiduga tegelema hakata, ning järgnevatel päevadel viis tee meid põhja suunas. Teel jäi meile ette lõputu hulk randu, mis olid üks teisest ilusam ja tihti väga privaatsed. Nimed nagu seven-mile beach, nine-mile beach jne annavad hästi edasi, kui suured need rannad olid, kuid nende ilu on päris raske isegi fotoga illustreerida.
Peaegi jõudsime New South Walesi provintsi põhjatippu, kuulsasse hipi- ja surfilinna Byron Baysse. Seal pidime Marega hüvasti jätma -- koos veedetud kolm nädalat olid möödunud peaaegu märkamatult. Lähenemas olid ka lihavõttepühad, mis sellel aastal tähendasid Austraalias viite järjestikust vaba päeva -- nimelt langesid lihavõtted kokku teise riigipüha Anzac Day-ga, ning Austraalias saab kõik puhkepäevad alati kätte -- kui mõni püha langeb puhkepäevale või kokku teise pühaga, muutuvad järgmised tööpäevad automaatselt puhkepäevadeks. Turistide nagu meie jaoks tähendavad pikad pühad alati suurt nuhtlust -- hinnad tõusevad ja kõige pärast tuleb konkureerida rahakate siseturistidega.
Nii osutus meie jaoks väga mugavaks, et järgmisena oli meil plaan külastada minu sugulasi Matit ja Joaniet, kes elavad Brisbane'i lähedal väikeses Stanthorpe linnas. Tegemist oli kohaga, millest me ei olnud enne midagi kuulnud ega isegi viitsinud seda kaardi pealt üles otsida. Nii osutuski meile suureks üllatuseks, et Austraalia selles piirkonnas on päris kõrged mäed, ning Stanthorpe asubki umbes 800 meetri kõrgusel platool, mistõttu on seal aastaringselt päikeselisest Brisbane'ist oluliselt erinev kliima, kus temperatuurid talvel langevad tihti miinuskraadidesse ja lumigi pole haruldane.
Stanthorpe osutus üllatuslikult oluliseks viinamarja- ja põllumajanduspiirkonnaks, ning linna ümber on kümneid väikeseid veinikeldreid, viljapuufarme, juustutootjaid ja lambakasvatajaid. Mati ja Joanie sõbrad Clive ja Margaret peavad seal hiiglaslikku, 4000-hektarilist lambafarmi, mille toodetud vill on korduvalt võitnud mitmeid prestiižseid võistlusi. Veetsime nendega pika õhtupooliku ja õppisime lambakasvatusest nii mõndagi, alates lammaste riietamisest villa kaitsmiseks kuni pügamiseni ja villa sorteerimiseni. Sõitsime päikeseloojangul pikapikastis mööda seda lõputult suurt farmi ja tundsime, et see ongi tõeline Austraalia.
Tõelises Austraalias ei pea sina kängurut otsima, sest känguru tuleb ise sinu juurde. Nii ka Stanthorpes, kus päikeseloojangul ilmusid linnakese golfiväljakule paarkümmend kängurut, kes ei lasknud ennast golfijatest suuremat segada. Üks suuruse järgi otsustades juba parajas tiinekaeas kängurulaps ehmatas meie lähenemisest nii, et hüppas pea ees ema kukrusse ja jäigi sinna, jalad naljakalt välja tolgendamas. Kängurud ja golfimängijad on õppinud teineteisega koos eksisteerima, kuigi aeg-ajalt võib juhtuda et golfimäng jääb määramata ajaks seisma, kui känguru palli või augu peal kükitab ja sealt lahkuda ei suvatse.
Mati ja Joanie, ning nende arvukad sõbrad, olid täiesti uskumatult sõbralikud, külalislahked ja pöörase huumorimeelega. Nendega veedetud viis päeva möödusid välgukiirusel ning olid meile lõbusad, harivad, ning, mis seal salata, omajagu kadedust tekitavad, nähes kui stressivabas, sõbralikus ja meeldivas keskkonnas on võimalik elada.
Peale kuut nädalat Austraalias hakkab kõik juba õige kodune tunduma. Alates sellest, et ei ole probleemi kõnetada võhivõõrast inimest sõnaga "mate", kuni selleni, et vähemalt mina suudan juba süüa (ja isegi mitte väga vastumeelselt) Vegemite'i, seda vänget pärmiekstrakti, mis väärib vist kõige enam Austraalia rahvustoidu nime.
Lihavõtted läbi, viis tee meid Brisbane'i ja ilm pööras halvaks. "Kakoine "sunshine state"", tahaks küsida, kui juba kolmandat päeva järjest on taevas tumehall ja vihma kallab praktiliselt lakkamatult. Kuid sadu ei kestnud lõpmatult ning mida enam põhja poole, seda kuivemaks peaks kliima praegusel aastaajal minema. Tunneme ka, et Brisbane'ist kui viimasest idaranniku suurlinnast kaugenedes muutub kõik vähem internatsionaalselt urbaniseerunust ehedalt Austraalialikuks. Ootame juba põnevusega, mida järgmisena näeme.
