Sinna ja edasi

Thursday, November 25, 2010

Buenos Airesest, veel

Kuulu järgi on argentiinlased maailma kõige üleväsinumad inimesed, ning vähemalt selle osaga porteñode elust oleme kiiresti kohanenud. Juhuse tahtel oli meie hostelituba San Telmo linnaosa ühe suurema tänava ääres, ning seeläbi saime vahetult osa kogu ööpäevasest linnamelust. Ööelu porteñodele meeldib -- sellel ajal, kui meie tüüpiliselt enda õhtusöögi lõpetasime, ehk poole üheteistkümne paiku, hakkas kohalik rahvas alles kogunema, ning reedel- laupäeval ei lõppenud melu enne kella kuut. Kell seitse aga alustasid oma hommikusi ringe mürisevad kaubaveo- ja prügiautod, nii et pole raske välja arvutada, kui palju rahulikku und oli suure tänava ääres võimalik saada.

Õnneks oli meil hea võimalus viimased kaks päeva veeta Eve sõbranna Heleni töökaaslase Juani juures Palermo linnaosas. Palermo on San Telmoga võrreldes nagu teisel planeedil -- nagu nimigi ütleb, on tegemist suuresti Itaalia mõjutustega piirkonnaga, millest praeguseks on saanud Buenos Airese jõukama keskklassi ja välismaalaste lemmikelukoht, mida iseloomustavad vaiksed tänavad ja erinevate söögi- ja joogikohtade rohkus. Juan esindab tänapäevast mobiilset eliiti -- sündinud Kolumbias, elanud pikalt Tšiilis, hetkel töötades Argentinas, kuid järgmisest aastast kolimas hoopis Hollandisse. Mis seal salata, välismaalase jaoks, kelle jaoks Argentina on endiselt suhteliselt odav, ning kes ei ole isiklikult sõltuv siinsest kapriissest ja ettearvamatust poliitikast, on Buenos Aires suurepärane elukoht. Nagu Juan ise ütleb, võrreldavat elustandardit on raske mujalt leida. Natuke saime seda elustandardit isegi maitsta, veetes terve rammestavalt palava päeva Juani korteri terrassil niisama vedeledes ja ennast (siiski kõigest täispuhutavas) basseinis kastes ning sellega oma San Telmo väsimust veidi välja puhates.

Viimase päeva veetsime kohalike elanike ühepäeva-väljasõidu lemmikkohas, Paraná jõe suudmes asuvas väikelinnas El Tigre. Jõe deltas on sadu imepisikesi ainult veesõidukiga ligipääsetavaid väikesaari, enamus millest olid asustatud majadega alates tagasihoidlikust suvilast kuni suurte villade ja hoolikalt säilitatud kultuurimälestisteni.


Mis veel Buenos Airesest meelde jäi?

Ühistranspordi kasutamisel võib kohata mõningaid üllatusi nagu samanimelised, kuid erinevates kohtades asuvad ja teineteisega mitte ühendatud raudteejaamad, ning metroojaamad, kus pole võimalik peale sisenemist suunda vahetada. Samuti ei töötanud ükski nähtud piletimüügiautomaat, ning avatud piletimüügikassat võis samuti kohata vaid suuremates jaamades. Kuid keskmiselt alla 1,20 peeso (3,60 kr) jääva piletihinna eest on kvaliteeti ja valikut piisavalt, ning kuna piletikontrolliga meil tegemist ei tulnud teha, on kogemused siiski pigem meeldivad.

Festivod ehk riiklikud pühad võivad lisaks iga-aastastele ja ette teada päevadele esineda täiesti ettearvamatutel päevadel. Nendel päevadel peatub praktiliselt igasugune äritegevus, kaasa arvatud silma järgi u. 90% restoranide oma. Juani sõnul antakse selliseid ad hoc puhkepäevi valitsuse poolt kuni 2 korda kuus.

Üllatuseks oli see, kui turvaline ja normaalne kogu linn tundus. Omades teatud eelarvamusi Ladina-Ameerika suurlinnade kohta, mida kevadine põgus visiit Guatemala Citysse igatahes ümber ei lükanud, oli raske harjuda sellega, et iga panga ja nätsuputka ees ei passinudki sünge pilgu ja pumppüssiga turvameest, näpp päästikul. Isegi tavapolitseid oli näha minimaalselt, ning Juani sõnul veedab tema tänaval patrulliv politseinik enamuse aja päevast kohaliku lihakaupmehega lobisedes. Loomulikult ei ole meil illusioone sellest, nagu elakski kogu Bs As elanikkond sellistes tingimustes, ning kindlasti polnud rongiaknast nähtud Retiro jaama tagune võigas slumm ainus sellesarnane, kuid siiski oli kogu nähtud linn (ja mitte ainult kesklinn, vaid ka metroo lõpp-peatusi ümbritsevad linnaosad) võrratult kenam ja pealtnäha turvalisem kui me oleks osanud kodus ette kujutada.

Toit on Argentinas muidugi legendaarselt hea ja kuigi restoranis käimine meie eelarvesse ei mahu, ei pidanud me võimalikuks Buenos Airesest lahkuda ilma kuulsat Argentina asadot (grilli) proovimata. Argentina veiseliha kuulsus tuleneb tingimustest, milles lihaveiseid kasvatatakse -- täna maa suurusele ja karjakasvatuseks ideaalsete pampade (rohumaade) rohkusele kasvatatakse suurem osa Argentina lihakarjast endiselt vabas looduses. Sellega välditakse tööstusliku lihatootmisega kaasnevaid kõrvalnähte nagu jõusöödast ja vähesest liikumisest tingitud rasvumine, ning vajadus kitsastest elutingimustest soodustatud haiguste leviku vältimiseks loomi vaktsiinide ja antibiootikumidega süstida. Isegi kui tegemist oli mõningase enesepettusega, ei olnud raske endale ette kujutada, et see loom, kes 400-grammise jugoso (medium-rare) steigina meie söögilauale saabus, oli elanud õnneliku elu.

Nende ridade kirjutamise ajal oleme juba Tulemaal Ushuaias. Loodetavasti saame sellest juba peatselt kirjutada.

by Erik at 6:03 PM |