Sinna ja edasi

Sunday, May 15, 2011

Fraser Island

Queenslandi rannikul asuv Fraser Island on seda piirkonda külastavale turistile üks kohustuslikest vaatamisväärsustest. See 120km pikkune ja keskmiselt umbes 25km laiune saar koosneb täielikult liivast, olles sellega maailma suurimaks teadaolevaks liivasaareks.

Kuigi Fraserile pääseb autopraamiga päris lihtsalt, ei tähenda see, et võib oma tavalise camper-bussiga laevalt maha sõita ja rahulikult ringi kruiisima hakata. Nagu juba mainitud, koosneb kogu saar liivast, ning teedki ei ole mingist muust materjalist tehtud. Ning kuigi saare suurimaks "teeks" on 120 kilomeetri pikkune idapoolne rand, mida tõus ja mõõn iga päev siluvad ja millel sõitmine ei valmistaks enamikele sõiduautodele suuremat probleemi, tuleb sinna pääsemiseks läbida minimaalselt 20km saare keskosa läbivat teed, mis koosneb lõpmata sügavast ja kõike muud kui tasasest liivast. Fraserile madala põhjaga sõidukiga asja ei ole ja mingisugune nelikvedu on samuti kohustuslik.

See jätab saarele pääsemiseks laias laastus kolm võimalust. Esimene ja kõige mugavam on minna suure, meetrikõrguse kliirensiga neljarattaveolise bussiga. Tavaliselt kestavad sellised matkad ühe kuni kaks päeva ja võtavad selle jooksul kiires tempos läbi enamuse saare vaatamisväärsustest. Alternatiivselt võib minna saarele nn "tag-along" tuuriga, kus inimesed jaotatakse kaheksakaupa suurtesse landcruiseritesse ning viiakse giidi juhitud auto sabas enamusse huvitavatesse kohtadesse, ööbides kämpingutes. Kolmas variant on rentida sõiduk ja proovida ise hakkama saada. Pärast pikka kaalutlemist otsustasime lõpuks viimase variandi kasuks, olgugi et see kõige kallima valikuna meie niigi kärisevale eelarvele just kasuks ei tulnud. Kuid kui kolmepäevase tuuri eest oleks kahe peale 600 dollarit (mis oleks olnud tüüpilise tag-along tuuri hind) tulnud niikuinii kulutada, tundus 100 dollarit lisakulu odava hinnana, kui selle eest oli garanteeritud nii täielik minemise ja tulemise vabadus kui ka reisiseltskonna kvaliteet.

Nii ootaski meid meie reisipäeva hommikul ees väike valge mänguauto nimega Suzuki Jimny, mis esimesel silmapilgul ei tundunud kohaliku bussi rattastki suuremana. Kuid mida rohkem me temaga sõitsime, seda enam tema võimekus väga rasketes tingimustes meile muljet avaldas. Praam viis meid saarele, ning peale paarisadat meetrit kergendust ("oh, see pole ju hullem kui tavaline Eesti kruusatee") algas tõeline Fraseri tee -- sügav pehme liiv, peaaegu põlvekõrgune liivavall kahe roopa vahel, ootamatud meetrisügavused lohud, järsud puujuurikad jne. Kuid meie mängu-Suzuki ei jäänud kordagi hätta ja labidat, mille ma viimasel hetkel murelikuna meile kaasa olin kaubelnud, meil kordagi vaja ei läinud. See muidugi ei tähendanud, et sõit oleks kulgenud vile huulil ja käsivars aknast väljas -- keskmine kiirus oli ehk kusagil 15 km/h, võimelda tuli pidevalt ja seejuures väriseda, et mõni nendest hiiglaslikest bussidest, mis meist rannal korduvalt pudrukuulina mööda tuiskasid, meile metsas kitsal mäkketõusul samasuguse uhhaaga vastu ei lenda.

Kuigi Fraser Island koosneb täielikult liivast, on ta kaetud tiheda metsaga -- keskosas eukalüptide ja äärtel mangroovidega. Saare idaserva moodustab 120 kilomeetri pikkune valge ja sile liivarand, mis on ka saare suurimaks "maanteeks". Kuigi rand pakub kuhjaga silmailu, leidub vähe neid, kes julgevad seal vette minna -- ookeanilaine on hirmuäratavalt kõrge ja haide hambad hirmuäratavalt teravad. Kuid 120 kilomeetrine rand on ainult üks unikaalne vaatamisväärsus. Fraseril on mõned planeedi kõige ilusamad järved, nagu Lake Birrabeen ja Lake MacKenzie, sügavsinise vee ja lumivalgete liivaste kallastega. Saare algupärased aborigeenidest elanikud usuvad, et nende järvede mineraalirikas vesi pikendab eluiga.

Lisaks leidub Fraseril, nagu oodata võib, lõpmatuid liivadüüne, värvilisi liivakivikaljusid ja ohtralt laevavrakke, millest kõige tuntum ja pildistatum on kahtlemata praktiliselt saare keskel idapoolsel rannal 1935-l aastal tsükloni poolt sinna uhutud SS Maheno. Fraseril leidub ka ohtralt dingosid, keda peetakse tänu saare isoleeritusele maailma tõupuhtamaiks. Oma ohutust väljanägemisest hoolimata on dingod siiski metsikud loomad ja nende kohtlemine kodu-kutsudena võib varem või hiljem lõppeda halvasti. Lähiminevikus on ohtralt näiteid, kus inimeste käest tahtlikult või hooletusest toitu saanud dingod on kaotanud oma loomupärase pelglikkuse inimeste ees ja tagajärjed on olnud kurvad -- 2001. aastal murdsid dingod maha üheksa-aastase poisi, ning ka hiljem on nad vigastanud väikseid lapsi ning karjakesi ähvardanud täiskasvanuid. Tänapäeval suhtutakse sellesse väga tõsiselt ning dingode toitmine või toidu ripakile jätmine on karmilt keelatud, ning suuremad kämpinguplatsid ja majutuskohad on ümbritsetud dingodevastaste aedade ja elektrifitseeritud traattõketega.


Fraseril on mõned kallid kuurortid ja kümmekond organiseeritud kämpingut, kuid lisaks on kämpimine lubatud ka paljudes kohtades idapoolse ranna ääres. Esimese öö meie kahest saarel veedetust veetsimegi ranna ääres, ookeanilained kohisemas, taevas säramas tuhanded tähed ja lähimad inimesed tõenäoliselt kümnete kilomeetrite kaugusel. "Robinsonielu paradiisisaarel" kõlab paraja klišeena, kuid meie kolme päeva jooksul Fraseril oli nii mõnigi hetk, kui see oleks olnud meie olukorrale vägagi täpseks iseloomustuseks.

by Erik at 3:19 AM |