Sinna ja edasi

Saturday, July 30, 2011

Jakarta-Lombok-Sabah

Oleme blogimise jälle kahetsusväärselt unarusse jätnud ja prooviks seda võlgnevust veidi kahandada. Kuigi oleme peale Balit juba ülejärgmises uues riigis, pole tegelikult väga palju huvitavat toimunud. Põhjusi selleks on mitmeid. Kui varem oli aastaaegadest ja muudest põhjustest (nagu kohalik elukallidus ja/või viisade kehtivusajad) peal suur surve kogu aeg edasi liikuda ja uusi asju teha ja näha, siis nüüd enam mitte. Elamine on siin meeldivalt odav ja aastaaeg on niikuinii pigem halb, nii et kuhugi kiiret pole. Ning kuna asjad Aasias kulgevadki teistsusuguse tempo ja ettearvatavusega, polekski kiirustamisel mõtet.

Mõned sõnad siiski ka viimaste nädalate kohta.

Juuni lõpus olime nädala Jakartas vaatamas Indonesian Open sulgpallivõistlust. Ning otsustasime kohe, et sellega ka piirdume -- Jakarta lihtsalt ei tundunud kohana, mis iseseisvalt oleks külastust väärinud. Ning seetõttu ei oskagi selle linna kohta palju rohkemat öelda, kui et see polnud nii hull kui oleks kahtlustanud -- jah, oli väga palav, õhk oli paha ja liiklus veel hullem, kuid vastupidiselt meie eelarvamustele polnudki tegemist kümnemiljonilise lõputu slummiga, vaid, sootuks vastupidi -- enamus alasid, mida me külastasime või kust mööda sõitsime, tundusid minimaalselt Lõuna-Euroopa tasemel puhtad ja korras, ning sellest ei hakka rääkimagi, et absoluutselt igal indoneeslasel tundub olevat minimaalselt mootorsõiduk (tavaliselt siiski mootorratas või võrr) ja iPhone või BlackBerry. Indoneesia on minu jaoks siiani olnud vaesuse all kannatavate riikide nimekirjas, kuid ainuke asi mille all sajad tuhanded Jakarta elanikud tundusid kannatavat, oli oma konditsioneeritud õhuga autodes ummikutes istumine -- need ulatusid isegi meie 47. korruse hotelliaknast nähtuna silmapiirini välja.

Sulgpall on Indoneesias muidugi populaarne ja isegi netist eelnevalt ostetud piletiga (mille saamisega kaasnes meile, kui nii võib öelda, "märkimisväärselt närvikõdi") tuli igapäevase käepaela kättesaamiseks läbida stseen mis meenutas Eesti valuutavahetuspunkte Ivar Vigla marga-nalja päeval. Kuid lõpuks läks kõik õnneks ja isegi minu personaalne lootus mõnele tuttava nimega mängijale kaasa elada läks täide, kui Gade Pets delivered the goods ja finaali jõudis.

Peale Jakartat pöördusime veel nädalaks tagasi Balile ja sõitsime sealt otse edasi naabersaarele Lombokile. Lomboki kirjeldatakse kui Bali turismist veel rikkumata varianti, ning teatud tõde selles kindlasti on. Meie olime mitu päeva Kutal (mitte segi ajada Bali samanimelise linnaga), mis oli kena, kuid mitte just väljapaistev, ning sellest 8 kilomeetrit läänes asuval Mawun beachil, mis suutis oma iluga tõeliselt ahhetama panna, ning boonusena oli praktiliselt inimtühi.

Lomboki elanikud on, erinevalt Balist, moslemid, ning see peaks selle saare atmosfääri oluliselt muutma. Kuid meie jaoks jäi see küll varjatuks -- igal pool jooksid ringi koerad, käisid ringi napis rõivastuses kohalikud naised, ning sealiha ja alkohol olid pea igas söögikohas saadaval.

Kui proovida midagi kokkuvõtteks öelda, siis nii Bali kui Lombok on mõlemad way ülerahvastatud, et pretendeerida tõelise paradiisisaare tiitlile. Kuid üllatavalt leidub mõlemal kohti, kus on võimalik veel säilinud looduse ilu nautida (suhtelises) rahus ja privaatsuses.

Peale Balit veetsime nädala Malaisia Sabahi provintsis Borneo saarel. Esialgselt oma reisi planeerides oli meie eesmärgiks ronida Kinabalu mäe otsa, kuid see oli üks plaan, mis oli määratud seekord nurjuma. Sabah üldiselt ei vastanud minu naiivsetele ootustele -- ma arvasin, et saabume seal otse auravasse džunglisse, kus orangutanid linnatänavatel uuga-buuga teevad. Tegelikult on Sabah Aasia standardite järgi tublisti üle keskmise arenenud ja meenutab rohkem lõbustusparki, ning iga vähegi vaatamisväärse koha juurde kuuluvad: 1. kopsakad sissepääsumaksud ja 2. pikad järjekorrad. See fakt oli meile küll juba enne saabumist teada, ning otsustasime, et kui saabume, teeme katse Kinabalule ronida, kuid kui see ei peaks õnnestuma, siis ei kurvasta.

Nagu juhtus, peale saabumist saimegi teada, et järgmised kohad Kinabalule ronimiseks (mis sõltuvad vabadest kohtadest baaslaagri majutuses) oleks olnud saadaval järgmisele päevale peale meie juba planeeritud edasilendu. Peale lühikest kaalumist otustasime sellest loobuda -- see polnudki nii raske, kuna me oleme hiljuti juba sarnase kõrgusega mäe otsa roninud (Mt. Tajamulco Guatemalas) ja kõik kokku ei tundunud seda aja- ja rahakulu väärt.

Midagi tahtsime Sabahis siiski teha, ning lõpuks läksime kolmepäevasele tripile Kinabatangani jõele. Leidsime TripAdvisori kaudu ühe väga kõrgelt hinnatud homestay, ning nagu ime läbi (Sabahis, nagu tundub, on mõistlik enamustes kohtades oma reserveeringuid teha vähemalt mõned kuud ette, ning nädal aega varem on tihti juba lootusetult hilja) leidusid seal isegi meie jaoks kohad. Kohale jõudes saime muidugi jälile selle ime köögipoolele -- nimelt ei raatsinud sealsed omanikud vist kellegile ära öelda ja nii oligi selles postidele ehitatud väikeses majas kokku kahekümne külalise ringis, ning meiegi magasime esimese öö pererahva enda magamistoas.

Kinabatangani jõel on põhiliseks atraktsiooniks igasugused eksootilised loomad, ennekõike ninaahvid (me nägime neid kümnete kaupa, kuid ülalolev pilt on siiski pärit wikimedia commonsist, kuna meie seebikarp-fotokaga sellise pildi saamiseks oleks mõni neist pidanud meile paati ronima, mida nad kahjuks ei teinud). Nägime ka pirakat orangutani, hiidsisalikke, madusid ja musttuhandet tavalist pärdikut.

Tegime ka ühe ekskursiooni päris džunglisse (kus hea õnne korral, mida meil seekord ei olnud, võib ka elevante näha). Kuigi meile loodus põhimõtteliselt meeldib, ning oleme seal ka omajagu olnud, siis džhunglielu pole siiski päris meie jaoks. Põlvini muda, sääsed ja maiad kaanid, kellest üks mulle nabaauku puges, teevad olemise veidi ebamugavaks. Ning meie giidid veetsid kogu matka omavahel vaieldes, millest mina loodusrikkalt ootasin, et nad vaidlesid, kus elevandid ja muud loomad on, kuid mis tõenäoliselt tähendas ei rohkemat ega  vähemat kui seda, et nad tegelikult päris hästi ei teadnudki, kus me olime. Giididega läks sellel matkal üldse omajagu nihu -- TripAdvisor kubises ülistusest meie majaperemehe Osmani vastu, kes pidada lausa maagiliselt välja võluma elevante, krokodille ja püütoneid. Osman ise oli küll kohal, kuid veetis meie sealoleku päevad oma paati üle võõbates, ning tema onu ja isa, kes meile ekskursioone tegid, ei olnud selgelt oma ülesannete kõrgusel.

Kuid peremajutus oli siiski tore ja õhtusöögid, mida Osmani naine meile valmistas, lausa superhead. Kogu meie kahekümnene jõuk sõi üheskoos põrandal istudes, koos pererahvaga ja malaysian-style, ehk kätega. Toitu oli palju ja mõned road oleksid peenes restoranis terve varanduse maksnud (nagu suur kausitäis sealtsamast jõest püütud hiidkrevette).

Kinabatangani jõge ei saa enam kuigi metsikuks kogemuseks pidada -- turiste täis paate oli seal suvalisel hetkel kindlasti kümnetes. Ei imestaks, kui orangutan meid puu otsast samasuguse uudishimuga jälgis kui meie teda.

Kahjuks jäi meie nädalake Sabahis liiga napiks, et kuigi palju näha. See on tore koht, kuid meiesugustele backpackeritele täiesti mittesobiva profiiliga. Kui Malaisias on muidu üldine hinnatase endiselt odav (nii mõnigi õhtu pugisime ennast Kota Kinabalu turul heast-paremast täis umbes 50 krooni eest), siis turistlike vaatamisväärsuste eest küsitakse häbitult palju raha, ning isegi siis on populaarsemad kohad juba kuid ette ära broneeritud. Sabahi tuleks hea meelega mõnikord puhkuse ajal tagasi, kui reisi saab pikemalt ette valmistada ja päevane eelarve on kopsakam.

by Erik at 8:11 AM |