Sinna ja edasi

Thursday, October 6, 2011

Kambodža

Kota Kinabalust viis lennuk meid oma ümbermaailma pileti viimasesse sihtkohta, nimelt Kambodza pealinna Phnom Penhi. Ning kui igasugu sekeldusi oli meie reisil selle ajani minimaalselt olnud, siis tulid nad nüüd kõik ühekorraga meile kaela. Alustuseks üritas viisaleti mundrimees meile vahetusrahaga tünga teha. Kuid õnneks, ja meie suureks üllatuseks, vahetas ta meile valesti tagasi antud kümnedollarilise meie (hilinenud) pretensiooni peale õigeks kahekümneliseks tagasi.

Suuremaks probleemiks osutus aga see, et mõlemad meist said pagasi-intsidendi osaliseks. Minul kadus seljakotist ära praegusel hooajal vägagi vajalik vihmajope (muidugi, eks ma seda kadumist ise kerjasin, aga riided ei ole kotti pakkides väärtuslike asjade vaimses nimekirjas). Kuid suurema probleemina olid Eve seljakotil saabudes seljarihmad koti küljest praktiliselt lahti rebenenud, ning kinnitusid sinna vaid napilt sentimeetripikkuse jupiga. Tekib muidugi küsimus, mis pagana pärast peab kallil ja eeldatavasti kvaliteetsel seljakotil valmistama kriitilised detailid plastmassist, ning sinna veel rebimise hõlbustamiseks punktiiri peale vedama. Kuid kriis oli käes -- neli kuud reisi veel ees, kotti seljas kanda ei saa ja Phnom Penh pole just jaekaubandusmeka, kust vähese vaevaga uue korraliku koti leiaks.

Õnneks pakkus SilkAiri kesklinnas asuv kontor meeldivat kontrasti pahurale ja ükskõiksele lennujaama pagasitöötajale, ning kott lubati parandusse viia. See muidugi võttis aega, ning lõpuks veetsime Phnom Penhis tervelt kuus päeva, kaugelt rohkem, kui algselt planeeritud.

Tallinnal oli kunagi üks linnapea, kelle arvates oli ühistransporti vaja ainult joodikutele. Ma usun, et Phnom Penh oleks tema silmis olnud päris lähedal ideaalile. Lugupeetud kodanikud selles linnas sõidavad Lexustega (ja mitte mingite säästu-Lexustega, vaid ikka nonde kõige suurematega). Keskklass (such as it is) sõidab mopeedidega. Ning jala sukeldub liiklusesse see, kellele meeldib elada reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust proovile panevas arvutimängus, kus sul on ainult üks elu ja raskusastmeks on fikseeritud "nightmare". Ühistransporti, mõistagi, pole, ei joodikutele ega kellelegi teisele.

Phnom Penh pole iseenesest kuigi suur linn, ning kõrgustevahed on olematud. Tundub nagu ideaalne koht, kus jala ringi liikuda? Not so. Kõnniteid muidugi pole (see on ju Aasia) ning isegi liiklusvoolule vastu liikudes tuhisevad kümned mopeedid ikkagi sinust selja tagant mööda. Kuid see kõik on kukepea keskmise ristmikuületuse kõrval, kus kokku umbes kaheksast suunast (eest, tagant, vasakult ja paremalt ning kõigis neis suundades veel liiklusvooluga vastuvoolu liikujad) mopeedide hordid ja nende vahel laveerivad sõiduautod, ptüi, Lexused, sind lömastada proovivad. Õppetund on lihtne -- jala kõlbab minna järgmisele tänavanurgale croissanti järele, kuid rohkem kui kvartali kaugusele tuleb minna sõidukiga.

Nii ei näinudki me oma kuue päeva jooksul linnast nii palju, kui oleks võinud arvata. Kuid ajapikku harjusime me selle linna ja riigi omapäradega, ning see hakkas meile isegi meeldima. Ning esimene asi, mis peale kuuajalist riisidieeti silma torkab, on muidugi toit. Prantsusmaa pole, erinevalt Inglismaast, oma eks-kolooniatesse maha jätnud enam-vähem mõistliku riigivalitsemise traditsioone. Kuid, olgem ausad, kellele lähekski korda esindusdemokraatia, kui nurgataguses boulangerie's on saadaval krõbe baguette, pehme pan rustique ja kuldne croissant. Ning erinevalt enamustest Aasia riikidest, kus Euroopa toit on kallis ja rohkem pro forma, on see Kambodžas täiesti konkurentsivõimelise hinna ja kvaliteediga. Ning muidugi Kambodža enda toit -- vähetuntud tõsiasi on, et ka Tai kuulus toit pärineb tegelikult khmeeride omast  -- on, millega oma maitsmismeelt stimuleerida.

Phnom Penhi tuntuimad vaatamisväärsused on kahjuks seotud Kambodža kurva lähiajalooga. Pol Poti punaste khmeeride režiimi all hukkus hetkel kõige usaldusväärsemate andmete alusel umbes 1,7 miljonit inimest. Selle õudsa peatüki tunnistamiseks võib külastada kunagist koolimajast ehitatud vanglat S-21 ja linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Choeung Eki kunagist puuviljasalu, kus toimusid suurimad valesti- (või üldse -- prillide kandmine võrdus sel ajal surmaotsusega) mõtlejate hukkamised. Ning kui on üks asi, mis peale kõiki neid aastaid tähelepanu tõmbab -- kui meeletult shabby see kõik oli. Selleks, et peaaegu kaks miljonit inimest surma saata, polnud vaja mingit majanduslikku või tööstuslikku võimsust. Polnudki vaja peaaegu midagi. Paar rulli okastraati, mõned kaikad ja käputäis kuulekaid timukaid. Inimloomuse süngemate külgedega tutvumiseks on Phnom Penhil nii mõndagi pakkuda.

Peale pikka ootamist olid Kambodža osavad meistrimehed Eve koti enam-vähem talutavalt ära lappinud, olime saanud kätte kauaoodatud Tai viisad, ning oli aeg edasi liikuda. Ning kõigepealt sõitsime rahulikku rannikulinna Kampot'i.

Kampot on tuntud kunagise Prantsuse koloniaalajastu rannakuurortina ning oma pipratoodangu poolest. Meile jäid sellest linnakesest ainult head muljed -- rahulik, vaikne, toredad inimesed. Kuigi suuremad matkad on meile selle reisi ajaks tehtud, ronisime läbi džungli lähedalasuvatesse mägedesse ja lasime ennast veoauto kastis viia mäetippu kunagise prantslaste poolt opereeritud kasiino varemeid vaatama. Kambodža omapärana saatis meid sellel matkal kalašnikoviga "pargivalvur", kuigi arusaamatuks jääb, kelle või mille eest ta meid kaitsma pidi (või, teistpidi võttes, keda või mida ta meie eest kaitsma pidi).

Peale Kampoti veetsime kolm päeva Sihanoukville's -- ning rohkem ei olegi selle kohta öelda. Aasia vihmahooaeg sai meid sellel hetkel korralikult kätte, ning isu nina katuse alt välja pista ei tekkinud rohkemaks kui ainult hädavajalikeks asjatoimetusteks nagu söömine ja Vietnami saatkonna külastamine.

Sihanoukvillest sõitsime üles Battambangi, kus veetsime aktiivse päeva. Seal on (muu põneva hulgas) koloniaalperioodist jäänud bambusraudtee, kus, tõenäoliselt viimaseid aastaid, lubatakse veel inimestel sõita. Tegemist on päris huvitava kogemusega. Kaks rattapaari tõstetakse rööbastele, bambusest platvorm nende peale, ühetaktiline mootorsaemootor ühendatakse kiilrihmaga ratastega, ning sõit võib alata mööda hüplevat ja visklevat rööpapaari. Kui teine "rong" peaks vastu tulema, on eesõigus sellel, kus on rohkem reisijaid. Teine tõstab oma "veeremi" inimjõul rööbastelt maha ja pärast jälle tagasi. Low-tech, aga töötab.

Bambusraudteega saab külastada väiksemaid külasid, mis elavad praegugi veel omas ajas, ilma elektri, telefoni, voolava vee ja teiste mugavusteta.

Battambangist tegime pika, 8-tunnise paadisõidu Kambodža turismipealinna, Angkor Wati templite kõrval asuvasse Siem Reapi. See meenutas suuresti kanuumatku kevadistel Eesti jõgedel, ainult suuremaks skaleeritud versioonis, suurema jõe ja kümnemeetrise mootorpaadiga. Kuid kõik muu oli sama -- jõgi oli kitsas, taimestikku täis kasvanud, ning iga paarisaja meetri tagant sõitsime suure hooga kaldasse, mis oli sõitjate hulgas muidugi väga populaarne, kuna paat pudenes täis kaldataimede lehti ja igasugu satikaid. Ei pääsenud me ka kohustuslikust mootoririkkest ja selle remondist keset jõge. Kuid, imede ime, lõpuks jõudsime ikkagi kohale.

Tonle Sapi jõe ääres on suured külad, kelle jaoks jõgi on ainukeseks ühendusteeks ülejäänud maailmaga. Kuna jõe veetase varieerub aasta jooksul mitmete meetrite ulatuses, on selle ääres elamiseks laias laastus kaks võimalust: 1) ehitada oma maja kõrgetele (ja need on seal tõesti kõrged, oma 5-8 meetrit) vaiadele, või 2) panna oma maja jõega kaasa ujuma. Päris huvitav on näha, kuidas on võimalik sellises volatiilses keskkonnas elada. Ning kuna igasugune idamaine eksootika on tänapäeval väga populaarne, paneb mõtlema, kas me ei saaks omaenda koduseid probleeme samamoodi lahendada? Näiteks Tuukri tänava üleujutused -- kas ei võiks sealseid maju pontoonidele ujuma panna? Ja üleujutatud tänaval sõidaksid oma paatides toidukaupmehed ja müüksid tänavaelanikele aknast värskeid kevadrulle? Paljud pealtnäha lahendamatud probleemid on lahendatavad, kui heita kõrvale oma eelarvamused "vähemarenenud" tsivilisatsioonidest ja emmata nende iidset tarkust.

Lõpuks olime peale oma pikka paadisõitu jõudnud poliitiliselt ebakorrektselt nimetatud Siem Reapi (linna, mille nimi vabas eestinduses tähendab umbes "siiamid rappisime (siin ära)" -- nimetatud Khmeeride kunagise tailaste üle saavutatud võidu auks). Siem Reap on väidetavalt praegu turismis "the place to be" ja linna areng viimastel aastatel on muljetavaldav. Nende jaoks, kes ootavad oma reisisihtkohtadelt "ehedust" (misiganes see tähendab) pole Siem Reapil just palju pakkuda. Kuid areng ei ole ainult halb -- ööbimiskohti on palju, ning hinnad madalhooajal väga taskukohased, ning söögikohti igale maitsele, alates dollarilistest riisitoitudest ja lõpetades tõeliselt hea (ja Itaalia koka poolt tehtud) pizza ja pastaga. See, mis eheduses kaotatud, saab mõnikord muudes omadustes adekvaatselt kompenseeritud.

Angkor Wati ja teiste templite kohta ei oskagi midagi originaalset kirjutada. Mastaap ja detailirohkus on tõesti muljetavaldav, ning võib ainult ette kujutada, millist efekti need hiiglaslikud rajatised oma hiilgeajal võisid omada. Paneb mõtlema ka see, et Angkori tsivilisatsioon hääbus suhteliselt kiiresti, hetke teooriate kohaselt kliimamuutuse ja looduslike ressursside ammendumise läbi. Piisab, mille üle mõelda ka tänapäeval.

Siem Reapist viis buss meid minimaalsete sekeldustega otse Bangkokki. Ning see kaheksatunnine sõit läks maksma, uskumatu küll, seitse dollarit. Kambodža on ikka imeline.

by Erik at 8:11 AM |