Sinna ja edasi

Monday, July 4, 2011

Bali

Peale Austraaliat saabusime Bali saarele Indoneesias, ning võime täiesti häbitult üles tunnistada, et veetsime esimese nädala lihtsalt laiseldes. Põhjendusi selleks võiks ju piisavalt olla -- kümme rasket matkapäeva, seejärel tuhat kilomeetrit autosõitu Ulurusse ja tagasi, lend Alice Springsist Melbourne'i ja sealt järgmisel varahommikul läbi Singapuri Balile -- kokku rohkem kui kaks nädalat intensiivset ja väsitavat tegevust.

Sõitsime otse lennujaamast Ubudisse ja maandusime seal Wena Homestay nimelises külalistemajakeses (tänud Ricale ja Teelele selle vihje eest!). Kuigi Austraalia meile väga meeldis, kaasneb sealt minemasaamisega ka häid asju. Öömaja, mis maksab sama palju kui kaks klaasi siidrit Austraalia kohvikus. Tund aega head Bali massaazhi vähem kui 70 krooni eest. What's not to like? Nii otsustasimegi oma esialgselt planeeritud viie päeva asemel terveks nädalaks Ubudisse jääda, ning kuigi päevad möödusid aeglaselt ja mõnusalt, ei osutunud see aeg sugugi nii pikaks, et oleks jõudnud igav hakata. Laisku päevi sai sisustada kohaliku tantsuga, massaazhiga ja rahulike jalutuskäikudega Ubudi rohelises ümbruses.



Peale nädalast laisklemist olime juba piisavalt välja puhanud, et edasi liikuda, ning järgmiseks peatuspaigaks sai hütinaabrite vihje alusel saare keskosas asuv Banyuatise küla. Seal oli ühe riisipõllu äärde ehitatud mõned Bali stiilis majakesed, mida teenindas üks sõbralik pere -- perenaine tegi kolm korda päevas süüa ja peremees lõbustas külalisi. Need päevad osutusid eriti toredaks. Me käisime jalutamas mööda riisipõlde, kuumaveeallikatel, kukevõitlust vaatamas (mitte päris meie rida), ning külas kohalikul perel täiskuupäeva tseremoonial. See osa Balist on küll tõeline paradiis -- kõik on roheline, igal pool voolavad puhtad ojad, metsikult kasvavad banaanid, kohvipuud, mangod, papaiad ja veel tuhat erinevat viljapuud, millele kõigile ei oska eestikeelset nimegi leida. Ja kõige kohal kõrguvad majesteetlikult suurte vulkaanide koonused. Ning kõike seda käisime imetlemas toreda pererahvaga, kes kohtles meid kui oma pereliikmeid või vanu sõpru. Kui Bali on paljude arvates turismist juba ära rikutud, siis võime küll veendunult öelda, et mitte igal pool.


Banyuatisest edasi sõites sattusime täiesti juhuslikult peale täielikult kuuvarjutusele. Kuna bussiliiklus ja muu ühistransport ei sõida Balil väga kaua, siis ärkasime edasisõiduks hommikul kell neli ja avastasime, et magamaminekul eredalt säranud täiskuu oli muutunud tuhmilt punaseks ja vaevunähtavaks... Imestasime selle üle, kuni ere kuusirp jälle servast välja ilmuma hakkas ja saime aru, et olime täiesti juhuslikult sattunud nägema täielikku kuuvarjutust tema suurima täielikkuse ajal.

Järgmisena sõitsime, jällegi meie Ubudi hütinaabrite vihje põhjal, Bali kirdenurgas asuvasse Amedi piirkonda, ning jällegi ei pidanud seda valikut kahetsema. Amed on Bali turistlikumate regioonidega võrreldes rahulik oaas, kus külastajaid on vähe ja inimesed sõbralikud. Ja musta liivaga rand, mis küll Austraaliast tulnud inimesi ahhetama vist ei pane, on siiski tore. Hästisäilinud korall algab vaid mõne meetri kaugusel rannast -- pane ainult mask ette ja imetle.

Amedis ronisime ka ühe piirkonna "must see" vaatamisväärsuse, Lempuyangi templi juurde, kuhu pääsemiseks pidime ronima üles 1700 astmega trepist. Kahjuks läks lootus sealt kogu saart näha lörri, kuna mäetipp oli kaetud paksu vihmapilvega. Kuid sporti sai ikkagi ja jällegi pidime oma skuutriga mööda Bali teid sõites nentima, kui pagana ilus see saar ikkagi on.

Meil oli ka suur soov ronida Bali kahest tuntumast vulkaanist, Baturist ja Agungist, vähemalt ühe tippu. Seekord läksime kergema vastupanu teed ja valisime neist madalama, 1717-meetrise mt. Baturi, mis pealegi on neist kahest aktiivsem ja mõnes mõttes ka looduslikult huvitavam -- nimelt on selle tulemäe tipus 14-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera, kus asub suur järv ja mitmed külad, ning lisaks suurele tipukoonusele veel trobikond väiksemaid kõrvalkoonuseid.

Kõik usaldusväärsed (kui näiteks Lonely Planetit saab nii iseloomustada) allikad hoiatavad üksteise võidu Baturi ümbritsevate külade asukate ahnuse ja üldise halva suhtumise eest. Kohati läks see lausa koomiliseks. Kui ma Amedis küsisin ühelt meie hotellis töötavalt kohalikult tüdrukult, kuidas bemoga (Bali versioon marsruuttaksost) Baturile jõuda, peitis ta oma näo kätesse ja suutis ainult haliseda, et Baturi ümber on nii hirmsad inimesed, et tema kunagi kellelgi sinna minna ei soovita.

Aga meie jaoks oli Batur siiski "spešal pleeis" ja me ei tahtnud sinnamineku plaanist loobuda. Kuid oli ka hea, et olime tänu ohtratele hoiatustele oma lati madalale lasknud ja naha paksuks kasvatanud. Sest need tegelased, kellega juba poolel teel Amedist Toya Bungkahi Baturi kraatris tuli kokku puutuda, ei omanud küll midagi ühist nende sõbralike ja rahulike inimestega, kellega me Banyuatises ja Amedis olime ära harjunud. See, et me lõpuks bemo-juhtidele kohalike hindadest ilmselt umbes kolmandiku kuni poole rohkem maksime, oli ilmselt paratamatu. Kuid see, et mitu bemot ilma meieta minema sõitis, kuna mingi "abivalmis" kohalik tegelane meie juures hängis ja iga kord meie nimel juhiga kauplema tükkis, viskas küll korralikult üle. Päisel päeval lausvaletamisest ("täna ühtegi bussi enam ei lähe") rääkimata.

Vahepalana võikski ehk mõne sõna rääkida Bali transpordist. Kui elamine ja toit on siin meeldivalt odavad, siis transport on vahemaade ja kütusehindadega (bensiin on Indoneesias valitsuse poolt subsideeritud ja maksab u. 6 kr/l) võrreldes kallivõitu (kui kasutada kohalike transporti) kuni naeruväärselt ülehinnatud (kui kasutada turistidele mõeldud transporti). Meie näod vajusid päris pikaks, kui peale neljatunnist bemoga loksumist, mis meile oli kahe peale maksma läinud 200 krooni ringis ja tundus megahea diilina, avastasime, et olime selle ajaga läbinud vähem kui 100 kilomeetrit. Ja kuigi me saime bemodega sõites kindlasti kohalikele mõeldud hindadega võrreldes omajagu lutti, oli see siiski päris hea variant võrreldes turistidele mõeldud (mini)bussidega, mis sama vahemaa eest oleksid keskmiselt 3x kallimaks osutunud. Muidugi Bali on mägine ja väga täisehitatud nii et kilomeetrihind polegi ehk parim indikaator, kuid siiski, turisti-minibusside hinnad 100 kilomeetri peale 500-800 krooni vahemikus, oleks isegi Austraalias päris kallina tundunud.

Oma rahaliselt mõõduka hinnaga, kuid see-eest aju- ja närvirakkudes kalli reisi lõpuks jõudsime siiski õnnelikult mt. Baturi kaldeeras asuvasse Toya Bungkahi külla. Mis oli juba iseenesest päris unikaalne elamus, sest asusime siis ju aktiivse vulkaani kraatris. Ja selle fakti meeldetuletuseks oli vulkaan korraldanud sama päeva hommikul kraatrijärves veealuse plahvatuse, mis oli järve tavaliselt helesinise vee värvinud väävlist tumedaks ja toonud pinnale hulgaliselt uimaseid või surnud kalu. Leidsime samal õhtul ka endale kohad järgmisel hommikul toimuvas vulkaani-ekskursioonis, ning mingi siiamaani veidi ebaselgeks jäänud sahker-mahkeriga maksime selle eest lõpuks umbes poole tavapärasest hinnast (Baturil tuleb lisaks muudele ebameeldivustele tegemist teha veel häbematu ja ahne giidimonopoliga, kes nöörib oma teenuste eest Bali standardite järgi üüratuid tasusid, ning takistab aktiivselt nii iseseisvate giidide tegutsemist kui turistide katseid ilma giidita mäele ronida). Meie puhul oli giidi kasutamine siiski paratamatus, kuna me tahtsime mäele ronida enne päikesetõusu, ning absurdihindade vastu protestimise või lihtsalt säästu nimel omapead kottpimedas aktiivse vulkaani otsa turnima minemine ei oleks olnud mõistlik tegu.

Nii ärkasimegi jälle hommikul kell 4 ja hakkasime oma väikese grupiga ronima. Ning pidime nentima, et täpselt samamoodi, nagu mitmel eelneval korral, kui me enne kukke ja koitu ennast üles oleme ajanud ja pimedas mingi mäe otsa roninud, jääb jällegi meie tasuks kõigest võimalus paksu pilve seestpoolt imetleda (võin vägagi autoriteetselt kinnitada pilvede sisemuse kohta -- oled ühte näinud, oled neid kõiki näinud). Nagu me ühtede Kanada matkakaaslastega leidsime, võib selline üritus meie kodustele päris naeruväärne tunduda -- ärkame keset ööd ja komberdame pimedas 700 meetrit vertikaalset tõusu, selleks et lõpuks kirsina oma pingutuse tordil näha... paksu udu sees koledat hütti.

Õnneks peale päikesetõusu pilved veidike hajusid, võimaldades natukenegi vaateid ümbruskonnale. Tegime täisringi ümber peakraatri ja saime imetleda kraatrijärve ja hiljutiste pursete jälgi.


Algselt olime planeerinud Baturil olla kaks päeva, kuid kuna saime oma tippuronimse juba esimesel ööl ära õiendada, ning Toya Bungkah osutus üheks parajalt depressiivseks Bali väikelinnaks, sõitsime sealt juba järgmisel päeval edasi kohta, mis mõnede jaoks võrdubki kogu Baliga, ning mida teised, muuhulgas meie, oleks eelistanud üldse vältida -- nimelt Kutale. Ja kuigi siin on tõesti enam-vähem rand ja toit on odav ja igasugu patuseid lõbustusi samuti küllaga -- aga no, I mean, really? Eriti paneb imestama, et siia ihkavad põhiliselt austraallased, kellel kodus vähemalt sama ilusad rannad, vaikus ja rahu ja isegi odavam alkohol. Puhkus Kutal on nagu puhkusele sõit terasevalutsehhi -- lärm, paha õhk, tappev kuumus ja võimalus iga hetk mõne kiiresti liikuva objekti poolt lömastatud saada. Eks me oleme muidugi ilusate ja inimtühjade kohtadega ära hellitatud, kuid isegi siinsamas Balil on nii palju selle saare paradiisliku imidžiga kooskõlas olevaid paiku, et on tõesti kahju inimestest, kelle kogemused kõigest Kutaga piirduvad.

Igas kohas on mõned omapärad, mis vajavad harjumist. Austraalia oli meile heaks inglise keele praktikaks, kuid Indoneesias läheb see vist kõik raisku, kuna suhtlemiseks peame paratamatult igasuguse keerukama grammatika ja sõnavara ära unustama ja minema üle kohaliku pidžini peale. Kuigi enamus inimesi siin pursib mingisugust inglise keelt, on neid, kes inglisekeelsetest sõnadest mingi mõistetava terviku suudavad konstrueerida, oluliselt vähem. Ning lisaks tuleb hakkama saada veel kohaliku häälduse omapäradega, mida võib illustreerida näiteks järgmise dialoogiga:

A: Room cost 100 000 rupiahs, including breakfast and tekk.
B: ???
A: Including breakfast and tekk.
B: Sorry, including what?
A: breakfast and tekk.

Meile ei andnud rahu, misasi see salapärane tekk on, mille eest me maksnud oleme ja mida tahaks siis kindlasti ka tarbida. Kõige lihtsam seletus poleks olnud tingimata võimatu -- Uus-Meremaal oli hosteleid, mille voodi hinnas tõepoolest ei sisaldunud tekki. Kuid ei tundunud tõenäoline et eestlased Balil piisavalt tihedad külalised on, et hotelliperemehed nende emakeeles kildu viskaksid. Niisiis, mis tekk? Deck? Laevatekk? Kaardipakk? Ei ole ju tõenäoline. Minu kui meist aeglasema jaoks kulus oma 12 tundi enne kui ma välja mõtlesin, et see sõna, mida ta ilmselt mõtles, oli "tax". Õnneks on Eve sellistes asjades taibukam ja ka näiteks siis, kui mina peale kohalikult elanikult tee küsimist kukalt kratsisin ja nuputasin, mis see "riffa" on, mis meil sihtpunkti pääsemist takistab, sai kohe aru, et see on lihtsalt uus hääldus sõnale "river".

Kui mind juba kirjutama lasti, kasutaksin veel võimalust et väljutada natuke sappi. Kas mina olen ainuke, kellele tundub, et Lonely Planet tiksub tänapäeval puhtalt vana rasva peal? Mida uuem raamat, ning mida uuem info raamatus, seda ebatäpsem ja lohakamalt toimetatud see on. Peale Colombia raamatu autori ülestunnistusi olen ma salamisi kahtlustanud, et enamus värskemat infot LP-des on keegi lihtsalt wikipediast (või, nagu tundub, tänapäeval pigem uncyclopediast, sest kust mujalt saavad olla pärit sellised pärlid nagu "drive on the right, the steering wheel is on the right"*) maha kirjutanud. Ei tundu palju tahta, et 38 dollarit maksev õhuke raamat oleks hoolikalt koostatud ja professionaalselt toimetatud. Kuid pigem on suhtumine "parem-vasak, põhi-lõuna, am-pm, ähh, kellele see korda läheb, vaataks parem kas lõunaaeg on juba käes". Võib-olla ei peakski selle üle imestama, sest inimesed töötavad vastavalt sellele, kuidas nende tööd mõõdetakse, ning vaevalt et ükski LP autor peaks kartma, et mõni nende praegustest BBC korporatiivsetest isandatest läheks nende researchi õigsuse kontrollimiseks kusagile kolmanda maailma urkasse kanabussiga ringi sõitma. Ning palju lihtsam on ju kontoris arvuti taga olemasolevaid raamatuid ümber kujundades "omanikele lisandväärtust luua" kui kusagil tolmusel teeristil bemo-juhtidega hinna üle kakelda.

See selleks, kuigi LP Bali raamat meile ei meeldi, siis Bali ikkagi meeldib, ja niipalju et otsustasime jääda nädala võrra kauemaks kui esialgu planeeritud. Paljugi on ju veel nägemata, näiteks Lomboki saarele veel ei jõudnudki. Kõigepealt aga lendame viieks päevaks Jakartasse Indonesian Open sulgpallivõistlust vaatama. Seejärel jälle Balile

* Tegelikult on Indoneesia, nagu enamus Aasiast, muidugi vasakpoolse liiklusega.

by Erik at 5:53 AM |