Sinna ja edasi

Saturday, May 7, 2011

Melbourne'ist Brisbane'i

Viimane kuu aega on möödunud kiiresti, ning olude sunnil peame piirduma ainult suhteliselt pealiskaudse kokkuvõttega.

Peale Tasmaaniat lendasime Melbourne'i, kus veetsime kokku neli päeva. Seal oli meil meeldiv võimalus kohtuda Austraalias elava eestlase Lembituga, kes saabus meid meie hosteli eest peale korjama musta "Volgaga" numbrimärgiga CCCP-1. Lembit oli sündinud Austraalias Eesti vanematele, rääkis täiesti puhast Eesti keelt, elas Melbourne'i äärelinnas koos oma hiinlannast abikaasa Julie ja väikse tütre Ingridiga, ning nagu juba oli aru saada, omas huvi vanade autode vastu ja märkimisväärset huumorimeelt. Meile võimaldas temaga kohtumine heita pilku "tavalise" austraallase ellu -- kus nad elavad, kuidas töötavad, mida vabal ajal teevad, mis on muredeks jne.

Melbournest viis 12-tunnine öine bussisõit meid Sydneysse. Seal oli meil plaanis võtta veidikeseks aeg maha, puhata ja tutvuda linnaga omas tempos. Lootsime, et õnnestub nädalaks rentida mõni odavam korter, kus saaksime ilma ühisköögis trügimata süüa teha ja kõike rahulikult võtta. See osutus raskemaks ülesandeks kui me ette kujutasime -- üürihinnad Sydneys on kallid. Väga kallid. Ja vähesed enam-vähemgi vastuvõetava hinnaga pakkumised võetakse mõne hetkega nina eest ära. Peale tunde kestnud tagajärjetuid otsinguid lõpuks näkkas ja saime endale nädalaks Põhja-Sydneys, kesklinnast umbes pooletunnise bussisõidu kaugusel väikese korterikese.

Nagu planeeritud, võtsime aja maha, puhkasime, jalutasime linna peal, tutvusime Sydney kuulsate randadega ja jõime ooperiteatri varjus latte-kohvi. Muuhulgas pidime lahendama ka oma järgmiste nädalate transpordiküsimuse -- meil oli vaja mingit sõidukit, aga millist ja kuidas? Kas sõiduauto või campervan? Osta või üürida? Valikuid oli vaja teha palju ja meie teadmised sellest, mis ees ootamas, minimaalsed. Olime naiivselt ostnud edasi-pileti Perthist, lootes oma kahe ja poole kuuga kuidagi maismaad mööda sinna jõuda. Kuid, nagu üllatuslikult välja tuli, on Austraalia õige suur. Ning kütusehinnad tänapäeval päris krõbedad. Meie Tasmaanias renditud bussi keskmine kütusekulu oli umbes 14l/100km, mis tegi kilomeetri läbimise hinnaks vanas Eesti rahas umbes 2.50. Arvutades oma järelejäänud mitte just väga pikka aega, arvestades veel ostetud sõiduki müümise ajakuluga, ning lisades sinna maismaad mööda Perthi jõudmise kulud, tundus, et häid valikuid praktiliselt polegi.

Lõpuks otsustasime, et ei hakka sõidukit ostma, vaid rendime campervani kuni Cairnsini, ning vaatame seal, mis edasi teeme. Jalutades Sydney põhilisel backpackerite autorendifirmade tänaval sattusime juhuslikult sisse ühte reisiagentuuri, kus komistasime hüperaktiivse saksa poisi Alexi otsa, kes veetis järgmise tund aega kõiki rendifirmasid läbi helistades ja neilt parimaid pakkumisi lunides. Ning pakkumised muutusidki paremaks, palju paremaks kui samadest firmades meile enne tehtud "sellest kuidagi odavamaks ei saa" hinnad. Nüüd ongi meie koduks tosina aasta vanune ja odomeetri näidu järgi kümme tiiru ümber maakera teinud Toyota buss, kus on kokku kolm istet ja magamisaset, gaasipliit, külmik ja muud mugavused. Erinevalt meie Tasmaanias renditud bussist on see nn. hi-top, ehk kõrgendatud katusega, mistõttu seal saab isegi peaaegu püsti seista ja enam-vähem mugavalt ringi liikuda. Väga mugav, kui ilm on vihmane ja pole isu nina autost välja pista.

Oma üheksa Sydney-päeva jooksul saime päris hea ülevaate selle linna elust-olust, nii kesklinnast kui suburbiatest, kuni ühistranspordi ja prügiveo korralduseni välja. Ning see elu on ikka kadestamisväärne küll. Mahe kliima, suurepärased rannad lühikese bussisõidu kaugusel (või otse ukselävel, kes jõuab sellises kohas elada), puhas, turvaline ja hästikorraldatud linn. Tõsi, Sydneys on ka probleeme, nagu ühistransport, millega kohalikud elanikud sugugi rahul pole. Kesklinnas on mõned tunnelites sõitvad rongiliinid, kuid põhiliseks transpordivahendiks on siiski bussid, ning nendega tippajal sõitmine pole ei kiire ega mugav. Bussiradasid on teedel vähe ja päris palju saab oma bussiga koos ülejäänud nelja miljoni elanikuga samas liiklusummikus istuda. Tippajal tekkisid bussipeatusesse sajakonna inimese pikkused järjekorrad, kes siiski üldjuhul väga kaua bussi peale saamist ootama ei pidanud. Ka autoliiklus pole Sydneys just mugav. Sõiduread tekivad ja kaovad täiesti kaootiliselt ning suvalisel hetkel võib keegi hakata sinu ees üritama parempööret üle kolme vastassuunavööndi sõidurea. Tõtt-öeldes on minu jaoks ainuke koht, kus liikluses sama palju stressi võib kogeda, siiamaani olnud ainult Riia.

Sydneys liitus meiega Eve ema Mare, kellega veetsime järgmised kolm nädalat, mille jooksul käisime pikkadel matkadel ja elasime pead-jalad koos oma väikeses bussis hulkurielu. Ning ta magas meiega koos telgis või bussi väikeses ülakorruse koikus, sõi sama matkatoitu ja turnis meiega koos samadel peadpööritavatel kivihunnikutel, seejuures kordagi nurisemata.

Peale Sydneyt sõitsime esimese asjana kolmeks päevaks linnast paarsada kilomeetrit läänes asuvatesse Blue Mountains'itesse. Võrreldes vaid kahe tunni tee kaugusel sumiseva suurlinnaga on see sinaka vinega kaetud metsane mäeorg nagu teine planeet. Tegime seal orus mitu matka, turnisime varisenud mäeküljel ja vingerdasime läbi suurte kivirahnude vahelt, kogesime nii lõõskavat päikesepaistet kui jääkülma paduvihma.

Veetsime meeldivad päevad ka Austraalia suurimas veinipiirkonnas Hunter Valleys, mis kubiseb viinamarjaistandustest, veinikeldritest, juustutehastest ja teistest väikestest toidutootjatest. Veinimaitsmised on üldjuhul tasuta, ning Hunter Valleys on võimalusi sellega tegeleda rohkem kui isegi eestlase maks välja kannataks. Austraalia veinid, mida meie Eestis oleme väga harva ostnud (ei teagi miks, võib-olla tahtmatusest keeratava korgiga veini eest päris kallist hinda maksta) on tõeliselt head ja tutvusime mõne meie jaoks tundmatu viinamarjasordiga nagu Semillon ja Verdelho.

Kuna Mare tagasisõit oli planeeritud Brisbane'ist, oli aeg tõsisemalt sõiduga tegelema hakata, ning järgnevatel päevadel viis tee meid põhja suunas. Teel jäi meile ette lõputu hulk randu, mis olid üks teisest ilusam ja tihti väga privaatsed. Nimed nagu seven-mile beach, nine-mile beach jne annavad hästi edasi, kui suured need rannad olid, kuid nende ilu on päris raske isegi fotoga illustreerida.

Peaegi jõudsime New South Walesi provintsi põhjatippu, kuulsasse hipi- ja surfilinna Byron Baysse. Seal pidime Marega hüvasti jätma -- koos veedetud kolm nädalat olid möödunud peaaegu märkamatult. Lähenemas olid ka lihavõttepühad, mis sellel aastal tähendasid Austraalias viite järjestikust vaba päeva -- nimelt langesid lihavõtted kokku teise riigipüha Anzac Day-ga, ning Austraalias saab kõik puhkepäevad alati kätte -- kui mõni püha langeb puhkepäevale või kokku teise pühaga, muutuvad järgmised tööpäevad automaatselt puhkepäevadeks. Turistide nagu meie jaoks tähendavad pikad pühad alati suurt nuhtlust -- hinnad tõusevad ja kõige pärast tuleb konkureerida rahakate siseturistidega.

Nii osutus meie jaoks väga mugavaks, et järgmisena oli meil plaan külastada minu sugulasi Matit ja Joaniet, kes elavad Brisbane'i lähedal väikeses Stanthorpe linnas. Tegemist oli kohaga, millest me ei olnud enne midagi kuulnud ega isegi viitsinud seda kaardi pealt üles otsida. Nii osutuski meile suureks üllatuseks, et Austraalia selles piirkonnas on päris kõrged mäed, ning Stanthorpe asubki umbes 800 meetri kõrgusel platool, mistõttu on seal aastaringselt päikeselisest Brisbane'ist oluliselt erinev kliima, kus temperatuurid talvel langevad tihti miinuskraadidesse ja lumigi pole haruldane.

Stanthorpe osutus üllatuslikult oluliseks viinamarja- ja põllumajanduspiirkonnaks, ning linna ümber on kümneid väikeseid veinikeldreid, viljapuufarme, juustutootjaid ja lambakasvatajaid. Mati ja Joanie sõbrad Clive ja Margaret peavad seal hiiglaslikku, 4000-hektarilist lambafarmi, mille toodetud vill on korduvalt võitnud mitmeid prestiižseid võistlusi. Veetsime nendega pika õhtupooliku ja õppisime lambakasvatusest nii mõndagi, alates lammaste riietamisest villa kaitsmiseks kuni pügamiseni ja villa sorteerimiseni. Sõitsime päikeseloojangul pikapikastis mööda seda lõputult suurt farmi ja tundsime, et see ongi tõeline Austraalia.

Tõelises Austraalias ei pea sina kängurut otsima, sest känguru tuleb ise sinu juurde. Nii ka Stanthorpes, kus päikeseloojangul ilmusid linnakese golfiväljakule paarkümmend kängurut, kes ei lasknud ennast golfijatest suuremat segada. Üks suuruse järgi otsustades juba parajas tiinekaeas kängurulaps ehmatas meie lähenemisest nii, et hüppas pea ees ema kukrusse ja jäigi sinna, jalad naljakalt välja tolgendamas. Kängurud ja golfimängijad on õppinud teineteisega koos eksisteerima, kuigi aeg-ajalt võib juhtuda et golfimäng jääb määramata ajaks seisma, kui känguru palli või augu peal kükitab ja sealt lahkuda ei suvatse.

Mati ja Joanie, ning nende arvukad sõbrad, olid täiesti uskumatult sõbralikud, külalislahked ja pöörase huumorimeelega. Nendega veedetud viis päeva möödusid välgukiirusel ning olid meile lõbusad, harivad, ning, mis seal salata, omajagu kadedust tekitavad, nähes kui stressivabas, sõbralikus ja meeldivas keskkonnas on võimalik elada.

Peale kuut nädalat Austraalias hakkab kõik juba õige kodune tunduma. Alates sellest, et ei ole probleemi kõnetada võhivõõrast inimest sõnaga "mate", kuni selleni, et vähemalt mina suudan juba süüa (ja isegi mitte väga vastumeelselt) Vegemite'i, seda vänget pärmiekstrakti, mis väärib vist kõige enam Austraalia rahvustoidu nime.

Lihavõtted läbi, viis tee meid Brisbane'i ja ilm pööras halvaks. "Kakoine "sunshine state"", tahaks küsida, kui juba kolmandat päeva järjest on taevas tumehall ja vihma kallab praktiliselt lakkamatult. Kuid sadu ei kestnud lõpmatult ning mida enam põhja poole, seda kuivemaks peaks kliima praegusel aastaajal minema. Tunneme ka, et Brisbane'ist kui viimasest idaranniku suurlinnast kaugenedes muutub kõik vähem internatsionaalselt urbaniseerunust ehedalt Austraalialikuks. Ootame juba põnevusega, mida järgmisena näeme.

by Erik at 7:39 PM |