Sinna ja edasi

Friday, April 15, 2011

Kõik Uus-Meremaast, 2. osa

Christchurchist sõitsime edasi Queenstowni, ning võib öelda, et mitmeski mõttes sellega meie Uus-Meremaa kogemus alles tõeliselt algas. Neile, kel aega kaks nädalat või vähem, võib julgelt soovitada kõik muu vahele jätta ja piirdudagi Queenstown-Te Anau-Wanaka kolmnurgaga. See on tõeline Sõrmuste Isanda maa, järskude mägede, roheliste niitude ja peidetud järvedega. Queenstown on muidugi väga turistlik ja närvilise liiklusega, kuid kui ainuüksi hingemattev looduslik asukoht seda ei kompenseeri, siis kindlasti kompenseerib selle maailma parim burks legendaarses Fergburgeris.

Kuna olime nüüd neljakesi ja plaanisime minna matkama, sai tehtud ring peale Queenstowni jaekaubandusele, mis pakkus seinast seina kogemusi alates üliabivalmitest (ja väidetavalt väga kenadest) meesmüüjatest kuni "kui sulle, rott, on meie magamiskott liiga kallis, mine siis Kathmandusse!" suhtumiseni, mis oleks kui mõnest Eesti maffiabossi trofeenaise trofeebutiigist teisele poolkerale imporditud.

Hädavajalik varustus olemas, viis tee meid jälle loodusesse, seekord neljapäevasele matkale kohaliku nimega Rees-Dart Track. Matk saab enda nime tõsisasjast, et ta läbib kõigepealt Reesi jõe oru, ületab seejärel kõrge mäesadula ning jätkub Darti jõe orus. Tegemist on juba keskmisest mõnevõrra raskema matkaga, mis sisaldab lõputult jõeületusi (mitmed neist isegi madala veetasemega tublisti üle matkasaapa kõrguse) ja reaalset võimalust halva ilma lõksu jääda, kui vihmast ülespaisutatud jõed tee ära lõikavad. Meil jätkus nüüd juba ebaharilikult pikaks veninud algajate õnn ja vihma me praktiliselt ei saanud. Rada oli raske, kuid maastik oli fantastiliselt ilus oma lumiste mägede, roheliste niitude ja vahutavate mägijõgedega. Ainukesena meie tehtud matkadest ei olnud Rees-Dart Uus-Meremaa nn. Great Walk, mis tähendas odavamaid hindu ja rahulikumat atmostfääri, kuid kohalikud tüütused nagu liivakärbsed ja kurjad vanainimesed olid ikkagi meid saatmas.

Peale Rees-Darti veetsime mõned päevad Wanakas ning seejärel sõitsime Fjordlandi piirkonna "pealinna" Te Anausse. Fjordland on Uus-Meremaa üks olulisemaid turismipiirkondi ning pole ka raske aru saada, miks. Te Anaust võtsime endale lühikese kruiisi kuulsas Milford Soundis. See sattus väga vihmasele päevale, mis ei osutunudki ainult halvaks õnneks. Nimelt on Milford Soundis kõigest üksikud püsivad kosed, kuid suure vihmaga tekib neid kümnete kaupa juurde. Sõita pisikese laevaga püstloodsete roheliste kaljude vahel, igas küljes voolamas veejoad väikestest niredest kuni pahisevate koskedeni -- see on vaatepilt, millesarnast maailmas kindlasti palju ei leidu.

Fjordlandsis asub ka Uus-Meremaa kaugelt kõige populaarsem matkarada, Milford Track. Meie kõhklesime enda registreerimisega seal niikaua, kuni olime juba hiljaks jäänud -- järgmised vabad hütikohad leidusid alates oktoobrikuust. Õnneks on Uus-Meremaa DOC (Department of Conservation) Milford Tracki koormuse leevendamiseks rajanud teise toreda raja nimega Kepler Track. Ka see on ülipopulaarne, ning selle populaarsuse eest tuleb maksta röögatute ööbimistasudega ($52 per nägu ühe öö eest hütis) ja totrate reeglitega (kui ööbid telgis, siis hütti ei lubata sind isegi mitte oma matkatoitu vaaritama). Kuid tegemist on siiski mitte lihtsalt Uus-Meremaa, vaid kogu maailma ühe parima matkaga, ning me ei saanud jätta sinna minemata.

Kepler Track algas rahuliku jalutuskäiguga metsas, millele järgnes sujuv kuid järelejätmatu 900-meetrine tõus. Olles jõudnud esimese mäe tippu, tabas meid korralik lumetorm -- meeldetuletus sellest, kui inimvaenulik Uus-Meremaa kliima võib isegi suveperioodil olla. Õnneks polnud esimesse hütti enam kaugele minna, ning torm ei kestnud niigi kaua. Hütt esindas seekord Great Walkidele iseloomuliku megalomaania tippu -- viiskümmend inimest pakitud umbes purjelaeva trümmi suurusesse ruumi, ning umbes sama paljude mugavustega. Viiskümmend köhivat ja norskavat inimest jääkülmas hütis -- looduses matkamise klantspiltide tagune köögipool on kõike muud kui mugav või glamuurne.

Esimene hütiöö üle elatud, sättisime teele matka põhiosa poole, mis viis üle kõrge mäeaheliku harja. Kahjuks vedas meie muidu hea ilma-õnn meid seekord veidike alt ning kuigi ilm ei olnud otseselt paha, oli ta siiski piisavalt pilvine et aru saada, et meile avanenud, niigi päris muljetavaldavad vaated, olid vaid hale vari sellest, mida päris ilusa ilmaga oleks näha olnud. Sellegipoolest oli keskkond täiesti imeline, kahel pool paistmas fjordid, järved ja lõputud mäetipud.

Järgmise matkapäeva moto võis võtta kokku sõnadega "võidujooks juutidega." Nimelt planeerisime kokkuhoiu eesmärgil ööbida mitte 48-kohalises Great Walki hütis, vaid sellest veidi kaugemal asuvas kuuekohalises tavalises DOCi hütis. Kuid kahtlustasime, et ka mõnedel meie kaasmatkajatel oli sama plaan, ning täppisarvutused näitasid et kui meid on neli ja hütis kohti kuus, siis polegi suurt konkurentsi vaja et tekiks "a bit of a squeeze." Alustasime enda kohta tavatult varakult, ärgates enne kella 7-t ja olles juba kaheksa paiku rajal. Meie meelehärmiks olid umbes samal ajal alustanud ka grupp Iisraeli noori, ning me olime peaaegu kindlad, et neil on samuti plaan samasse hütti jõuda. Nii muutus rahulik matk millekski tagaajamise sarnaseks, kus kord olime ees meie, teinekord meie konkurendid, ning lõpuks jäime ühel söögipausil neist lõplikult maha. Kuid kohale jõudes avastasime, et mure oli olnud asjata -- mitte lihtsalt ei olnud hütis ruumi, olime selle saanud täielikult endale. Privaatne majake maalilise järvesopi kaldal -- mida veel võiks elult tahta.

Hütil aga oli meile varuks võigas üllatus. Nimelt ei olnud tema hõre konstruktsioon mingiks takistuseks sääskedele, kes ilmusid öösel välja musttuhandelise jõuguna. Umbes kella nelja paiku öösel olime sunnitud puhuma taganemissignaali ja püstitama kiiruga telgi, kus vähemalt meie kahekesi saime rahulikult magada... Kogu öö saatsid meid kiivide (keda meil ei õnnestunud kordagi näha, küll aga kuulda) hääled, kuid lisaks veel hüti kägisemine, kui vaesed Rica ja Teele, kellel polnud telki, kuhu sääsevarjule põgeneda, ülekaaluka vastase vastu kaotamisele määratud lahingut pidasid.

Kuid ei õuduste hütt ega muud ebameeldivused ei suutnud seda matka meie jaoks ära rikkuda. See loodus oli lihtsalt täiesti eriline, ning see, et seda pidi poolesaja kaasmatkajaga jagama või sääskede all kannatama, kuulus lihtsalt asja juurde.

Kepleriga kahjuks lõppeski meie külastatud Uus-Meremaa vaatamisväärsuste nimekiri. Külastamata jäid nii mõnedki väga kõrgelt hinnatud vaatamisväärsused nagu mt. Cook ja Foxi ja Franz Josefi liustikud. Viimaste puhul saame ennast küll lohutada sellega, et väidetavalt on nad vähem muljetavaldavad kui meie poolt Argentinas ära nähtud Perito Moreno. See selleks, kahju on ikkagi, aga eks see on ka põhjuseks hiljem tagasi tulla.

Mida veel võiks Uus-Meremaa üldmuljest mainida? Ma pean tunnistama, et enne sinna saabumist olin enda kujutlustes loonud pildi sellest maast kui mingist merelisest Shangri-Last, kus inimesed on hingematvalt ilusa looduse keskel loonud täiusliku mikro-ühiskonna, kus on peaaegu tundmatud ahnus, ebavõrdsus, kuritegevus, liialdamine ja muud inimlikud pahed, ning kus kõige märksõnaks on mõõdukus. Kahjuks tuli selle koha pealt vastu võtta paras pettumus. Kuigi Uus-Meremaa ei ole kindlasti üheski kategoorias hullem kui enamus maailma riike, on seal olemas kõik heaoluühiskonna probleemid alates ületöötamisest ja lõpetades ülesöömisega, ning lisaks veel kodustki tuttavad väikerahva omapärad nagu tõusiklikkus ja mõningane ksenofoobia.

Kõige suurema üllatuse valmistaski ehk kuritegevus -- meie ootus oli, et Lõuna-Ameerika on meie reisi kõige ohtlikum piirkond ja Uus-Meremaa kõige ohutum. See illusioon ei kestnud kaua. Olime esimesel päeval oma värskeltrenditud autoga Aucklandi ümber tiirutamas ja valmistusime tegema umbes pooletunnist matka ühe ilusa kose juurde. Sellel hetkel peatus meie taga politseiauto, kust väljunud politseinik informeeris meid, et täpselt selles kohas oli samal päeval murtud sisse juba viide (!) autosse. Autodesse sissemurdmine on Uus-Meremaal omandanud tõeliselt epideemilised mastaabid ja kuna tegime mitu mitmepäevast matka ja olime sunnitud oma auto jätma mitmeks ööks valveta matkaraja algusesse, oli muretsemist piisavalt. Pargitöötajate katsed meid rahustada öeldes et meie raja alguses ei ole juba peaaegu kaks nädalat kellegile sisse murtud omasid soovitule vastupidist efekti.

Kahjuks on Uus-Meremaal täiesti olemas ka vägivaldne kuritegevus ja üllatuslikult võib see teinekord olla ka külastajate vastu suunatud. Kui olime Cooki saartel, rääkisid Christchurchis elavad Rica ja Teele meile, kuidas kohalik noortegäng peksis läbi oma camper-autos ööbinud prantsuse turisti. Igasuguste gängide probleemid, alates kihutavatest rullnokkadest kuni narkodiilerite ja mootorratajõukudeni, olid depressiivse regulaarsusega ka ajalehtede esiteemadeks. Kuid peab siiski mainima, et kogu oma kuue nädala jooksul ei pidanud me kordagi enda isikute turvalisuse pärast muretsema.

Kui kahejalgsed ohud Uus-Meremaalt täielikult ei puudu, siis nelja-, kuue-, kaheksa ja enamajalgsed küll. Uus-Meremaal ei ole mitte ühtegi inimesele ohtlikku kiskjat, mürgist madu, putukat või ämblikku.

Veidike ka transpordist. Kuigi Uus-Meremaal on täiesti olemas ka pikamaa bussiliiklus, on eelistatud ringiliikumise vahenditeks siiski lennuk ja auto. Busside puhul peab leppima ülihõreda graafikuga (tüüpiline on üksainus väljumine varahommikul), pika sõiduaja ja lennupiletiga samas suurusjärgus hinnaga. Neile, kes soovivad paindlikkust sõiduaegade suhtes, uksest ukseni mugavust ja vabadust vajadusest kogu oma nodi seljas tassida, on ainuke praktiline transpordivahend siiski auto.

Rendiautod aga on turismi tipphooajal (ehk siis, kui meie seal olime) aga tihti mitu kuud varem ära broneeritud, jättes kodutöö mittetegijatele ainult hinna või muude omaduste poolest väheatraktiivsed valikud. Kuna meie midagi ette broneerinud ei olnud, valmistas see fakt meile mõnevõrra muret, mis aga õnneks osutus asjatuks. Nimelt, nagu välja tuleb, võib hetkeolukorda Uus-Meremaa majanduses iseloomustada väljendiga "jätkukriis" (vt. ka "jätkusõda"), ning sisemaine turism on isegi 2010. aastaga võrreldes tublisti vähenenud. Ühtede õnnetus on teiste õnn ja leidsime ennast olukorrast, kus autorendi- (ja ka majutus- ja muud) firmad konkureerisid klientide pärast, mitte vastupidi. Juba vähese otsimise peale pakuti meile autot hinnaga 22NZD/päev, mille heameelega vastu võtsime. Tõsi, nagu hind, nii ka auto -- tegemist oli värvilt roosa tosina aasta vanuse ja üheliitrise mootoriga Toyota Vitziga (sama mudel, mida Euroopas müüakse Yarisena). Kuna meil oli endal kaks märkimisväärsete mõõtudega kotti, ning lisaks teadsime, et enamuse oma reisist veedame kolme- või neljakesi, olid mõningased kahtlused, kas me kõik ära mahume ja kas selle laadungiga kohalt ära ka saame. Kuid Evka (nagu me oma auto ristisime) oli väike aga tubli. Kõik mahtus sisse ja kuigi maanteel lubatud 100 km/h saavutamine oli võimalik ainult tasasel maal ja mägedes läks tihti käiku esimene käik, said kõik sõidud tehtud ja ka kütusekulu ei olnud just koormav.

Kui valel pool teed sõitmine välja arvata, meenutab Uus-Meremaal liiklemine suuresti Eestit. Tuttavad on teede pindamised ja remondid iga paarikümne kilomeetri tagant (Uus-Meremaal on oranže torbikuid vist veel rohkem kui lambaid) ja "jõu-jõu, mul on perelaenuga ostetud bemm" liikluskultuur. Kuid positiivse poole pealt, liiklustihedus maanteedel on küllaltki väike ja iga kümnekonna kilomeetri tagant on maanteedel möödumisteks kolmas rida nii et isegi laeni inimesi ja kotte täis väikse roosa õnnetusehunnikuga on võimalik täiesti adekvaatselt edasi jõuda.

Turismiinfo on Uus-Meremaal superhästi korraldatud. Igas märkimisväärses linnakeses on kergestileitav i-punkt, kes on valmis jagama lõpmatult palju infot vaatamisväärsuste, matkade, ööbimise, transpordi jms kohta.

Enamuse öödest (kui matkad välja arvata) ööbisime me hostelites ja vähemasti meie poolt valitutes oli tase keskmiselt päris kõrge -- kõik olid puhtad ja pesemise ja toiduvalmistamise võimalused väga head. Hostelis ööbimine on muidugi valus meeldetuletus selle kohta, kui vanad me juba oleme -- kui palju ka ei tahaks, raske on midagi ühist leida sinu kõrval pliidil oma nuudleid praadivate pealtnäha umbes viieteistaastaste poistega.

Kui peale vapustava looduse veel midagi meelde jäi, siis oli see toit. Uus-Meremaa loodus on ideaalne puhta ja värske toidu kasvatamiseks, ning seda ka tehakse. Värskete puu- ja köögiviljade valik ajas silme eest kirjuks ja piimatooted, liha ja kala olid ülihead. Ka matkatoit (pähklid, rosinad, kuivatatud banaanid jms, mida kohalikud kutsuvad nimega "scroggin") oli tõeliselt superhea. Ning loomulikult veinid -- Sauvignon Blanci ja Pinot Grisi armastajatele on Uus-Meremaa vist küll midagi paradiisisarnast.

Kokkuvõttes jäid meile Uus-Meremaast väga ilusad mälestused, ning kui maavärin välja arvata, mitte midagi tavapärasest reisistressist ebameeldivamat. Meelde jäid silmipimestavalt ilus loodus, hea toit ja lahedad matkakaaslased. Kuus nädalat sai way liiga kiiresti läbi ja väga kahju oli lahkuda. Tahaks veel.

by Erik at 8:47 PM |