Sinna ja edasi

Monday, December 6, 2010

Torres del Paine rahvuspark

Ushuaiast võtsime suuna edasi Tšiili, Puerto Natalese suunas. Kardetud 16-tunnine bussisõit möödus täitsa mõnusalt, toreda elamuse pakkusid Magalhãesi väina ületades delfiinid, kes meie rõõmuks praami kõrval nii üksi kui mitmekaupa veest väljahüppeid tegid.

Puerto Natales on väike linnake, elanikke on seal nii 20 000 ringis. Turistil seal eriti midagi vaadata pole, küll on aga just Puerto Natalesest kõige mugavam alustada matka Torres del Paine rahvusparki ning lisaks väljub just sealt laev, mis soovijaid päris krõbeda hinna eest Patagoonia fjordide kaudu Puerto Montt'i sadamasse viib. Torres del Paine rahvusparki ning sealseid matkaradu peetakse ühtedeks kaunimateks maailmas ning otsustasime meiegi seal pisut ringi vaadata.

Saabusime Puerto Natalesesse heatujulistena ning enesekindlatena. Olime ju alles paar kuud tagasi veidi pikemal jalgsimatkal käinud, külmas telgis ööbinud ja hakkama saanud. Lisaks olime endale just uue matkavarustuse soetanud - kergema ja parema. Hostelisse jõudes soovitas selle perenaine meile ühes teises hostelis iga päev toimuvat infotundi rahvuspargi ning seal matkamise kohta. Ja väga hea, et ta seda tegi. Alles seal mõistsime, millised olud pargis on (eriti ilma osas) ning saime palju vajalikku infot ning nippe, kuidas oma olemist seal mõnusamaks teha. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, soovitame kindlasti -- infotund toimub iga päev kell 15:00 hostelis Erratic Rock. Samast kohast on võimalik ka matkavarustust rentida (meie rentisime käimiskepid ning need osutusid väga kasulikeks abivahenditeks). Rustyn (meie infotunni läbiviija) suutis mind ikka päris endast välja viia. Ma pole küll enamasti ebausklik inimene, kuid peale infotundi tundus mulle, et kõikjal on märgid, et me ikka ei peaks parki minema - esiteks jäi Erik pisut haigeks, meie uuel telgil purunes üks kaar, tänaval möödus meist vikatimees ning ilm muutus iga päevaga aina hullemaks - vihma sadas, oli niiske ja kohutavalt tuuline. Erik sai aga terveks, telk sai ära parandatud ja oligi aeg teele asuda.

Matkasime kokku 4 päeva ning kõik oligi nii hirmus kui Rustyn oli hoiatanud -- ilm oli väga muutlik ning enamasti halb (kahel päeval sadas lund ning vihma, rada oli libe, pidevalt ulgus tugevaim tuul, mida eales kohanud oleme), päevad olid väsitavad ning tõusud rasked. Minu jaoks oli raskeim hetk kolmanda päeva lõpus, mil peale pikki tunde raskeid tõuse jõudsime kaljunukile, kus kitsas matkarada 400 m kõrgusel mööda kiviklibust mäekülge lookles. Tõusis niivõrd tugev tuul, et pidin end vastu kaljunukki suruma ning maha kükitama, et tuul mind kuristikku ei pühiks. Nägin, et ka Erik oli paarkümmend meetrit eespool sama pidanud tegema. Siis mõtlesin küll, et ma ei liigu siit enam ei edasi ega tagasi. Veidi aja pärast sain hirmust võitu ning roomasin edasi ning kõik läks hästi, kuid sellises abitus olukorras pole mina varem elus olnud.

Kõige hirmsa kõrval oli aga palju väga toredat - sõbralikud kaasmatkajad, imekaunid vaated, parim matkakaaslane ning viimastel päevadel päikesepaisteline ilm. Nägime Lõuna-Patagoonia liustikku, helesiniseid järvi, lumiseid mägesid ning puutumatut loodust.



Kirjeldamatu tunne oli viimasel hommikul kell 4:15 tõusnuna ning raske ülesmäge teekonna läbi teinuna Torreste (tornide laadsed mäetipud, millest ka rahvuspargi nimi tuleneb) juures päikesetõusu nautida.



Matka viimastel kilomeetritel käsikäes päikesepaistes mööda lõputut pampat kõndides ning guanacode tegemisi jälgides tundsime taaskord, et just selleks me sellele reisile tulimegi.



Veidi ka hindadest. Hinnad on Tšiilis kallid. Buss Puerto Natalesest Torres del Paine rahvuparki ja tagasi (112 km üks ots) maksis ligikaudu 375 krooni, 30 min katamaraanisõit 275 krooni, sissepääs rahvusparki 375 krooni ning 7,5 km läbimine mikrobussiga 150 krooni. Ka toitude hnnad poodides on kallimad kui Eestis ning söögikohtades veelgi enam.

by Evvu at 7:13 AM |