Sinna ja edasi

Saturday, December 25, 2010

Chiloe saar

Enne oma reisi ning ka reisil juba olles kuulsime Chiloe saare kohta vastakaid arvamusi. Öeldi, et ta on Saaremaaga sarnane ning seal pole just palju põnevat, samas et ta on kahtlemata kena ja väärt külastamist. Kuna meile aga saared meeldivad, otsustasime ise järele vaadata. Isla Grande de Chiloe on suuruselt teine saar Lõuna-Ameerikas (temast suurem on vaid Tierra del Fuego/Tulemaa), olles 180 km pikk ning 50 km lai. Pärismaalaste kogukond hävines pea täielikult 16. sajandil, kui saart laastas rõugeepideemia ning Chiloele asusid elama hispaanlased. Kuna aga kuni 19. sajandi keskpaigani oli Chiloe muust Tšiilist suhteliselt isoleeritud, on tal säilinud oma "nägu".

Puidust kirikuid on saarel üle 150, neist 16 on UNESCO arhitektuuri- ning loodusmälestiste pärandi nimekirjas. Kõigist ehk kõige eriskummalisem on Castro linnas asuv Iglesia San Francisco. Itaallane Eduardo Provasoli ühendas neo-gooti ning klassikalise arhitektuuri ning kogu kiriku sisemus on valmistatud kohalikust puidust.


Palafitos. Kui mereäärsed majad paistavad tänavalt nagu igad teised, siis teisest küljest selgub, et nad seisavad "karkudel". Chiloe omapärane arhitektuuristiil on kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja ning parimaid näiteid näeb Chiloe saarel Castros ning Chonchis.


Curanto on Chiloe kulinaarne tippteos. Vanade kommete kohaselt valmistati seda Polüneesia köögist tuntud "maa-ahjus" - maasse kaevati auk ning vooderdati kividega, mida asuti kuumutama. Kui kivid praksuvalt kuumad, asetati nende peale merekarbid, sea- ning kanaliha, kohalike taimede nalca ning pangue lehed ning kõige peale niiske kangas. "Ahi" kaeti mulla ning muruga ning kahe tunni möödudes oli hõrgutis valmis. Ka praegusel ajal on võimalik just sellisel viisil valmistatud curantot nautida, kuid seda kahjuks vaid ühes pisikeses kalurikülas, kuhu meie seekord ei sattunud. Küll aga maitses Erik veidi moodsamatel meetoditel tehtut, mis koosnes kahte tüüpi merikarpidest, kana- ja sealihast, sardellist (tõenäoliselt on tegu Tšiilis oleva suurearvulise saksa kogukonna lisandiga) ning kahte tüüpi kartulitest. Eraldi anumas toodi lauale leem, milles toit oli valminud. Erik sõi ja kiitis. Teeksimegi siinkohal ettepaneku meile armsas mereannirestoranis Tallinnas curantot pakkuma hakata.


Chiloe rahvuspark hõlmab 430 ruutkilomeetri suurust maa-ala saare lääneosas, Vaikse ookeani kaldal. Kuna sadamete hulk piirkonnas on 2200 mm aastas, on taimestik lopsakas ning linnuliike lausa üle 110. Lisaks võib rahvuspargis kohata maailma kõige väiksemat põtra, pudut, kes on vaid 85 cm pikk ning ligi 40 cm kõrge. Meie kahjuks pudut ei kohanud ning kuna aega pargiga tutvumiseks väga palju ei olnud, piirdusime lühikeste jalutuskäikudega ja suurema osa ajast veetsime karjamaal koos lehmadega kaunist ilma ning ookeanimühinat nautides.


Kuna meie Chiloe külastuse aega jäid ka jõulupühad, otsustasime selleks puhuks saare põhjaosas asuva linna Ancudi lähistel asuva lahe kaldale cabaña rentida. Kohalikust kaubandusvõrgust õnnestus leida isegi hapukapsaid, kuid mis seal salata, ilma külmata ning lumeta pole jõuludel õiget mekki man ja traditsioonilise jõulutoiduga samaväärselt tundsime rõõmu vastvalminud maasikatest ning kirssidest. Väga vahva oli, et cabañas levis ka internet ja nii saime häid pühadesoove jagada paljude kallite inimestega ning isegi väikeste sugulaste jõulukingid üle vaadata.

by Evvu at 5:38 PM |