Sinna ja edasi

Wednesday, December 15, 2010

Lumi och jää

Viimase nädala oleme olnud taas Argentinas, seekord maailmakuulsas Parque Nacional de los Glaciareses. See hiiglaslik park on liiga suur, et olla täielikult ühest kohast ligipääsetav. Väravaks pargi lõunapoolsesse ossa on El Calafate nimeline linnake ning põhiliseks vaatamisväärsuseks Perito Moreno liustik. Tobedavõitu nimest (Perito Moreno hisp. k. "asjatundlik brünett") hoolimata osutus see suurejooneliseks vaatepildiks ja ka vaatemänguks. Perito Moreno liustik on u. 5 km lai ja 74m kõrge ning liigub edasi keskmise kiirusega u. 1,7m päevas. Liikumisega kaasneb mõistagi pidev pragunemine ja suuremate ja väiksemate jääpankade lahtimurdumine, mida on võimalik oma silmaga näha liustiku kaldale ehitatud platvormidelt.

Buss Perito Moreno juurde jättis meid umbes kilomeetri kaugusele liustikust, vaateplatvormideni viiva raja algusesse. Olles oma kodutöö korralikult ära teinud ja looduse häältele keskendumist soovitavatest märkidest veelkord informeeritud, ajasime juba raja alguses kõrvad kikki ja ootasime lubatud praginat ja vettekukkuvate jääpankade plartsatusi. Kuid kuigi vahemaa meie ja liustiku vahel pidevalt kahanes, oli liustik hääletu nagu kult rukkis. Olukord paranes alles siis, kui veerand tundi peale meid olid kohale jõudnud ka ülejäänud turistid. Ilmselt pannakse liustik ööseks, kui turiste vaatamas pole, seisma, ning käivitatakase alles siis kui pealtvaatajad kohal. Igatahes umbes pool tundi peale meie saabumist algas vaatemäng kogu raha eest -- ragin, krigin, praksatused, rongi möödumist meenutav mürin, kui mõni suurem pank lahti murdus ja vette prantsatas -- heliefektid olid vähemalt sama võimsad kui visuaalsed. Igatahes läksid meie mõtted kohe eelmisele jääajale ja Eesti viimase kahe aasta talvedele, ning kuklakarvad tõusid turri mõeldes sellele, mis saaks, kui samasugune mäekõrgune halastamatult edasiliikuv jääsein meid ründaks.


El Calafate linn ise eriti meeldejääv ei ole, ainuke temaga seonduv meeldejääv asi on samanimeline metsmari, millest tehtud moos õnnestus meil samuti järgi proovida. Üks asi, mis seda linna ülejäänud patagooniast kindlasti ei erista on praegusel hiliskevadisel perioodil vaheaegadeta ulguv tuul, mis meie hosteliakna tagant keerutas katkematult teetolmu edasi kiirusega, mis tõenäoliselt poleks olnud legaalne isegi mitte maanteel, ammugi siis linnas.

Perito Moreno oli suurejooneline ja vaatemänguline, kuid samas suhteliselt passiivne vaatemäng. Los Glaciarese pargil on pakkuda ka märksa aktiivsemat meelelahutust, ning selle jaoks viiski buss meid järgmisena pargi põhjapoolses osas asuvasse El Chalteni linna. Tegemist on Argentina kõige noorema linnaga, ning kõigest 160 püsielanikuga (suveperioodil u. 400) ei saa see olla ka kaugel kõige väiksema tiitlist. Linna ainuke funktsioon on olla baaslaagriks pargi kõige võimsamate vaatamsiväärsuste, Torre ja Fitz Roy mäetippude, juurde ihalevatele matkajatele ja mägironijatele. El Calafatest veidi üle 200km põhjas, kuid ligikaudu 400m kõrgemal asuv El Chalten võttis meid vastu rõske, kontidest läbilõikava külma tuulega. Aga üllatuslikult pakkus ilm, millega meil Torres del Paines ja Perito Morenos pigem ei vedanud, vahelduseks positiivse üllatuse, ning meie kaks järgnevat matkapäeva möödusid enamuses sinise taeva ja külma õhku talutavalt soojaks kütva päikese all.

Los Glaciarese põhjaosa mäed on sihtpunktiks tõeliselt kogenud mägironijatele. Nende rohkem kui kilomeetri kõrguselt vertikaalselt kõrgusesse sööstvate graniittornide tippu jõuab iga aasta ühe käe sõrmedel kokkuloetav hulk alpiniste. Meie rahuldusime märksa vähemaga, tehes kaks pikka (24-25km) päevamatka kummagi mäe juurde, ning tänu erakordselt selgele ilmale, ning hiljuti sadanud ohtrale lumele, olid vaated tõeliselt ebamaised.



El Chaltenist on võimalik teha omajagu "metsik" matk otse Tšiili, matkates u. 22 km läbi piirkonna, kus ei levi mobiilid, internet ega isegi mitte riigipiirid. Meil oli tõsine soov see ise läbi teha, aga Tšiili lõunatipu hõre liiklus (meie poolt vajatud laev käib praegusel kevadhooajal vaid 2 korda nädalas ja bussi järgmisesse 500 elanikuga väikelinna oleks samuti tulnud mitu päeva oodata, isegi kui seal kohti oleks leidunud) tuletas meile meelde, et ka kaks kuud on suhteliselt lühike aeg, ning terve nädala kulutamine väikese ja olgugi et omal moel huvitava, kuid siiski mitte eriti väljapaistva piirkonna peale, ei ole eriti mõistlik. Seetõttu otsustasime selle osa vahele jätta ning sõita veidike põhjapoole ning siseneda Tšiilisse Chile Chicost, kuhu peale 400km bussisõitu RN (Ruta Nacional) 40 teel, mis ei ole palju enamat kui künklikule preeriale mahakallatud kruusalint, oleme nüüdseks õnnelikult jõudnud.

by Erik at 10:42 AM |