Sinna ja edasi

Thursday, April 7, 2011

Kõik Uus-Meremaast, 1. osa

Tuhat vabandust ülihõreda postitamise pärast, aga tundus nagu oleksid kõik ebameeldivad loodusnähtused alates Uus-Meremaa interneti-oligopolidest kuni maakooreplaatide liikumiseni oma jõud ühendanud, et meie blogimiskatsetele kaikaid kodaratesse loopida. Neidki ridu kirjutame juba Sydneys, kus esimest korda mitme kuu jooksul on meil ühekorraga rohkem aega ja kus ei nöörita sajandialguse kiirusega interneti eest $4 tunnist.

Proovime siinkohal teha väikese kokkuvõtte meie kuuest nädalast Uus-Meremaal. Kuigi aega on juba omajagu mööda läinud ja uusi emotsioone peale tulnud, olid need nädalat nii toredad, et emotsioonid on endiselt eredalt meeles.

Meie plaan oli küllaltki ambitsioonikas -- saabuda Aucklandi ja lahkuda kuus nädalat hiljem Christchurchist, lootes selle vahel teha laias laastus ringi peale nii põhja- kui lõunasaarele. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ning oma marsruudi valikut me kordagi kahetsema pole pidanud. Järgnevalt veidi meenutusi olulisematest peatuspaikadest.

Auckland oma 1,2 miljoni elanikuga on Uus-Meremaa suurim ja kosmopoliitseim linn. Eriliseks teeb ta tõsiasi, et ta on rajatud mitte vähema kui viiekümne kunagise vulkaani peale, kusjuures vulkaanilist aktiivusust antud piirkonnas peetakse kõigest ajutiselt vaibunuks, mitte kustunuks. Aucklandi on pikka aega peetud üheks maailma elamisväärseimaks linnaks, ning looduslikult on selleks kõik eeldused olemas -- kliima on subtroopiliselt mahe, mõõdukalt soojade suvede ja jahedate talvedega, kus temperatuur langeb väga harva alla 5 soojakraadi. Aucklandi sadam oma tuhandete purjekatega on vaatamisväärsus omaette, ning lühikese päevateekonna kaugusel võib leida hulganisti looduslikke vaatamisväärsusi alates mererandadest ja lõpetades väikeste vulkaaniliste saartega.

Tongariro rahvuspargist me juba kirjutasime, ning tagasivaates oli see meie kogu Uus-Meremaa kogemuse üks kõrghetki. Olgugi et kõik peavad lõunasaare loodust põhjasaare omast põnevamaks, ning keskmiselt see ehk nii ongi, andis Tongariro sellise out of this world kogemuse, mida ükski lõunasaare koht üksikuna kindlasti ei ületanud.

Wellington. Nagu pealinnale kohane, palju kõrghooneid ja ülbete nägudega lipse. Parkimispõrgu. Maailma kõige järsema kallakuga tänavad, kust autoga ülessõitmine meenutab väikelennukiga õhkutõusu: kallaku peal olles näed esiaknast ainult taevast. Ilus sadam. Uus-Meremaa rahvusmuuseum Te Papa Tongarewa, kus võib ennast soovi korral kasvõi mitu päeva audiovisuaalselt stimuleerida.

Cooki väin. Laevasõit Wellingtonist põhjasaarel Pictonisse lõunasaarel võtab veidi enam kui kolm tundi, millest umbes poolteist veedab laev lõunasaare maaliliste fjordide vahel. Kuigi ilm selles piirkonnas on enamuse ajast tuuline ja vihmane, on see sõit ise omaette vaatamisväärsus. Kõrged rohetavad kaljud ja asustamata väikesaared tekitavad tunde, nagu asuksid lähimast tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Abel Tasmani rahvuspark. Lõunasaare loodeosa on kogu Uus-Meremaa parima kliimaga piirkond ning loodus, kelle nutikus kinnisvaraarenduse vallas meile järjest enam muljet avaldab, on selle ära kasutanud ja rajanud sinna mitukümmend kilomeetrit maailma kõige täiuslikumaid liivarandu. Abel Tasmani parki läbib populaarne matkarada, mis enamuse ajast ronib paarikümne meetri kõrgusel mere ääres, laskudes aeg-ajalt hingematvalt ilusatele randadele.

Abel Tasman Coastal Walk, nagu seda kutsutakse, sisaldab omajagu eksootikat. Kuna tegemist pole ringiga, tuleb raja algusesse (või lõppu, sõltuvalt läbimise suunast) pääsemiseks kasutada "ühistransporti", millest kõige populaarsem on veetakso. Veetakso teenindus oli seejuures superluks -- oma paati läksime me taksofirma kontoris umbes kilomeetri kaugsel rannast, kust meid veeti traktori järel randa ja veeti seal enam kui meetrisügavusse vette. Küsimuse peale, kuidas nende traktorid soolvette suhtuvad, vastas paadijuht muhedalt "they love it!".

Abel Tasmanis saab kätte personaalse kogemuse tõusu ja mõõnaga, mille amplituud on sealkandis tõeliselt muljetavaldav -- kuni kuus meetrit. Rajal on mitu kohta, mis on läbitavad ainult mõõna ajal, ning oma matka planeerimine sellega arvestades võib tekitada omajagu peavalu, kuna võrrandisüsteem, kuhu kuuluvad valikud, mis suunas rada läbida, millistes kämpingutes ja millal ööbida, millal matka alustada (tõusu ja mõõna ajad on iga päev erinevad) jne, on piisavalt keerukas et selle lahendamine nõuab isegi arvutamiseks näppudele varbaid appi võttes omajagu pusimist. Aga vastutasuks saab võimaluse jalutada mööda liivavälja, mis alles tund aega varem oli olnud merepõhi, kus jalge ees sibavad ringi krabid ja seisavad küljelivajunud purjekad.

Marlborough regioon on Uus-Meremaa kuulsaim veinipiirkond ning veinikeldritel on tervitatav komme pakkuda tasuta degusteerimisi ja mõõdukalt hinnastatud häid lõunaid. Sellisena sobib see ideaalselt matkajärgseks taastumiseks, ning loomulikult ei saanud sellist võimalust jätta kasutamata. Marlborough esinumber on alati olnud Sauvignon Blanc, kuid lisaks sellele leidus ka vägagi aktsepteeritava kvaliteediga Pinot Grisi, Rieslingut, Gewürtztraminerit ja isegi Pinot Noiri. Meie poolt lõunasöögiks valitud koht oli selgelt tasemel, mille tõenduseks saabus helikopteris meiega koos lõunastama Luciano Pavarotti... No kahjuks siiski mitte, aga mingi kohalik prominent küll, kes olla Wellingtonist ainult selleks helikopteris kohale sõitnud.

Teel Christchurchi peatusime veel Kaikoura väikelinnas, kus leidis aset meie reisi jooksul (enne Christchurchi maavärinat) kogetud suurim šokk. Nimelt hosteli check-inis omavahel kuupäeva üle arutades, teatas check-ini administraator sundimatult "täna on jah neljateistkümnes." Aaaa!!! Panic!!! Skorpionide ja tarantlite kohtamise mõttega olime me ennast juba aegsasti harjutanud, aga eestlaste kohtamise oht oli täitsa meelest läinud. No õnneks oli tegemist toreda poisiga ning kuigi sellest ehmatusest toibumine võttis aega, olime vähemalt hiljem samasuguste intsidentide puhuks juba karastunud.

Kaikoura tõmbenumbriks on pingviinid, hülged ja vaalad, keda hea õnne korral võib lausa kaldalt näha, ning kelle vaatamiseks pakuvad mitmed kohalikud firmad helikopterituure. Kuna meil on rott reis, siis helikopterid jäid ära, aga Kaikoura poolsaar on looduslikult superilus ja kuigi ükski vaal kalda äärde peesitama ei tulnud, nägime kauguses nii mõndagi veesammast, mida oleks võinud isegi ilma kujutlusvõimet suuremalt pingutamata vaalaks pidada.

Christchurch ei olnud meie jaoks mõeldud vaatamisväärsusena omaette (millest on tegelikult kahju, sest nagu hiljem avastasime, jäi isegi nüüdseks hävinenud katedraalist pilt tegemata), vaid vahepeatusena, kus kohtusime Eestimaa jaoks (loodetavasti siiski ajutiselt) kadunud tütarde Rica ja Teelega, kellega hiljem veetsime koos kaks väga toredat reisinädalat. Christchurch on ülejäänud Uus-Meremaa suuremate linnadega võrreldes... teistsugune. Mulle jäid meelde erakordselt suur hulk pubekatuuninguga (valuvelg-toonklaas-jäme sumps) autodega ringipaarutavaid rullnokki ja üldine kulunud ja veidi ebaturvaline atmosfäär. Kuid oli ka meeldivaid kohti -- botaanikaaed, kunstimuuseum ja kena mereäärne väikelinn Lyttelton.

jätkub...

by Erik at 6:24 AM |