Sinna ja edasi

Friday, February 25, 2011

Loodus näitab jõudu

22. veebruar oli meil mõeldud puhkepäevaks meie puhkusest. Olime just tähistanud 100 päeva täitumist oma reisil ning saatnud lennukile minu õe Karini, kellega olime veetnud viimased kolm nädalat, ning plaanisime rahulikku päeva ilma eriliste tegevusteta. Olime kolinud oma Christchurchi lärmakast ja kitsast hostelist Addingtoni nimelises äärelinnas asuvasse motelli. Minul olid mõned töist tüüpi ülesanded, mille lootsin ära lahendada, ning ühtlasi tegeleda veidi meie blogiga, ning Eve lootis minna linna kinno, kuid otsustas selle asemel siiski lihtsalt puhata.

Mina olin parasjagu istumas laua ääres ning Eve voodis üritamas magama jääda, kui meie tähelepanu tõmbas kaugelt kostev rongi möödumist meenutav mürin. Enne, kui jõudsime reageerida, oli keegi asetanud kogu meie motelli ratastega alusele ning asus seda järjest jõulisemate liigutustega edasi-tagasi raputama. Hetkeks kangestusime mõlemad ja vaatasime teineteisele otsa. Seejärel asusime paaniliselt mõtlema, mida teha... pugeda laua alla? joosta välja? jääda seisma ukseavasse, nagu Eve õde Kadri maavärinaterohkes San Franciscos oli õppinud tegema? Kuigi rappumine kestis terve igaviku, olime ootamatusest niivõrd paralüseeritud, et ei suutnud teineteisele midagi öelda ega ennast liigutada enne, kui värin (mis kestis veidi üle 10 sekundi) oli lõppenud.

Motelli hoovis oli tekkinud suur sagimine. Kõik külalised oli tulnud välja ja motelli töötajad käisid ringi asjalike nägudega, clipboardid käes, ning uurisid kahjustuste kohta. Meil polnud peale ümberkukkunud laualambi midagi raporteerida. "Welcome to Christchurch!" Ehmatus oli olnud suur, aga olukord tundus rahulik, meie motell polnud viga saanud, elekter, veevarustus ja isegi Internet töötasid edasi. Uus-meremaa geoloogiateenistuse lehelt nägime, et tegemist oli olnud 6,3 pallise maavärinaga, väiksemaga kui 5 kuud varem, 4. septembril toimunud väheste kahjustustega ja inimohvriteta 7,1 palline. Oluliseks muretsemiseks ei paistnud olevat põhjust.

Uudiste ootuses panime käima teleka, kust hakkas aga järjest kiirenevalt tilkuma murettekitavaid pilte, kuni need tõeliseks tulvaks muutusid. Christchurchi katedraal, mille ees me alles kaks päeva varem olime muretult jalutanud, oma kokkuvarisenud kellatorniga. Meie enda tänaval asunud hostel, kus isegi oleksime peaaegu ööbinud, pannkoogina kokku vajunud. Kokkuvarisenud kohvikud ja poed, eelmise maavärina järgsed sildid "yes, we are still open" nüüd juba kibeda irooniana endiselt aedade küljes rippumas. 80% linnast elektrita, joogivesi potentsiaalselt reostunud. Asi oli selgelt hullem, kui esialgu paistis.

Christchurchis elasid ja käisid tööl Eve sõbrannad Rica ja Teele, kellega olime eelmisel õhtul pooltõsiselt rääkinud sellest, et läheme mõneks nädalaks koos reisima ja matkama. Helistasime neile ja saime teada, et nende kesklinnas asunud kodu oli muutunud elamiskõlbmatuks -- maja vundamendilt nihkunud, alumine korrus mudast üle ujutatud. See, millest sai enne kõigest poolnaljatlevas toonis räägitud, muutus järsku ainukeseks valikuks.

Kuna meie motell oli kesklinnast kaugel, otsustasime Ricale ja Teelele autoga järgi minna, hoolimata sellest et see tundus päris riskantse tegevusena. Oodatult olid kõik kesklinna ümbritsevad teed autodest umbes, endale vilkurite ja sireenidega vastassuunavööndis teed tegemas politseiautod, treileritel ekskavaatorid ja sõjaväe veoautod.

Teel kesklinna tutvusime maavärinaga kaasneva teise hirmuäratava nähtusega, nimelt pinnase veeldumisega. Korduva raputamise tulemusena kaob pinnaseosakeste vaheline hõõrdumine, mille järel kaotab see kõik tahke aine omadused ja hakkab käituma vedelikuna. Veeldunud pinnas ei paku tuge majade vundamentidele ning süvistatud veest kergemad esemed nagu paagid või torud võivad sealt lihtsalt välja hüpata. Lisaks tekitab maavärin surve, mis põhjavee ja sellega koos veeldunud pinnase suure surve all maa peale toob. Linna suurim, Hagley park oli mõnekümnemeetriste vahemaadega täidetud miniatuursete mudavulkaanidega. Kesklinna ümbritsevates elurajoonides olid inimesed juba tegevuses oma hoovi või maja üleujutanud muda minemakühveldamisega, ning sõiduteedel oli mitmes kohas näha paksu mudakihti ja nii mõndagi põhjatut asfaldiauku. Võib ainult ette kujutada, milline maailmalõppu meenutav vaatepilt võis avaneda neile, kes värina ajal pargis viibisid -- värisev maa ja ümberringi teineteise järel maast väljahüppavad mudageisrid.

Õnnega pooleks läks meil korda ummikutest läbi murda ja mitte asfaldiauku kukkuda. Meie motelli lähedal oli endiselt avatud isegi üks toidupood, põrand veel kandmas jälgi riiulitelt mahakukkunud pudelite kiiruga kokkupühitud sisust. Läksime neljakesi oma motelli, tegime eelnevalt varutud joogiveega (selleks ajaks oli veevarustus juba suletud) süüa ning jäime iga paarikümne minuti tagant korduvatest tugevatest järeltõugetest saadetuna närvilisse unne.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja sõitsime ära Queenstowni. Meil oli uskumatult vedanud. Mitu kesklinnas asuvat hostelit olid rängalt kannatada saanud. Uudistes oli näha pilte allakukkunud betoondetaili poolt lömastatud camper-autost. Ning poleks tahtnud mõeldagi, mida Eve oleks võinud tunda, kui ta maavärina ajal esialgse plaani järgi pimedas kinos oleks istunud. Kuigi Uus-Meremaa on oma eluslooduse poolest nii meeldivalt ohutu, on ta eluta loodus teinekord pagana õudne.

by Erik at 5:31 PM |