Sinna ja edasi

Saturday, February 5, 2011

Kia Orana

... pole mitte uus taskukohane Korea linnamaastur, vaid Cooki saarte maoorikeelne tervitus, mis tähendab ligikaudu "et sa elaks kaua." Nende sõnadega tervitavad sind kõik inimesed, sellest räägivad kohalike laulud ja nad ei puudu isegi sõidukite numbrimärkidelt. See kõik oleks nagu selleks, et tuletada sulle meelde, et oled ühes väga erilises kohas, kuigi see tõsiasi tuletab ennast selletagi pidevalt meelde.

Cooki saared on koguterritooriumilt hiigelsuur, kuid maismaa pindalalt ja elanike arvult imepisike saarestik Vaikses Ookeanis umbes Prantsuse polüneesia ja Uus-Meremaa vahel. Suurim asustatud saar on Rarotonga, kus elab 14000 elanikku, ning mis on saarestiku põhiline turismisihtkoht ja ainuke ühenduspunkt ülejäänud maailmaga. Kui Uus-Meremaa, kuhu on lende päris palju, välja arvata, ei ole see ühendus just märkimisväärne -- Los Angelesest läheb sinna üks lend nädalas ja lisaks on veel mõned lennud Tahitile. Üks on kindel -- Cooki saartel oled sa ülejäänud maailmast väga-väga kaugel.

Mitte just üllatuslikult on saarel ohtralt kalleid kuurorte, kuid lisaks sellele leidub seal ka ootamatult palju hosteleid ja odavaid rendimajakesi. Nagu välja tuleb, satub suur hulk turiste sinna justnimelt meie omale sarnase ümbermaailmareisi käigus. Meie eelseisev pulm tekitas meie hostelis oodatult päris palju elevust. Üks Kanada tädi küsis meilt peaaegu igal hommikul "so, today's your big day?" ja oli igal hommikul ühtemoodi üllatunud kui me vastasime, et õige päev on alles järgmisel esmaspäeval.

Kui suure päeva ettevalmistused välja arvata, nentisime, et külalise jaoks kõige Rarotongal mõttekam tegevus lihtsalt laisklemine, ning saar ise oma helesinise laguuni, valgete liivarandade ja lopsakalt rohelise keskosaga on selleks ideaalseks keskkonnaks. Laisklemist soosis (ja aktiivset tegevust pärssis) ka ilm, mis oli mitmel päeval tavapäratult vihmane. Vihma sajab Rarotongal üldse palju -- suvel on vähe päevi, kus ei tuleks maha vähemalt üks korralik troopiline paduvihm (peale mida viis minutit hiljem on taevas jälle sinine ja päike paistab), kuid mitmel meie sealoleku päeval sadas lühikeste vahedega peaaegu terve päeva.


Euroopa misjonärid on Rarotongal teinud viis-pluss töö ning pärismaalased on tänapäeval religioossemad kui paavst ise. Kirikuid on päris mitmele ristiusu denominatsioonile ning päris eksootiline oli näha peale pühapäevahommikust jumalateenistust ringisagivaid väärikaid Polüneesia daame, parimad riided seljas ja kübarad peas. Õhkkond oli nagu otse mõnest WS Maughami lõunamere saarte teemalisest novellist võetud, ning kujutlusvõime manas otsekohe silme ette oma kogudust karmi, kuid õiglase käega karjatavad rändmisjonärid, napsulembelised Inglise koloniaaladministraatorid ja lähimas baaris hommikust dzhinni toonikuga võtvad elust räsitud Euroopa õnneotsijad.

Peale Rarotonga on Cooki saartel ka teisi, vähemasustatud, rahulikuma elutempoga ja turismist vähemrikutud saari. Meie valisime enda lühikeseks pulmareisiks Aitutaki saare, kuhu pääseb Rarotongalt 40-minutise lennureisiga. Kui Rarotonga jäi mulle meelde rohkem kui Maughami teemapark, siis Aitutaki on küll sajaprotsendiline bona fide Vaikse ookeani paradiisisaar. Saare 126 meetri kõrguselt tipult paistavad tuules vaikselt kõikuvad palmid, sillerdav laguun ja vastu riffi murduvad ookeanilained. Ning seda ilu pole rikkumas ühtegi bensiinihaisust skuutrit, plärisevat paadimootorit ega isegi mitte havaisärgis turisti. Kogu saar, ainult meile kahele. See ongi paradiis.

by Erik at 12:28 AM |