Sinna ja edasi

Tuesday, January 11, 2011

Tulemägede maale

Lisaks juba harjumuspäraseks saanud külmale vihmale korraldas Tšiili meile tervituseks koguni 7-pallise maavärina, mille epitsenter asus meie asukohast kõigest 100 kilomeetri kaugusel. Õnneks meie seda ei tundnud (olime sellel hetkel bussis) ja mingeid purustusi ei näinud. Kuid see tuletas meelde, et oleme saabunud tektooniliselt väga aktiivsesse piirkonda. Nimelt oli meie järgmiseks peatumispaigaks Pucóni linn, mis asub 2847 meetri kõrguse aktiivse Villarrica vulkaani jalamil.

Pucón ei proovigi oma turistlikkust varjata -- seal ei puudu isegi mööda linnatänavaid ringipopsutav rong. Kuid linn ise on siiski vaid baaslaagriks looduses toimuvatele tegevustele -- Villarrica suitseva ja mõnikord laavat purskava kraatri äärele matkamine, kaljuronimine, parvetamine, ratsutamine, puulatvades trossi mööda ringikihutamine. Meie otsustasime vihmasest ilmast niipalju kasulikku tegevust välja pigistada kui suudame ja suundusime kuumaveeallikatele, mida selles vulkaaniliselt üliaktiivses piirkonnas leidub igale maitsele.

Termas Geometricas on rajatud lopsaka taimestikuga kaetud järsuseinalisse orgu, mille lõpus pahiseb alla kõrge kosk. Basseine on enda leotamiseks kokku paarkümmend, veetemperatuuriga vahemikus 35-41 kraadi. Võrreldes Aasia termidega on Tšiili omades vaheldust vähem -- Tšiillased eelistavad pigem mõõdukalt kuuma kui ihukarvu kärsatavalt tulist vett ja Koreas kohatud sake, rohelise tee jms vanne siin ei ole. Kuid asukoht lopsaka aurava vihmametsa keskel ja võimalus ennast otse mägijoa all jahutada kompenseerisid selle edukalt.

Pucóni ümbruskonnas on mitu rahvusparki, ning loomulikult pidasime me enda kohuseks mõnes neist teha üks pikem matk. Kuna meie aeg Lõuna-Ameerikas oli otsa saamas, siis ilusa ilma ootamise luksust meil ei olnud ja järgmine päev asusime vihmasest ilmast hoolimata teele Huerquehue parki. Matka esimene päev möödus mööda libedaid sopaseid metsaradu mäest üles rühkides, silmailu pakkumas kõrgete kaljumüüride ja metsa vahele peidetud mägijärved.

Vihmane öö möödas, algas järgmine päev juba pilvitu taeva ja päikese all. Tee viis meid läbi tiheda vihmametsa, avanedes lõpuks rohetavale mäeküljele, ümbritsetud igast küljest lumistest tippudest. Veetsime meeldiva lõunatunni järjekordse mägijärve ääres, meie tegevust laisalt jälgimas mõned mäletsevad lehmad. Õhtuks jõudsime pargist välja ja veetsime öö kämpingus, kus ei puudunud ka järjekordsed looduslikud kuumaveebasseinid, pakkudes võimalust oma matkast kangeid lihaseid kuumas vees lõdvestada, ning kuna need olid avatud ööpäev läbi, võisid kõik kämpijad ennast seal tähistaeva all soovi korral kasvõi krimpsu leotada.

Järgmisel hommikul ootas meid ebameeldiv üllatus. Meie selle päeva sihtmärgiks oli väike asula nimega Reigolil (mille arvatavasti asutas kunagi eestlane Reigo Lill), kust lootsime jõuda bussiga samal õhtul tagasi Pucóni. Olime eelnevalt rääkinud kolme erineva inimesega, kes kõik kinnitasid, et meie kämpingust sinna on maad umbes 15km. Arusaadavalt ei olnud me just rõõmsad, kui tund aega peale teeleasumist suuremale teele välja jõudes nägime teeviita, mille kohaselt oli jäänud käia veel 31km. See muutis meie lootused viimase bussi peale jõuda pehmelt öeldes ebarealistlikuks, kuid kuna muud ka teha polnud, hakkasime lootusetu tundega hinges siiski kõndima, lootes hea õnne korral võimaluse peale ennast mõne auto peale hääletada. Korra see ka õnnestus ning üks abivalmis talumees viis meid oma pikapiga küll kõigest paar kilomeetrit edasi, kuid meie suureks kergenduseks mitusada meetrit kõrgemale. Sellega hea hääletusõnn lõppes, kogu järgneva päeva jooksul möödus meist sobivas suunas täpselt üks auto. Kuid päeva lõpuks saabus ka kaks head üllatust -- nimelt jõudsime juba kõigest kolme tunni pärast kohta, kust oli võimalik juba bussi peale saada, ning buss viis meid otse Pucóni. Tegelikuks vahemaaks teeristist Reigolili osutus umbes 21 km -- mitte nii vähe, kui meile oli räägitud, kuid oluliselt vähem kui teeviit näitas.

by Erik at 8:33 AM |