Sinna ja edasi

Saturday, January 15, 2011

Lõuna-Ameerika järelvaade

Viimased Lõuna-Ameerika päevad möödusid juba harjumatuks muutunud linnakeskkonnas. Puconist viis 12-tunnine bussisõit meid Valparaisosse, linna, mis reisiraamatute fännidele on tuntud kunagise laevade esimese sadamana peale Magalhãesi väina, ning kultuurihuvilistele poeet Pablo Neruda elukohana.

Hiljuti UNESCO maailmapärandi hulka kantud Valparaiso on oma "vaikse ookeani juveeli" hüüdnime auga välja teeninud -- olgugi, et selle linna parimad päevad tunduvad pigem möödanikus olevat, meenutab ta omal moel nii Monacot kui San Franciscot. Valparaiso künklik maastik on tinginud selle, et kõik suuremad rajatised, olgu nendeks kirik, kalmistu või kindlus, paistavad olema ehitatud oma isikliku mäe otsa. Jalakäijatele teevad selles mägises keskkonnas elu lihtsamaks maailmas ainulaadsed funikulöörid, millest vanim alustas tööd aastal 1883 ja töötab tänaseni.

Külastajale jääb Valparaiso meelde oma erakordse värvikirevusega -- alates ehitistest ja taimestikust ning lõpetades graffiti ja nööril kuivava pesuga, jääb mulje, et seal linnas on keelatud eksponeerida midagi, mis oleks hall, tuhm või luitunud.



Ärasõidu eel veetsime poolteist päeva ka Santiagos. Meie hostel asus barrio Brasilis, naljakas linnaosas, mis tundus olevat üleni pühendunud piduriklotside, hüdrauliliste silindrite ja teiste autoosade kaubandusele. Meie huvid asusid mujal, ning veetsime laisa puhkepäeva süües jäätist ja sõites linnalähedasele mäele, kus ringijalutades oli raske ette kujutada, et asume kõigest mõne kilomeetri kaugusel 5 miljoni elanikuga hiigellinnast. Õnneks Santiago kurikuulus sudu meid ei kimbutanud, ning seetõttu oli meie mulje sellest linnast väga positiivne -- linn tundus puhas, turvaline ja hästiõlitatult töötava infrastruktuuriga.


Santiagoga lõppeski meie reisi Lõuna-Ameerika osa, järgmisel päeval lendasime juba ülitüütu kolme ümberistumisega (Panama City, Houston, Los Angeles) lennuga San Franciscosse, külla Eve õele Kadrile.

Lahkumine oli igatahes väga raske ja meil mõlemal väga kahju, et olime sunnitud selle osa reisist nii lühikeseks jätma. Aga parata polnud midagi, kuna aastaajad elavad oma elu inimestest sõltumatult ning me ei saanud kogu lõunapoolkera suve ainult ühe mandri peale ära kulutada. Kuid lubasime teineteisele, et tuleme tulevikus kindlasti tagasi, sest see maailmaosa on lihtsalt kõige parem reisisihtkoht, kus me oleme kunagi viibinud. Mina personaalselt olen igatahes täielikult encantado ja enamorado.

Mis teeb siis selle Lõuna-Ameerika osa meiesugustele (väikese eelarvega, peamiselt loodusest huvitatud) matkajatele nii atraktiivseks? Eriti, kui tuletada meelde, et ilm oli tegelikult tihti paha, elamistingimused spartalikud ja füüsilist pingutust palju.

Alustagem ehk üldisest õhkkonnast. Lõuna-Ameerika saab palju halba mainet tänu oma suurlinnade vägivaldsele kuritegevusele, kuid Argentina Buenos Airesest väljaspool ja Tšiili üldse kõikjal on ühed kõige turvalisemad piirkonnad, kus ma eales olen viibinud. Seal pole lällavaid purjutajaid, kambakesi hängivaid nolke ega libedaid helõuverjufrom-mehi, ning isegi mõte vägivaldsest kuritegevusest tundub naeruväärne. Sama on ka hostelites, kus külalised on üldjuhul puberteedieast väljas, käituvad korralikult ja ei nooli silmadega kahtlaselt sinu läpakat või telefoni. Ning kohalikud inimesed on viisakad, siiralt sõbralikud ja piinlikult ausad. Viimane pani meid imestama ka ülivaeses Guatemalas, kus taksojuhid teinekord risti vastupidi tavalisele "bussijaam on kinni, sa pead taksoga minema" trikile juhatasid meid hoopis õigemasse, ja seejuures lähemal asuvasse bussipeatusesse.

Kogu see stressivaba õhkkond on muidugi ainult taustsüsteemiks looduslikele vaatamisväärsustele, millele pole kogu ülejäänud planeedil palju vastu panna, ning mis seejuures on ühekorraga ligipääsetavad, kuid samas inimese poolt praktiliselt puutumata. Olgugi, et mõnes kohas on külastajaid omajagu palju (tippajal näiteks alustab Torres del Paines matka iga päev u. 600 inimest), ei õnnestunud kogu meie poolt viibitud aja jooksul näha praktiliselt mitte mingit inimtekkelist reostust, isegi üksikut tuulega minemalennanud kommipaberit mitte. Tõsi, peab mainima, et peaaegu igas pargis oli näha metsatulekahjude jälgi, mis peaaegu alati olid külastajate poolt põhjustatud -- meeldetuletus, kuidas üks hoolimatu inimene võib ühe hetkega hävitada selle, mida 10000 teist matkajat enne teda suure vaevaga on hoidnud.

Isegi fotod annavad edasi vaid väikese osa sellest, kui dramaatiline ja kargelt puhas see kõik on. Juhuks, kui keegi peaks tahtma seda oma silmaga näha, kirjutan veidike meie reisi praktilisest poolest.

Meie reis oli lõunapoolkera kevadperioodil ja varasuvel. Kõik, mis me ilma, transpordi, majutuse ja rahvastatuse kohta kirjutame, võib suveperioodil olla hoopis erinev.

Ilmast võikski alustada. Kui peaks ilma ühe lausega iseloomustama, siis ma kirjeldaksin seda "ilm võib olla ilus, kuid enamuse ajast ei ole". Meie alustasime enda reisi mandri lõunatipust ning liikusime kogu aeg põhja poole. Iga paarisajakilomeetrise bussisõidu järel me ootasime, et ilm läheks ilusamaks, tänu madalamale laiuskraadile ja suve lähenemisele. Kuid iga kord, kui ilm tundus paranevat, piisas vaid mõne päeva möödumisest või järgmise paarisaja kilomeetri võrra edasiliikumisest, kui jätkus tavaline ilm. "Tavaline ilm" tähendas temperatuure 5-10 kraadi, kõva tuult ja tihti ka paduvihma.

Tuul vääribki veel eraldi äramärkimist, kuna midagi võrreldavat pole vist kusagil mujal võimalik leida. Nagu igaüks teab, on Eestis, nagu Pilvi Kirsi ütleb, "tuul puhanguline". Patagoonias ta seda igatahes ei ole -- 30 m/s või rohkem tuul võib puhuda tunde ja miks mitte ka päevi järjest. Mõnes kohas on tugev tuul nii töökindel, et võib ennast tuule vastu toetades peaaegu magama jääda. Ja kuigi me korduvalt kohtasime tuult, mis oleks meid peaaegu jalult (ja mõnikord üle kuristiku serva) pühkinud, kirtsutasid vanemad matkasellid selle peale nina ja iseloomustasid kui "see pole midagi" ja "umbes 5 10st".

Põhja poole liikudes muutub kliima vähem tuulisemaks, kuid see-eest märjemaks. Chiloe saarel ja sellega külgnevas mandriosas on iga ühe selge päeva kohta aastas kaks sajupäeva.

Kuid ometigi on ilus ilm võimalik praktiliselt mistahes kohas. Meie kogesime pilvitut taevast ja päikest nii Ushuaias, Torres del Paines, Chaltenis kui Chiloel -- kuid samuti kogesime kõigis neis kohtades ka paduvihma, lörtsi ja läbilõikavat külma tuult.

Meie reisil oli ilm tavaliselt parem Argentina pool ja halvem Tšiili pool, kuid see võis olla ka juhus. Siiski on nendel riikidel üks oluline vahe -- nimelt on selge, et Argentina on oluliselt energiarikkam ja seal ei olnud majades peaaegu kunagi külm. Seevastu Tšiilis on mistahes küte väga haruldane, ning ka siseruumid olid tihti väga jahedad ja rõsked. Ühes tagasihoidlikus öömajas ootas meid voodi peal ei rohkem ega vähem kui seitse tekki, ning peaaegu kõik neist kulusid ka ära -- ning see oli ometigi suvel! Olles harjunud Eestis 20 külmakraadiga toas T-särgi väel olemist inimõiguseks pidama, pani see küll seda luksust hindama, ning mõtlema selle peale, kas me seda igavesti suudame endale lubada arvestades seda, et Tšiili on majandusarengult umbes Eestiga võrdne riik.

Kuigi meie poolt valitud öömajad luksusega ei hiilanud, olid nad eranditult väga puhtad ning standardiks oli soe vesi, hommikusöök ja tasuta internet. Samuti oli enamuses olemas korralikult sisustatud köök, mis tegi meie elu oluliselt lihtsamaks. Igapäevast väljas söömist poleks meie eelarve välja kannatanud, ning lisaks vajas lahendamist probleem, mida üldse süüa, kui üks inimene on hiiglasliku isuga ja teine taimetoitlane. Lõpuks kujunesid meil välja kolm põhitoitu, mida oli võimalik valmistada ka liha ja kalata versioonis, ning mis tagasid lisaks täis kõhule ka piisava vahelduse.

Söögi kõrval ei saa jätta mainimata ka veini, mida on saadaval palju, hea kvaliteediga ja väga mõõduka hinnaga. Eestis müüdavad Lõuna-Ameerika veinid on tihti pigem pettumust valmistanud, kuid kohapeal olid meie jaoks "reassuringly expensive" ehk siis umbes 30-40 krooni hinnaklassis kohalikud Malbecid ja Carmenered praktiliselt eranditult väga head, ning isegi kokkuhoiuhetkel ostetud 15 kr/l pakivein täiesti joodav. Eks kindlasti on mängus ka mõningane reisil-maitseb-kõik-paremini efekt, kuid tundub, et need suurtootjate veinid, mis Eestisse jõuavad, ei esinda kohalikku paremikku.

Mis veel äramärkimist mainib? Bussitransport on nii Argentinas kui Tšiilis ülimugav, täpne ja turvaline, ning lisaks veel kahe riigi ja eri bussifirmade vahel omavahel ühendatud, võimaldades ühekorraga osta pileti peaaegu mistahes sama või teise riigi sihtkohta. Selle mugavuse varjuküljeks on küllaltki krõbe hind, keskimiselt suurusjärgus 1 kr/km. Ning odavamaid alternatiive üldjuhul lihtsalt ei eksisteeri -- lõppude lõpuks on tegemist umbes Eesti arengutasemel riikidega, ning ega Eestiski pole võimalik Tallinnast Tartusse mõnekümnekroonise kanabussiga sõita.

Lõpetuseks peaks vist kirjutama, kas mõni asi häiris ka, ning siinkohal on tõeliselt raske midagi olulist meenutada. Võib-olla võib mainida häbematult nöörivaid Tšiili rahvusparkide tasusid -- 300 kr sissepääs ja 250 krooni telgikoht kämpingus, kus selle raha eest pole muid mugavusi kui primitiivne vets, ning kus pargis puudub isegi elementaarne päästeteenistus ja vigastuse korral saab loota ainult enda kaasmatkajate abile. Veel võib ehk mainida lärmakaid juute, keda hostelites oli kaugelt rohkem kui mistahes muu rahvuse esindajaid, ning kes teinekord köökides laiutama kippusid (kuigi, mis seal salata, eks meie võtsime teinekord oma toitu vaaritades ka päris palju ruumi).

Muidugi ei ole võimalik ühes postituses edasi anda murdosagi sellest, mis me kogesime või nägime. Kes tahab, peab seda ise oma silmaga nägema. Meie igatahes kavatseme seda tulevikus veel teha.

Nii et ¡Hasta Luego! Argentina ja Tšiili. Mitte mingil juhul ¡Adios!.

by Erik at 4:32 PM |