Meil ei olnud oma reisi Kagu-Aasia osa jaoks erilist plaani, kuid üks riik, kuhu tahtsime võimaluse korral kindlasti jõuda, oli Birma. See endiselt võrdlemisi suletud riik on üks väheseid, kus meiesugused seljakotireisijad ei ole suutnud veel selget teerada sisse tallata. Ning kuna Birma režiim soovib turismi lähitulevikus oluliselt kasvatada, võib olla tegemist veel viimase hea võimalusega ühte Aasia riiki suhteliselt ehtsal kujul näha.
Esimeseks takistuseks Birmasse pääsemisel on muidugi viisa saamine, ning see, kust ja millistel tingimustel Eesti kodanikul on kõige rohkem lootust seda saada, tundub muutuvat iga natukese aja tagant. Kõigepealt proovisime interneti kaudu nn. visa-on-arrivalit, kuid see katse sai kohe esimestest sammudest vale jalaga minema. Kõigepealt sooviti meile saadetud vastuses, et me saadaksime enda koduriigist tõendi, et me pole poliitiliselt aktiivsed. Pole probleemi, mis? Tuterdame aga poliitjärelvalveameti lähimasse kontorisse, kes meile heameelega sellise paberi väljastab? Kuid tuleb välja, et Eestis sellist ametit polegi! Lisaks algas juba esimestest vahetatud e-mailidest
hard-sell, et me vähemalt mõned ööd ööbiksime ametlikes $300/öö hotellides -- see pidada meie reisiplaanidest parema mulje jätma. Lõpuks ei tundunud meile mõttekas maksta näo pealt sada dollarit tagastamatut viisa taotlemise tasu, et seejärel ennast õigustada selliste kanajalgadel argumentidega nagu "Eestis polegi sellist riiklikku organit, kes inimeste poliitilist tegevust kontrollib" või et 300 dollarit on meie jaoks pigem nädala kui ühe päeva eelarve.
Nii loobusime Interneti teel viisa taotlemisest ja võtsime kasutusele plaani B, ehk Birma Bangkoki saatkonna. Ning seal osutus viisa saamine oodatust lihtsamaks, kuid iroonilisel kombel tekitas ka see lihtsus oma probleeme. Nimelt saime augusti alguspäevil esitatud taotluse peale viisa, mis kehtis... 28 päeva alates taotlemise päevast. Millest polnud meile suuremat rõõmu, sest plaanisime, ja olime koguni piletid ostnud, alates 12. septembrist. Saatkonnast kehitati meie protesti peale õlgu ja öeldi, et nad annavad iga päev sada viisat ja neil ei ole aega iga taotlust läbi lugeda. Heaks uudiseks siis muidugi see, et Bangkokist viisa taotlemine tundub olevat suhteliselt töö- (ja lolli-) kindel värk, vähemalt niikaua kui sa enda taotlusele ametiks "ajakirjanik" või "inimõiguste aktivist" ei pane. Meie pidime seekord viisa saamiseks Bangkoki uuesti tagasi pöörduma, ning subsideerima lõpuks Birma huntat kahekordsete viisamaksudega. Kuid kergendus oli suur, kui vaid paar tundi enne Bulgaariasse lendamist saime oma passid tagasi, ning seal olid seekord õigete kuupäevadega viisad olemas.
Näpud tahtsid siinkohal vägisi kirjutada sellest, kuidas saabusime Birma pealinna Yangoni, kuid see ei oleks enam õige. Nimelt on Birma maailmale märkamatult teinud vahepeal Austraaliat (või Brasiiliat, või Kasahstani) ja kolinud oma pealinna riigi keskele veel värske värvi järele lõhnavasse Naypyidawi. See fakt tõenäoliselt seletab ka seda, kuidas on eikusagilt välja ilmunud olematu liiklusega lai neljarealine tee, mis viib Yangonist peaaegu Mandalaysse, ning millest isegi meie suhteliselt värske LP reisijuht veel midagi ei teadnud. Kuigi meie personaalselt mõistame sellise grandioosse rahakulutamise selles iga standardi järgi vaeses riigis hukka, siis meie istmikud olid küll tänulikud, et mõne põrguliku bussisõidu (lähemalt hiljem) ajast oli LP-s antud aegadega võrreldes koguni viis tundi maha läinud.
Kui me ajavahest vaevatuna esimest korda Yangoni tänavatele tuigerdasime, ei tundunud see linn positiivse esmamulje loomisest suurt huvitatud olevat. Meie hotell asus linnaosas, mis oleks ülejäänud Aasia standardite järgi kvalifitseerunud parajaks getoks. Auklikud tänavad, räämas majad, ei ühtegi teeviita ega ladina tähte silmapiiril. Mornid inimesed, kes sinu kõnetamist lihtsalt ignoreerivad ja edasi jalutavad. "Mind ei huvita, kas sa jõuad eest ära või mitte" liiklus. Ega Yangon ennast meie silmis suurt ei rehabiliteerinudki, kuid õnneks ei osutunud sealne kogemus Birma kohta tüüpiliseks.
Kuigi Yangon on rohkem selline "vaheta raha (ja saa vastu telliskivisuurune patakas rahatähti) ja osta edasisõidupilet kuhugi normaalsesse kohta" sihtkoht, on seal siiski mõned külastamist väärivad objektid, nagu näiteks kuulus Shwedagon Paya. Enam kui 2500 aasta vanusena, on tegemist (ühe?) maailma vanima budistliku pagoodiga, mis seejuures on tänapäevalgi aktiivses kasutuses. See 100-meetrine kullatud torn on ka eemalt vaadates päris muljetavaldav, kuid välisest blingist olulisem on see, et tegemist on elusa kohaga, kuhu selle 6-miljonilise linna elanik saab tulla, mediteerida ja olla hetkekski eemal oma rusuvast igapäevaelust. Mind ei ole siiani budistlikud monumendid eriti jalust maha löönud, aga ma pean tunnistama, et just atmosfäär seal pagoodis oli kuidagi eriline -- rahulik ja mõtisklev.
Birma paistab üldse silma oma suure budistlike ehitiste kontsentratsiooniga. Isegi bussiga maanteel sõites on pea kogu aeg mõni kuldne stuupa vaateväljas helkimas. See annab kogu riigile teatud erilise aura, mida mujal Aasias (enam?) ei kohta.
Üks suurimaid Birma vaatamisväärsusi on Bagan, kus templeid ja stuupasid on ehitatud niipalju, et isegi mõne kõrgema ehitise tipust vaadatuna paistab neid kuni silmapiirini -- kokku on neid loendatud oma 2000 tükki, ning hinnatakse, et kõrgajal võis neid olla kuni 5000. Bagan on maagiline koht, eriti päikesetõusu- või loojangu ajal. Ning parim viis selle avastamiseks on kääksutada nende templite vahel ringi oma öömajast laenutatud logude jalgratastega. Bagan on tõeline maailmaklassi vaatamisväärsus, ning ilmselt üks vähestest, mida on võimalik nautida ilma, et keegi sulle kogu aeg küünarnukiga ribidesse togiks. We like.
Baganist viis buss meid mööda teed (või pigem põldu? liivaauku?) Mandalaysse, linna, mille nimi lubab salapärast idamaist eksootikat, kuid mis seda tegelikult ei paku. Tegemist on küllaltki koleda kaasaegse kivilinnaga, kus on külastamisväärses seisukorras ajaloolisi objekte säilinud päris vähe. Huvitavamaid vaatamisväärsusi leidub linna lähiümbruses, nagu näiteks Paleikis. Seal asub "maotempel" kuhu legendi järgi saabusid kolm suurt püütonit, kes nüüd seal budakujude vahel magavad ja keda mungad toidavad ja pesevad. Olles seda pesemist ja toitmist pealt näinud, ning püütoneid süles hoidnud, võime raporteerida, et püütonid on vormist väljas ja nende toit tundus olevat suhteliselt närb. Kuigi ma võib-olla vabas looduses püütoniga silmitsi sattudes sama ei ütleks, tundusid nad seal templis rohkem kaastunnet väärivate kui hirmuäratavatena.
Birma on ka looduslikult väga ilus, ning kuigi suuri illusioone ei maksa luua -- sisepõlemismootorite podinast pole pääsu ka kõige kaugemates nurkades -- on seal võimalik leida kohti, mida võib isegi keskmise fantaasia olemasolul kirjeldada "puutumata loodusena". Neid võis leida Hsipaw's, Pyin U Lwinis ja Inle järve ümbruses.
Kõige lõpuks tahtsime ära näha ka ühe teise Birma olulise religioosse vaatamisväärsuse, nimelt kuldse kivi pagoodi. Kuid see kukkus välja nagu tuntud mõistulugu pimedas toas elevanti katsuvatest meestest. Sõitsime veoautokastis mäkke, ronisime üles, ning avastasime, et ei näe... nagu Rein Lang ütleks, "ei yhtään mitään." Kuid katsusime seal paksus udus seda legendaarset kivi ning võime kinnitada, et midagi nagu seal oli küll. Legendi järgi hoiab seda kivi alla veeremast strateegiliselt paigutatud (algupärase) Siddatha Buda juuksekarv (nii nagu Mark Twain leidis 19. sajandi Euroopas pea igast kirikust mõne "õige risti" tüki, kokku oluliselt rohem kui ühe risti jagu, tundub, et ka algupärase buda kehaosi on suures koguses üle kogu Aasia laiali pillutatud).
Meie kolm nädalat Birmas osutusid lõpuks väga aktiivseks ja põnevaks, ning eelnev kokkuvõte võtab lakooniliselt kokku vaid mõned üksikud sihtpunktid. Mida võiks Birma kui reisisihtkoha kohta üldiselt öelda?
Olgu muidu kuidas on, aga vähemasti selle paljukiidetud ehedusega Birmas probleemi ei ole. See oli meie jaoks esimene riik Kagu-Aasias, kus iga mõnesaja meetri tagant ei kuma kuldsed kaared või krõbekana-kolonel, kus bussides olime me peaaegu alati ainukesed mitte-kohalikud inimesed, ning kus tänavamüra hulgast puudus mujal universaalne "helõu! motorbaik!" jms.
Eheduse eest tuleb siiski maksta ka mõningat hinda, ning Birmas on selleks võrratult ebamugav transport. Keskmine Birma tee on umbes ühe bussi laiune (kahe sõidusuuna peale!) künklik asfalttee. Mõned üksikud teed on üle keskmise (nagu juba mainitud uus Yangon-Mandalay maantee), teised jälle alla selle -- see üks sõidurida kahe suuna peale võib koosneda rohkem aukudest kui asfaldist, või sootuks ainult liivast. Nii et bussisõidud seal maal paigutuvad mugavuse skaalal "hädapärast talutavast" kuni "põrgulikuni".
Proovisime küll oma sihtkohti maksimaalselt tükeldada, et mitte liiga pikki sõite teha, kuid lõpuks ei pääsenud ikka 20-tunnisest sõidust. Praktiliselt iga pikema bussisõidu kirjelduse juures LP-s oli sulgudes märkus "But it will feel longer. Much longer." Ja nii ongi. Kui istud bussis rattakoopa kohal, kus jalgu kusagile panna pole, eesistuja on oma istme seljatoe sulle sülle lasknud, samal ajal kui sinu iste alla ei käi, konditsioneer ei tööta ja väljas on 35 kraadi sooja (mis sest, et kell on 2 öösel), bussis õhku ei ole kuna sinna on pakitud 50 inimest, tee on põrgulikult auklik, ning bussil vedrusid ja istmel polstrit ei ole, ning tee läheb järsult ülesmäge ja iga paarisaja meetri tagant möödud paksu musta tossu ajavatest ägisevatest kallurautodest -- siis vist enam hullemaks minna ei saa? Ikka saab. Kaasreisija kotist võib hakata sulle pähe tilkuma kalakastet. Ja kõige lõpuks võib su buss veel katki minna, pikendades kogu agooniat mitme tunni võrra.
Kuigi Birma köök ei ole nii väljapaistev kui Tai või Vietnami oma, on ta omal moel siiski väga hea. Birmas on päris palju nii India kui Islami mõjusid, mistõttu nii looma- kui sealiha autentses kohalikus köögis praktiliselt puuduvad. Kõrgel kohal on aga minu lemmik lambaliha, mida osatakse seal valmistada väga meisterlikult. Nagu paljudes vaesemates kohtades, on taimetoitlus suhteliselt tundmatu nähtus, ning samal ajal kui mina pehme ja mahlaka lambalihaga maiustasin, sõi Eve toitu, mida ma ei oska kirjeldada muudmoodi kui (kastmega) niisutatud riis. Huvitaval kombel pannakse Birma toitudega koos kaasa suur taldrik igasugu taimseid lisandeid, kuid mis puudub, on juhend, mida nendega teha. Nimelt on nendeks lisanditeks rohelised varred ja toored (umbes redise suurused) Aasia baklažaanid. Meie ei osanud nendega midagi teha (kui hea on toores baklažaan?) ja kohalike peal spioneerimine ei andnud samuti mingeid vihjeid, kuidas sellele taldrikule läheneda.
Nagu paistab rusikareegliks saavat, saab kõige paremat toitu tavaliselt mitte LP-s või TripAdvisoris kiidetud restoranidest, vaid täiesti suvalistest teeäärsetest söögikohtadest. Kahjuks ei tähenda see, et suvaline söögikoht on tingimata hea -- paistab, et on paratamatu, et iga positiivse üllatuse kohta tuleb käputäis pettumusi.
Lõpetuseks mõned sõnad ka Birma üldisest atmosfäärist. Ning peab ütlema, et kuigi tegemist on kahtlemata repressiivse režiimiga, paistab see avalikus pildis üllatavalt vähe välja. Mingeid poliitilisi loosungeid näha pole, samuti pole näha igasugu mundrimehi ja isegi tavapolitseid võib kohata vaid haruharva. Tunde järgi on tegemist umbes nõukogude liiduga kaheksakümnendate lõpul, mis on oma ideoloogilise baasi juba ammu unustanud ja ei proovigi teha rohkemat, kui säilitada valitseva kliki privileege. Kui nüüd niimoodi mõelda, siis näiteks Londonisse sattudes on võimatu mitte märgata plakateid, mis hoiatavad selle eest, mis karistused sind ootavad, kui sa peaksid näiteks purjuspäi lällama. Sellise "tänavapildi" standardi järgi võib isegi küsimus, kumb on vaba maa ja kumb diktatuur, mõningat segadust tekitada.
See, et loosungeid ja mundrimehi vähe näha on, võib samas olla ka ekslik. Ühel meie bussisõidul sisenes bussi trobikond jämeda kaelaga erariietes jõmme, kes asusid inimeste kotte läbi otsima. Seega riigivõimu vähene nähtavus ei pruuginud tingimata tähendada, et see poleks vägagi tuntaval kujul igal pool olemas. Ning nö "sabaosas" (Birma on geograafiliselt tuulelohe kujuga, mille saba ulatub kitsa ribana Malaisia poolsaarele) oli iga mõnekümne kilomeetri tagant automaatidega sõdurite poolt mehitatud kontrollpunkt, kellele bussijuht (muuhulgas) meie passikoopiaid näitamas käis.
Lõpuks me personaalselt Birma riigivõimuga kokku ei puutunudki, ning kohalikega suheldes proovisime igasuguseid poliitiliselt tundikke teemasid samuti vältida. Nii et me selle riigi poliitilise situatsiooni kohta midagi unikaalselt informeeritut ei oskagi öelda. Samas tundub mulle, et kui Birmal oleks maailmale pakkuda suurtes kogustes maavarasid või miljard inimest odavat tööjõudu, pigistaks kogu maailm hea meelega selle rezhiimi ebademokraatlikkuse ees silma kinni.
Kota Kinabalust viis lennuk meid oma ümbermaailma pileti viimasesse sihtkohta, nimelt Kambodza pealinna Phnom Penhi. Ning kui igasugu sekeldusi oli meie reisil selle ajani minimaalselt olnud, siis tulid nad nüüd kõik ühekorraga meile kaela. Alustuseks üritas viisaleti mundrimees meile vahetusrahaga tünga teha. Kuid õnneks, ja meie suureks üllatuseks, vahetas ta meile valesti tagasi antud kümnedollarilise meie (hilinenud) pretensiooni peale õigeks kahekümneliseks tagasi.
Suuremaks probleemiks osutus aga see, et mõlemad meist said pagasi-intsidendi osaliseks. Minul kadus seljakotist ära praegusel hooajal vägagi vajalik vihmajope (muidugi, eks ma seda kadumist ise kerjasin, aga riided ei ole kotti pakkides väärtuslike asjade vaimses nimekirjas). Kuid suurema probleemina olid Eve seljakotil saabudes seljarihmad koti küljest praktiliselt lahti rebenenud, ning kinnitusid sinna vaid napilt sentimeetripikkuse jupiga. Tekib muidugi küsimus, mis pagana pärast peab kallil ja eeldatavasti kvaliteetsel seljakotil valmistama kriitilised detailid plastmassist, ning sinna veel rebimise hõlbustamiseks punktiiri peale vedama. Kuid kriis oli käes -- neli kuud reisi veel ees, kotti seljas kanda ei saa ja Phnom Penh pole just jaekaubandusmeka, kust vähese vaevaga uue korraliku koti leiaks.
Õnneks pakkus SilkAiri kesklinnas asuv kontor meeldivat kontrasti pahurale ja ükskõiksele lennujaama pagasitöötajale, ning kott lubati parandusse viia. See muidugi võttis aega, ning lõpuks veetsime Phnom Penhis tervelt kuus päeva, kaugelt rohkem, kui algselt planeeritud.
Tallinnal oli kunagi üks linnapea, kelle arvates oli ühistransporti vaja ainult joodikutele. Ma usun, et Phnom Penh oleks tema silmis olnud päris lähedal ideaalile. Lugupeetud kodanikud selles linnas sõidavad Lexustega (ja mitte mingite säästu-Lexustega, vaid ikka nonde kõige suurematega). Keskklass (such as it is) sõidab mopeedidega. Ning jala sukeldub liiklusesse see, kellele meeldib elada reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust proovile panevas arvutimängus, kus sul on ainult üks elu ja raskusastmeks on fikseeritud "nightmare". Ühistransporti, mõistagi, pole, ei joodikutele ega kellelegi teisele.
Phnom Penh pole iseenesest kuigi suur linn, ning kõrgustevahed on olematud. Tundub nagu ideaalne koht, kus jala ringi liikuda? Not so. Kõnniteid muidugi pole (see on ju Aasia) ning isegi liiklusvoolule vastu liikudes tuhisevad kümned mopeedid ikkagi sinust selja tagant mööda. Kuid see kõik on kukepea keskmise ristmikuületuse kõrval, kus kokku umbes kaheksast suunast (eest, tagant, vasakult ja paremalt ning kõigis neis suundades veel liiklusvooluga vastuvoolu liikujad) mopeedide hordid ja nende vahel laveerivad sõiduautod, ptüi, Lexused, sind lömastada proovivad. Õppetund on lihtne -- jala kõlbab minna järgmisele tänavanurgale croissanti järele, kuid rohkem kui kvartali kaugusele tuleb minna sõidukiga.
Nii ei näinudki me oma kuue päeva jooksul linnast nii palju, kui oleks võinud arvata. Kuid ajapikku harjusime me selle linna ja riigi omapäradega, ning see hakkas meile isegi meeldima. Ning esimene asi, mis peale kuuajalist riisidieeti silma torkab, on muidugi toit. Prantsusmaa pole, erinevalt Inglismaast, oma eks-kolooniatesse maha jätnud enam-vähem mõistliku riigivalitsemise traditsioone. Kuid, olgem ausad, kellele lähekski korda esindusdemokraatia, kui nurgataguses boulangerie's on saadaval krõbe baguette, pehme pan rustique ja kuldne croissant. Ning erinevalt enamustest Aasia riikidest, kus Euroopa toit on kallis ja rohkem
pro forma, on see Kambodžas täiesti konkurentsivõimelise hinna ja kvaliteediga. Ning muidugi Kambodža enda toit -- vähetuntud tõsiasi on, et ka Tai kuulus toit pärineb tegelikult khmeeride omast -- on, millega oma maitsmismeelt stimuleerida.
Phnom Penhi tuntuimad vaatamisväärsused on kahjuks seotud Kambodža kurva lähiajalooga. Pol Poti punaste khmeeride režiimi all hukkus hetkel kõige usaldusväärsemate andmete alusel umbes 1,7 miljonit inimest. Selle õudsa peatüki tunnistamiseks võib külastada kunagist koolimajast ehitatud vanglat S-21 ja linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Choeung Eki kunagist puuviljasalu, kus toimusid suurimad valesti- (või üldse -- prillide kandmine võrdus sel ajal surmaotsusega) mõtlejate hukkamised. Ning kui on üks asi, mis peale kõiki neid aastaid tähelepanu tõmbab -- kui meeletult
shabby see kõik oli. Selleks, et peaaegu kaks miljonit inimest surma saata, polnud vaja mingit majanduslikku või tööstuslikku võimsust. Polnudki vaja peaaegu midagi. Paar rulli okastraati, mõned kaikad ja käputäis kuulekaid timukaid. Inimloomuse süngemate külgedega tutvumiseks on Phnom Penhil nii mõndagi pakkuda.
Peale pikka ootamist olid Kambodža osavad meistrimehed Eve koti enam-vähem talutavalt ära lappinud, olime saanud kätte kauaoodatud Tai viisad, ning oli aeg edasi liikuda. Ning kõigepealt sõitsime rahulikku rannikulinna Kampot'i.
Kampot on tuntud kunagise Prantsuse koloniaalajastu rannakuurortina ning oma pipratoodangu poolest. Meile jäid sellest linnakesest ainult head muljed -- rahulik, vaikne, toredad inimesed. Kuigi suuremad matkad on meile selle reisi ajaks tehtud, ronisime läbi džungli lähedalasuvatesse mägedesse ja lasime ennast veoauto kastis viia mäetippu kunagise prantslaste poolt opereeritud kasiino varemeid vaatama. Kambodža omapärana saatis meid sellel matkal kalašnikoviga "pargivalvur", kuigi arusaamatuks jääb, kelle või mille eest ta meid kaitsma pidi (või, teistpidi võttes, keda või mida ta meie eest kaitsma pidi).
Peale Kampoti veetsime kolm päeva Sihanoukville's -- ning rohkem ei olegi selle kohta öelda. Aasia vihmahooaeg sai meid sellel hetkel korralikult kätte, ning isu nina katuse alt välja pista ei tekkinud rohkemaks kui ainult hädavajalikeks asjatoimetusteks nagu söömine ja Vietnami saatkonna külastamine.
Sihanoukvillest sõitsime üles Battambangi, kus veetsime aktiivse päeva. Seal on (muu põneva hulgas) koloniaalperioodist jäänud bambusraudtee, kus, tõenäoliselt viimaseid aastaid, lubatakse veel inimestel sõita. Tegemist on päris huvitava kogemusega. Kaks rattapaari tõstetakse rööbastele, bambusest platvorm nende peale, ühetaktiline mootorsaemootor ühendatakse kiilrihmaga ratastega, ning sõit võib alata mööda hüplevat ja visklevat rööpapaari. Kui teine "rong" peaks vastu tulema, on eesõigus sellel, kus on rohkem reisijaid. Teine tõstab oma "veeremi" inimjõul rööbastelt maha ja pärast jälle tagasi. Low-tech, aga töötab.
Bambusraudteega saab külastada väiksemaid külasid, mis elavad praegugi veel omas ajas, ilma elektri, telefoni, voolava vee ja teiste mugavusteta.
Battambangist tegime pika, 8-tunnise paadisõidu Kambodža turismipealinna, Angkor Wati templite kõrval asuvasse Siem Reapi. See meenutas suuresti kanuumatku kevadistel Eesti jõgedel, ainult suuremaks skaleeritud versioonis, suurema jõe ja kümnemeetrise mootorpaadiga. Kuid kõik muu oli sama -- jõgi oli kitsas, taimestikku täis kasvanud, ning iga paarisaja meetri tagant sõitsime suure hooga kaldasse, mis oli sõitjate hulgas muidugi väga populaarne, kuna paat pudenes täis kaldataimede lehti ja igasugu satikaid. Ei pääsenud me ka kohustuslikust mootoririkkest ja selle remondist keset jõge. Kuid, imede ime, lõpuks jõudsime ikkagi kohale.
Tonle Sapi jõe ääres on suured külad, kelle jaoks jõgi on ainukeseks ühendusteeks ülejäänud maailmaga. Kuna jõe veetase varieerub aasta jooksul mitmete meetrite ulatuses, on selle ääres elamiseks laias laastus kaks võimalust: 1) ehitada oma maja kõrgetele (ja need on seal tõesti kõrged, oma 5-8 meetrit) vaiadele, või 2) panna oma maja jõega kaasa ujuma. Päris huvitav on näha, kuidas on võimalik sellises volatiilses keskkonnas elada. Ning kuna igasugune idamaine eksootika on tänapäeval väga populaarne, paneb mõtlema, kas me ei saaks omaenda koduseid probleeme samamoodi lahendada? Näiteks Tuukri tänava üleujutused -- kas ei võiks sealseid maju pontoonidele ujuma panna? Ja üleujutatud tänaval sõidaksid oma paatides toidukaupmehed ja müüksid tänavaelanikele aknast värskeid kevadrulle? Paljud pealtnäha lahendamatud probleemid on lahendatavad, kui heita kõrvale oma eelarvamused "vähemarenenud" tsivilisatsioonidest ja emmata nende iidset tarkust.
Lõpuks olime peale oma pikka paadisõitu jõudnud poliitiliselt ebakorrektselt nimetatud Siem Reapi (linna, mille nimi vabas eestinduses tähendab umbes "siiamid rappisime (siin ära)" -- nimetatud Khmeeride kunagise tailaste üle saavutatud võidu auks). Siem Reap on väidetavalt praegu turismis "the place to be" ja linna areng viimastel aastatel on muljetavaldav. Nende jaoks, kes ootavad oma reisisihtkohtadelt "ehedust" (misiganes see tähendab) pole Siem Reapil just palju pakkuda. Kuid areng ei ole ainult halb -- ööbimiskohti on palju, ning hinnad madalhooajal väga taskukohased, ning söögikohti igale maitsele, alates dollarilistest riisitoitudest ja lõpetades tõeliselt hea (ja Itaalia koka poolt tehtud) pizza ja pastaga. See, mis eheduses kaotatud, saab mõnikord muudes omadustes adekvaatselt kompenseeritud.
Angkor Wati ja teiste templite kohta ei oskagi midagi originaalset kirjutada. Mastaap ja detailirohkus on tõesti muljetavaldav, ning võib ainult ette kujutada, millist efekti need hiiglaslikud rajatised oma hiilgeajal võisid omada. Paneb mõtlema ka see, et Angkori tsivilisatsioon hääbus suhteliselt kiiresti, hetke teooriate kohaselt kliimamuutuse ja looduslike ressursside ammendumise läbi. Piisab, mille üle mõelda ka tänapäeval.
Siem Reapist viis buss meid minimaalsete sekeldustega otse Bangkokki. Ning see kaheksatunnine sõit läks maksma, uskumatu küll, seitse dollarit. Kambodža on ikka imeline.
Oleme blogimise jälle kahetsusväärselt unarusse jätnud ja prooviks seda võlgnevust veidi kahandada. Kuigi oleme peale Balit juba ülejärgmises uues riigis, pole tegelikult väga palju huvitavat toimunud. Põhjusi selleks on mitmeid. Kui varem oli aastaaegadest ja muudest põhjustest (nagu kohalik elukallidus ja/või viisade kehtivusajad) peal suur surve kogu aeg edasi liikuda ja uusi asju teha ja näha, siis nüüd enam mitte. Elamine on siin meeldivalt odav ja aastaaeg on niikuinii pigem halb, nii et kuhugi kiiret pole. Ning kuna asjad Aasias kulgevadki teistsusuguse tempo ja ettearvatavusega, polekski kiirustamisel mõtet.
Mõned sõnad siiski ka viimaste nädalate kohta.
Juuni lõpus olime nädala Jakartas vaatamas Indonesian Open sulgpallivõistlust. Ning otsustasime kohe, et sellega ka piirdume -- Jakarta lihtsalt ei tundunud kohana, mis iseseisvalt oleks külastust väärinud. Ning seetõttu ei oskagi selle linna kohta palju rohkemat öelda, kui et see polnud nii hull kui oleks kahtlustanud -- jah, oli väga palav, õhk oli paha ja liiklus veel hullem, kuid vastupidiselt meie eelarvamustele polnudki tegemist kümnemiljonilise lõputu slummiga, vaid, sootuks vastupidi -- enamus alasid, mida me külastasime või kust mööda sõitsime, tundusid minimaalselt Lõuna-Euroopa tasemel puhtad ja korras, ning sellest ei hakka rääkimagi, et absoluutselt igal indoneeslasel tundub olevat minimaalselt mootorsõiduk (tavaliselt siiski mootorratas või võrr) ja iPhone või BlackBerry. Indoneesia on minu jaoks siiani olnud vaesuse all kannatavate riikide nimekirjas, kuid ainuke asi mille all sajad tuhanded Jakarta elanikud tundusid kannatavat, oli oma konditsioneeritud õhuga autodes ummikutes istumine -- need ulatusid isegi meie 47. korruse hotelliaknast nähtuna silmapiirini välja.
Sulgpall on Indoneesias muidugi populaarne ja isegi netist eelnevalt ostetud piletiga (mille saamisega kaasnes meile, kui nii võib öelda, "märkimisväärselt närvikõdi") tuli igapäevase käepaela kättesaamiseks läbida stseen mis meenutas Eesti valuutavahetuspunkte Ivar Vigla marga-nalja päeval. Kuid lõpuks läks kõik õnneks ja isegi minu personaalne lootus mõnele tuttava nimega mängijale kaasa elada läks täide, kui Gade Pets
delivered the goods ja finaali jõudis.
Peale Jakartat pöördusime veel nädalaks tagasi Balile ja sõitsime sealt otse edasi naabersaarele Lombokile. Lomboki kirjeldatakse kui Bali turismist veel rikkumata varianti, ning teatud tõde selles kindlasti on. Meie olime mitu päeva Kutal (mitte segi ajada Bali samanimelise linnaga), mis oli kena, kuid mitte just väljapaistev, ning sellest 8 kilomeetrit läänes asuval Mawun beachil, mis suutis oma iluga tõeliselt ahhetama panna, ning boonusena oli praktiliselt inimtühi.
Lomboki elanikud on, erinevalt Balist, moslemid, ning see peaks selle saare atmosfääri oluliselt muutma. Kuid meie jaoks jäi see küll varjatuks -- igal pool jooksid ringi koerad, käisid ringi napis rõivastuses kohalikud naised, ning sealiha ja alkohol olid pea igas söögikohas saadaval.
Kui proovida midagi kokkuvõtteks öelda, siis nii Bali kui Lombok on mõlemad way ülerahvastatud, et pretendeerida tõelise paradiisisaare tiitlile. Kuid üllatavalt leidub mõlemal kohti, kus on võimalik veel säilinud looduse ilu nautida (suhtelises) rahus ja privaatsuses.
Peale Balit veetsime nädala Malaisia Sabahi provintsis Borneo saarel. Esialgselt oma reisi planeerides oli meie eesmärgiks ronida Kinabalu mäe otsa, kuid see oli üks plaan, mis oli määratud seekord nurjuma. Sabah üldiselt ei vastanud minu naiivsetele ootustele -- ma arvasin, et saabume seal otse auravasse džunglisse, kus orangutanid linnatänavatel uuga-buuga teevad. Tegelikult on Sabah Aasia standardite järgi tublisti üle keskmise arenenud ja meenutab rohkem lõbustusparki, ning iga vähegi vaatamisväärse koha juurde kuuluvad: 1. kopsakad sissepääsumaksud ja 2. pikad järjekorrad. See fakt oli meile küll juba enne saabumist teada, ning otsustasime, et kui saabume, teeme katse Kinabalule ronida, kuid kui see ei peaks õnnestuma, siis ei kurvasta.
Nagu juhtus, peale saabumist saimegi teada, et järgmised kohad Kinabalule ronimiseks (mis sõltuvad vabadest kohtadest baaslaagri majutuses) oleks olnud saadaval järgmisele päevale peale meie juba planeeritud edasilendu. Peale lühikest kaalumist otustasime sellest loobuda -- see polnudki nii raske, kuna me oleme hiljuti juba sarnase kõrgusega mäe otsa roninud (Mt. Tajamulco Guatemalas) ja kõik kokku ei tundunud seda aja- ja rahakulu väärt.
Midagi tahtsime Sabahis siiski teha, ning lõpuks läksime kolmepäevasele tripile Kinabatangani jõele. Leidsime TripAdvisori kaudu ühe väga kõrgelt hinnatud homestay, ning nagu ime läbi (Sabahis, nagu tundub, on mõistlik enamustes kohtades oma reserveeringuid teha vähemalt mõned kuud ette, ning nädal aega varem on tihti juba lootusetult hilja) leidusid seal isegi meie jaoks kohad. Kohale jõudes saime muidugi jälile selle ime köögipoolele -- nimelt ei raatsinud sealsed omanikud vist kellegile ära öelda ja nii oligi selles postidele ehitatud väikeses majas kokku kahekümne külalise ringis, ning meiegi magasime esimese öö pererahva enda magamistoas.
Kinabatangani jõel on põhiliseks atraktsiooniks igasugused eksootilised loomad, ennekõike ninaahvid (me nägime neid kümnete kaupa, kuid ülalolev pilt on siiski pärit
wikimedia commonsist, kuna meie seebikarp-fotokaga sellise pildi saamiseks oleks mõni neist pidanud meile paati ronima, mida nad kahjuks ei teinud). Nägime ka pirakat orangutani, hiidsisalikke, madusid ja musttuhandet tavalist pärdikut.
Tegime ka ühe ekskursiooni päris džunglisse (kus hea õnne korral, mida meil seekord ei olnud, võib ka elevante näha). Kuigi meile loodus põhimõtteliselt meeldib, ning oleme seal ka omajagu olnud, siis džhunglielu pole siiski päris meie jaoks. Põlvini muda, sääsed ja maiad kaanid, kellest üks mulle nabaauku puges, teevad olemise veidi ebamugavaks. Ning meie giidid veetsid kogu matka omavahel vaieldes, millest mina loodusrikkalt ootasin, et nad vaidlesid, kus elevandid ja muud loomad on, kuid mis tõenäoliselt tähendas ei rohkemat ega vähemat kui seda, et nad tegelikult päris hästi ei teadnudki, kus me olime. Giididega läks sellel matkal üldse omajagu nihu -- TripAdvisor kubises ülistusest meie majaperemehe Osmani vastu, kes pidada lausa maagiliselt välja võluma elevante, krokodille ja püütoneid. Osman ise oli küll kohal, kuid veetis meie sealoleku päevad oma paati üle võõbates, ning tema onu ja isa, kes meile ekskursioone tegid, ei olnud selgelt oma ülesannete kõrgusel.
Kuid peremajutus oli siiski tore ja õhtusöögid, mida Osmani naine meile valmistas, lausa superhead. Kogu meie kahekümnene jõuk sõi üheskoos põrandal istudes, koos pererahvaga ja malaysian-style, ehk kätega. Toitu oli palju ja mõned road oleksid peenes restoranis terve varanduse maksnud (nagu suur kausitäis sealtsamast jõest püütud hiidkrevette).
Kinabatangani jõge ei saa enam kuigi metsikuks kogemuseks pidada -- turiste täis paate oli seal suvalisel hetkel kindlasti kümnetes. Ei imestaks, kui orangutan meid puu otsast samasuguse uudishimuga jälgis kui meie teda.
Kahjuks jäi meie nädalake Sabahis liiga napiks, et kuigi palju näha. See on tore koht, kuid meiesugustele backpackeritele täiesti mittesobiva profiiliga. Kui Malaisias on muidu üldine hinnatase endiselt odav (nii mõnigi õhtu pugisime ennast Kota Kinabalu turul heast-paremast täis umbes 50 krooni eest), siis turistlike vaatamisväärsuste eest küsitakse häbitult palju raha, ning isegi siis on populaarsemad kohad juba kuid ette ära broneeritud. Sabahi tuleks hea meelega mõnikord puhkuse ajal tagasi, kui reisi saab pikemalt ette valmistada ja päevane eelarve on kopsakam.
Peale Austraaliat saabusime Bali saarele Indoneesias, ning võime täiesti häbitult üles tunnistada, et veetsime esimese nädala lihtsalt laiseldes. Põhjendusi selleks võiks ju piisavalt olla -- kümme rasket matkapäeva, seejärel tuhat kilomeetrit autosõitu Ulurusse ja tagasi, lend Alice Springsist Melbourne'i ja sealt järgmisel varahommikul läbi Singapuri Balile -- kokku rohkem kui kaks nädalat intensiivset ja väsitavat tegevust.
Sõitsime otse lennujaamast Ubudisse ja maandusime seal Wena Homestay nimelises külalistemajakeses (tänud Ricale ja Teelele selle vihje eest!). Kuigi Austraalia meile väga meeldis, kaasneb sealt minemasaamisega ka häid asju. Öömaja, mis maksab sama palju kui kaks klaasi siidrit Austraalia kohvikus. Tund aega head Bali massaazhi vähem kui 70 krooni eest. What's not to like? Nii otsustasimegi oma esialgselt planeeritud viie päeva asemel terveks nädalaks Ubudisse jääda, ning kuigi päevad möödusid aeglaselt ja mõnusalt, ei osutunud see aeg sugugi nii pikaks, et oleks jõudnud igav hakata. Laisku päevi sai sisustada kohaliku tantsuga, massaazhiga ja rahulike jalutuskäikudega Ubudi rohelises ümbruses.
Peale nädalast laisklemist olime juba piisavalt välja puhanud, et edasi liikuda, ning järgmiseks peatuspaigaks sai hütinaabrite vihje alusel saare keskosas asuv Banyuatise küla. Seal oli ühe riisipõllu äärde ehitatud mõned Bali stiilis majakesed, mida teenindas üks sõbralik pere -- perenaine tegi kolm korda päevas süüa ja peremees lõbustas külalisi. Need päevad osutusid eriti toredaks. Me käisime jalutamas mööda riisipõlde, kuumaveeallikatel, kukevõitlust vaatamas (mitte päris meie rida), ning külas kohalikul perel täiskuupäeva tseremoonial. See osa Balist on küll tõeline paradiis -- kõik on roheline, igal pool voolavad puhtad ojad, metsikult kasvavad banaanid, kohvipuud, mangod, papaiad ja veel tuhat erinevat viljapuud, millele kõigile ei oska eestikeelset nimegi leida. Ja kõige kohal kõrguvad majesteetlikult suurte vulkaanide koonused. Ning kõike seda käisime imetlemas toreda pererahvaga, kes kohtles meid kui oma pereliikmeid või vanu sõpru. Kui Bali on paljude arvates turismist juba ära rikutud, siis võime küll veendunult öelda, et mitte igal pool.
Banyuatisest edasi sõites sattusime täiesti juhuslikult peale täielikult kuuvarjutusele. Kuna bussiliiklus ja muu ühistransport ei sõida Balil väga kaua, siis ärkasime edasisõiduks hommikul kell neli ja avastasime, et magamaminekul eredalt säranud täiskuu oli muutunud tuhmilt punaseks ja vaevunähtavaks... Imestasime selle üle, kuni ere kuusirp jälle servast välja ilmuma hakkas ja saime aru, et olime täiesti juhuslikult sattunud nägema täielikku kuuvarjutust tema suurima täielikkuse ajal.
Järgmisena sõitsime, jällegi meie Ubudi hütinaabrite vihje põhjal, Bali kirdenurgas asuvasse Amedi piirkonda, ning jällegi ei pidanud seda valikut kahetsema. Amed on Bali turistlikumate regioonidega võrreldes rahulik oaas, kus külastajaid on vähe ja inimesed sõbralikud. Ja musta liivaga rand, mis küll Austraaliast tulnud inimesi ahhetama vist ei pane, on siiski tore. Hästisäilinud korall algab vaid mõne meetri kaugusel rannast -- pane ainult mask ette ja imetle.
Amedis ronisime ka ühe piirkonna "must see" vaatamisväärsuse, Lempuyangi templi juurde, kuhu pääsemiseks pidime ronima üles 1700 astmega trepist. Kahjuks läks lootus sealt kogu saart näha lörri, kuna mäetipp oli kaetud paksu vihmapilvega. Kuid sporti sai ikkagi ja jällegi pidime oma skuutriga mööda Bali teid sõites nentima, kui pagana ilus see saar ikkagi on.
Meil oli ka suur soov ronida Bali kahest tuntumast vulkaanist, Baturist ja Agungist, vähemalt ühe tippu. Seekord läksime kergema vastupanu teed ja valisime neist madalama, 1717-meetrise mt. Baturi, mis pealegi on neist kahest aktiivsem ja mõnes mõttes ka looduslikult huvitavam -- nimelt on selle tulemäe tipus 14-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera, kus asub suur järv ja mitmed külad, ning lisaks suurele tipukoonusele veel trobikond väiksemaid kõrvalkoonuseid.
Kõik usaldusväärsed (kui näiteks Lonely Planetit saab nii iseloomustada) allikad hoiatavad üksteise võidu Baturi ümbritsevate külade asukate ahnuse ja üldise halva suhtumise eest. Kohati läks see lausa koomiliseks. Kui ma Amedis küsisin ühelt meie hotellis töötavalt kohalikult tüdrukult, kuidas bemoga (Bali versioon marsruuttaksost) Baturile jõuda, peitis ta oma näo kätesse ja suutis ainult haliseda, et Baturi ümber on nii hirmsad inimesed, et tema kunagi kellelgi sinna minna ei soovita.
Aga meie jaoks oli Batur siiski "spešal pleeis" ja me ei tahtnud sinnamineku plaanist loobuda. Kuid oli ka hea, et olime tänu ohtratele hoiatustele oma lati madalale lasknud ja naha paksuks kasvatanud. Sest need tegelased, kellega juba poolel teel Amedist Toya Bungkahi Baturi kraatris tuli kokku puutuda, ei omanud küll midagi ühist nende sõbralike ja rahulike inimestega, kellega me Banyuatises ja Amedis olime ära harjunud. See, et me lõpuks bemo-juhtidele kohalike hindadest ilmselt umbes kolmandiku kuni poole rohkem maksime, oli ilmselt paratamatu. Kuid see, et mitu bemot ilma meieta minema sõitis, kuna mingi "abivalmis" kohalik tegelane meie juures hängis ja iga kord meie nimel juhiga kauplema tükkis, viskas küll korralikult üle. Päisel päeval lausvaletamisest ("täna ühtegi bussi enam ei lähe") rääkimata.
Vahepalana võikski ehk mõne sõna rääkida Bali transpordist. Kui elamine ja toit on siin meeldivalt odavad, siis transport on vahemaade ja kütusehindadega (bensiin on Indoneesias valitsuse poolt subsideeritud ja maksab u. 6 kr/l) võrreldes kallivõitu (kui kasutada kohalike transporti) kuni naeruväärselt ülehinnatud (kui kasutada turistidele mõeldud transporti). Meie näod vajusid päris pikaks, kui peale neljatunnist bemoga loksumist, mis meile oli kahe peale maksma läinud 200 krooni ringis ja tundus megahea diilina, avastasime, et olime selle ajaga läbinud vähem kui 100 kilomeetrit. Ja kuigi me saime bemodega sõites kindlasti kohalikele mõeldud hindadega võrreldes omajagu lutti, oli see siiski päris hea variant võrreldes turistidele mõeldud (mini)bussidega, mis sama vahemaa eest oleksid keskmiselt 3x kallimaks osutunud. Muidugi Bali on mägine ja väga täisehitatud nii et kilomeetrihind polegi ehk parim indikaator, kuid siiski, turisti-minibusside hinnad 100 kilomeetri peale 500-800 krooni vahemikus, oleks isegi Austraalias päris kallina tundunud.
Oma rahaliselt mõõduka hinnaga, kuid see-eest aju- ja närvirakkudes kalli reisi lõpuks jõudsime siiski õnnelikult mt. Baturi kaldeeras asuvasse Toya Bungkahi külla. Mis oli juba iseenesest päris unikaalne elamus, sest asusime siis ju aktiivse vulkaani kraatris. Ja selle fakti meeldetuletuseks oli vulkaan korraldanud sama päeva hommikul kraatrijärves veealuse plahvatuse, mis oli järve tavaliselt helesinise vee värvinud väävlist tumedaks ja toonud pinnale hulgaliselt uimaseid või surnud kalu. Leidsime samal õhtul ka endale kohad järgmisel hommikul toimuvas vulkaani-ekskursioonis, ning mingi siiamaani veidi ebaselgeks jäänud sahker-mahkeriga maksime selle eest lõpuks umbes poole tavapärasest hinnast (Baturil tuleb lisaks muudele ebameeldivustele tegemist teha veel häbematu ja ahne giidimonopoliga, kes nöörib oma teenuste eest Bali standardite järgi üüratuid tasusid, ning takistab aktiivselt nii iseseisvate giidide tegutsemist kui turistide katseid ilma giidita mäele ronida). Meie puhul oli giidi kasutamine siiski paratamatus, kuna me tahtsime mäele ronida enne päikesetõusu, ning absurdihindade vastu protestimise või lihtsalt säästu nimel omapead kottpimedas aktiivse vulkaani otsa turnima minemine ei oleks olnud mõistlik tegu.
Nii ärkasimegi jälle hommikul kell 4 ja hakkasime oma väikese grupiga ronima. Ning pidime nentima, et täpselt samamoodi, nagu mitmel eelneval korral, kui me enne kukke ja koitu ennast üles oleme ajanud ja pimedas mingi mäe otsa roninud, jääb jällegi meie tasuks kõigest võimalus paksu pilve seestpoolt imetleda (võin vägagi autoriteetselt kinnitada pilvede sisemuse kohta -- oled ühte näinud, oled neid kõiki näinud). Nagu me ühtede Kanada matkakaaslastega leidsime, võib selline üritus meie kodustele päris naeruväärne tunduda -- ärkame keset ööd ja komberdame pimedas 700 meetrit vertikaalset tõusu, selleks et lõpuks kirsina oma pingutuse tordil näha... paksu udu sees koledat hütti.
Õnneks peale päikesetõusu pilved veidike hajusid, võimaldades natukenegi vaateid ümbruskonnale. Tegime täisringi ümber peakraatri ja saime imetleda kraatrijärve ja hiljutiste pursete jälgi.
Algselt olime planeerinud Baturil olla kaks päeva, kuid kuna saime oma tippuronimse juba esimesel ööl ära õiendada, ning Toya Bungkah osutus üheks parajalt depressiivseks Bali väikelinnaks, sõitsime sealt juba järgmisel päeval edasi kohta, mis mõnede jaoks võrdubki kogu Baliga, ning mida teised, muuhulgas meie, oleks eelistanud üldse vältida -- nimelt Kutale. Ja kuigi siin on tõesti enam-vähem rand ja toit on odav ja igasugu patuseid lõbustusi samuti küllaga -- aga no,
I mean, really? Eriti paneb imestama, et siia ihkavad põhiliselt austraallased, kellel kodus vähemalt sama ilusad rannad, vaikus ja rahu ja isegi odavam alkohol. Puhkus Kutal on nagu puhkusele sõit terasevalutsehhi -- lärm, paha õhk, tappev kuumus ja võimalus iga hetk mõne kiiresti liikuva objekti poolt lömastatud saada. Eks me oleme muidugi ilusate ja inimtühjade kohtadega ära hellitatud, kuid isegi siinsamas Balil on nii palju selle saare paradiisliku imidžiga kooskõlas olevaid paiku, et on tõesti kahju inimestest, kelle kogemused kõigest Kutaga piirduvad.
Igas kohas on mõned omapärad, mis vajavad harjumist. Austraalia oli meile heaks inglise keele praktikaks, kuid Indoneesias läheb see vist kõik raisku, kuna suhtlemiseks peame paratamatult igasuguse keerukama grammatika ja sõnavara ära unustama ja minema üle kohaliku pidžini peale. Kuigi enamus inimesi siin pursib mingisugust inglise keelt, on neid, kes inglisekeelsetest sõnadest mingi mõistetava terviku suudavad konstrueerida, oluliselt vähem. Ning lisaks tuleb hakkama saada veel kohaliku häälduse omapäradega, mida võib illustreerida näiteks järgmise dialoogiga:
A: Room cost 100 000 rupiahs, including breakfast and tekk.
B: ???
A: Including breakfast and tekk.
B: Sorry, including what?
A: breakfast and tekk.
Meile ei andnud rahu, misasi see salapärane tekk on, mille eest me maksnud oleme ja mida tahaks siis kindlasti ka tarbida. Kõige lihtsam seletus poleks olnud tingimata võimatu -- Uus-Meremaal oli hosteleid, mille voodi hinnas tõepoolest ei sisaldunud tekki. Kuid ei tundunud tõenäoline et eestlased Balil piisavalt tihedad külalised on, et hotelliperemehed nende emakeeles kildu viskaksid. Niisiis, mis tekk? Deck? Laevatekk? Kaardipakk? Ei ole ju tõenäoline. Minu kui meist aeglasema jaoks kulus oma 12 tundi enne kui ma välja mõtlesin, et see sõna, mida ta ilmselt mõtles, oli "tax". Õnneks on Eve sellistes asjades taibukam ja ka näiteks siis, kui mina peale kohalikult elanikult tee küsimist kukalt kratsisin ja nuputasin, mis see "riffa" on, mis meil sihtpunkti pääsemist takistab, sai kohe aru, et see on lihtsalt uus hääldus sõnale "river".
Kui mind juba kirjutama lasti, kasutaksin veel võimalust et väljutada natuke sappi. Kas mina olen ainuke, kellele tundub, et Lonely Planet tiksub tänapäeval puhtalt vana rasva peal? Mida uuem raamat, ning mida uuem info raamatus, seda ebatäpsem ja lohakamalt toimetatud see on. Peale Colombia raamatu autori ülestunnistusi olen ma salamisi kahtlustanud, et enamus värskemat infot LP-des on keegi lihtsalt wikipediast (või, nagu tundub, tänapäeval pigem
uncyclopediast, sest kust mujalt saavad olla pärit sellised pärlid nagu "drive on the right, the steering wheel is on the right"*) maha kirjutanud. Ei tundu palju tahta, et 38 dollarit maksev õhuke raamat oleks hoolikalt koostatud ja professionaalselt toimetatud. Kuid pigem on suhtumine "parem-vasak, põhi-lõuna, am-pm, ähh, kellele see korda läheb, vaataks parem kas lõunaaeg on juba käes". Võib-olla ei peakski selle üle imestama, sest inimesed töötavad vastavalt sellele, kuidas nende tööd mõõdetakse, ning vaevalt et ükski LP autor peaks kartma, et mõni nende praegustest BBC korporatiivsetest isandatest läheks nende researchi õigsuse kontrollimiseks kusagile kolmanda maailma urkasse kanabussiga ringi sõitma. Ning palju lihtsam on ju kontoris arvuti taga olemasolevaid raamatuid ümber kujundades "omanikele lisandväärtust luua" kui kusagil tolmusel teeristil bemo-juhtidega hinna üle kakelda.
See selleks, kuigi LP Bali raamat meile ei meeldi, siis Bali ikkagi meeldib, ja niipalju et otsustasime jääda nädala võrra kauemaks kui esialgu planeeritud. Paljugi on ju veel nägemata, näiteks Lomboki saarele veel ei jõudnudki. Kõigepealt aga lendame viieks päevaks Jakartasse Indonesian Open sulgpallivõistlust vaatama. Seejärel jälle Balile
* Tegelikult on Indoneesia, nagu enamus Aasiast, muidugi vasakpoolse liiklusega.
Nagu mainitud, olid meil Alice Springsi jaoks suured plaanid ja mitte just väga originaalselt tähendas see jälle ühte pikemat matka. Alice Springsist läänes asub tuntud matkarada Larapinta Trail, mida paljud peavad Austraalia parimaks. Kuid isegi need, kes ei pea, tunnistavad tema unikaalsust nii maastiku kui keskkonna osas.
Olles kuuepäevase Overlandiga edukalt hakkama saanud, otsisime veelgi suuremat väljakutset, ning pikk matk pakkus ka hea võimaluse oma nukras seisus eelarvet veidi ravida. Larapinta Traili kogupikkuseks on 223km ja soovitatav aeg selle läbimiseks 20 päeva ringis. Rada täispikkuses läbi teha tundus meie jaoks siiski liiga ambitsioonikas ja nii valisimegi endale "kõigest" 140km pikkuse lõigu, mille lootsime läbida kümne päevaga.
Larapinta Trail läheb praktiliselt sirgelt Alice Springsist läände, ning see on ka "õige" läbimise suund -- alustatakse linnast ja organiseeritakse endale enne lahkumist transport lõpp-punktist tagasi Alice Springsi. Meile selline variant mitmel põhjusel ei meeldinud. Esiteks, nii pikale matkale ei võeta kogu toitu korraga kaasa, vaid viiakse osa sellest vahepeatustesse loomakindlas kastis ennast ootama. See, kes läbib raja idast läände, peab maksma transpordifirmale kõigepealt toidukastide kohaletoimetamise eest, ning seejärel enda lõpust tagasitoomise eest. Ja transpordihinnad on mõne üksiku firma poolt kontrollitavale nishiärile sobivalt "päris kopsakad". Teiseks, mõte sellest, et peab täpselt kokkulepitud ajaks jõudma lõpp-punkti ja lootma, et keegi sind siis peale korjab, ei tekitanud meis just vaimustust. Kogu rada kulgeb kõledas inimvaenulikus kõrbes ja sellest mõtlemine, kuidas võime saabuda lõppu, surmväsinuna ja toit otsas, ning mitte seal kedagi ennast ootamas leida, ei tekitanud erilist kindlust.
Nii otsustasimegi läbida raja "vales" suunas, läänest itta. Kast viimase nelja päeva toiduga jäi meid umbes raja keskpaigas asuvasse Standley Chasmi ootama ning buss viis meid edasi meie alguspunktiks olnud Serpentine Gorge'i. Saime hea perspektiivi erinevate liikumisviiside kiirustest: buss Standley Chasmist Serpentine Gorge'i - 15 minutit. Sealt jala tagasi Standley Chasmi - 6 päeva.
Kuigi meil ei olnud kahtlusi selle suhtes, et me 140 kilomeetrit suudame maha käia, oli Larapinta eelmistest matkadest märgatavalt raskem. Infrastruktuur sellel rajal on täiesti minimaalne, koosnedes põhimõtteliselt infotahvlist ja joogivee paagist iga ühe-kahe päevateekonna tagant. Rajal on täiesti asendamatu kaart, kus on märgitud kõik püsivad ja ajutised veevõtu kohad -- ning kuna tegemist on kõrbega, pole neid just ülearu palju ja enamus vastab pigem kirjeldusele "mudane lomp" kui "selge mägioja". Kuna rada on pikk ja raske, on inimesi, kes seal pikemaid matku teevad, päris vähe. Meie kohtasime oma kümne päeva jooksul kokku umbes kümmetkonda kaasmatkajat, ja nendestki neli olid üks austraallaste grupp, kes meiega samal päeval (kuid erinevast kohast) alustas ja kellele me lõpuks järele jõudsime.
Mobiililevi rajal praktiliselt ei ole. Erandiks on mõned kõrgemad mäetipud ja paarkümmend Alice Springsile kõige lähemat kilomeetrit. Sellistes tingimustes võib isegi väike ebaõnn nagu äranikastatud jalg muutuda tõeliseks hädaolukorraks. Rajal oli lõik, kus meil kulus ühe veevõtu koha juurest teiseni jõudmiseks ligi 30 tundi. Pole just hea koht, kus vigastada või näiteks mao käest hammustada saada -- päeval on üle 30 kraadi sooja, öösel jääkülm, lähim vesi isegi tervele inimesele päevateekonna kaugusel, mobiililevi pole ja lootus teist inimest rajal kohata minimaalne.
Selliste juhtumite puhuks on mõistlik sellistes isoleeritud piirkondades kanda kaasas nn. PLB-d ehk personaalset hädaabi raadiolokaatorit. Selle abil saadetud hädakutse jõuab päästeteenistuseni satelliitvõrgu vahendusel ja mobiilivõrgust sõltumatult. Meie otsustasime omavahel, et lisaks eelnevalt kirjeldatud surmtõsistele situatsioonidele kaalume me oma PLB-l (aktiveerimiseks) antenni püstiajamist veel, kui:
- hiired meie telgi ära söövad;
- me kaotame ära või teeme märjaks oma soolatoosi ja oleme sunnitud üheksa hommikut ilma soolata kaerahelbeputru sööma;
- (viimastel päevadel) satume veel ühele kuivanud jõepõhjas kulgevale rajalõigule.
Kuigi "kõrb" iseloomustab Larapinta raja piirkonda kõige paremini, ei vasta tegelikkus siiski nendele piltidele, mis selle sõna peale esimesena silme ette tulevad. Rada kulgeb West MacDonnell range'i mäeahelikus ja selle ümber, läbides rohumaid, kaljuseid jõeorge, kiviseid või liivaseid kuivanud jõepõhju, ning loomulikult lõputult mäekurusid, -külgi ja ahelike tippe. Kuna see aasta on seal erakordselt palju sadanud, on kogu piirkond ebatavaliselt roheline ja lopsakas -- niipalju, kui kohalikud rääkisid, oli kogu see maastik, mis meile paistis roheline, eelnevatel aastatel olnud punane ja elutu.
Kõrbes matkamine on heaks meeldetuletuseks selle kohta, kui teretulnud inimene tegelikult metsikus looduses on. Võib omada romantilisi kujutluspilte sellest, kuidas loodus on sõbralik ja sinna saabudes ootab sind mahe linnulaul ning lilled ulatavad tervituseks klaasi jaheda nektariga. Tegelikkuses võetakse sind vastu nagu vihatud okupanti, kellega keegi otsesesse konflikti sattuda ei taha, kuid igaüks teeb kõik mis suudab, et su elu maksimaalselt ebamugavaks teha. Nii tõmbab iga kõrbetaim sul salaja zhiletiteraga üle säärte või poetab märkamatult soki sisse üliteravate okastega mikrokaktuse. Ja jaheda nektari asemel pead olema õnnelik, kui selles sogases veeaugus, kust sa oma joogivett võtad, ei siba ringi putukate vastseid ja ei hulbi surnud kalu.
Sajad kärbsed sumisevad päeval su pea ümber ja proovivad ronida suhu, silma, kõrva. Kui päike loojub, kaovad kärbsed ja ilmuvad välja hiired. Ning hiiri on sellel aastal Kesk-Austraalias nii palju, et seda on raske kirjeldadagi otsimata paralleele mõnest odavast Hollywoodi õudukast või piibliloost vana Egiptuse katkudest. Kõige hullem hiirteuputus tabas meid esimesel õhtul ja oli sellevõrra šokeerivam. Helpisime parasjagu päikeseloojangu ajal oma pastat, kui kogu meid ümbritsev plats ärkas ellu. Alguses jooksis mööda mõni üksik hiir. Seejärel oli neid korraga näha juba mitu. Ning lõpuks kihas neid meie ümber ja meie kämpinguplatsi söögilaua all loendamatu hulk. Ma ei liialda kui ütlen, et söögilaua all võis korraga olla oma kolmkümmend hiirt. Nad jooksid üle meie paljaste varvaste ja proovisid mööda jalgu üles ronida. Neid oli igasuguseid -- pisikesi, suuri, ümmargusi, pikergusi, jooksmas ja känguru moodi hüppamas (Austraalia ikkagi!). Ning sõu jätkus, kui olime telki pugenud -- nad krabistasid telgi seina taga ja sibasid üle meie (läbipaistvast sääsevõrgust) telgi siseosa.
Overlandi ühes hütis olime logiraamatust lugenud, kuidas mõned matkajad olid sattunud rottide ohvriks, kes olid toitu otsides närinud ribadeks nende telgi ja seljakotid. Loomulikult muretsesime ka meie oma telgi pärast ja esimene öö möödus närvitsedes ja aeg-ajalt mõnda eriti nahhaalselt krabistavat tegelast läbi telgiriide jagatud obadustega minema peletades. Isegi suuremat hiirtehirmu omamata ei tundunud mõte sellest, et nad meie telgi katki närivad ja seejärel üle meie nägude jooksma hakkavad, just meeldiv.
Aga selgus, et hiired ei ole siiski nii kavalad ja/või nahhaalsed kui rotid ja katset meie telki sisse pääseda ei teinud nad ei sellel ega ühelgi järgneval ööl. Hiirteteema oli muidugi põhiliseks jutuaineks ka kaasmatkajatega vesteldes, ning kõik rääkisid sama -- hiiri on lõputul hulgal, kuid telki polnud nad kellelgi proovinud pääseda. Ajapikku harjusime selle paiga omapäraga ja saime isegi enam-vähem rahulikult magada. Hiirte poolt põhjustatud kahju piirduski lõpuks sellega, et nad panid nahka poole meie arvates kättepääsmatusse kohta pandud nõudepesemise svammist.
Kuid muidugi polnud meie matka kõige suuremateks muljeteks keskkonna ekstreemsused. Larapinta trail läbis mitut tüüpi unikaalseid maastikke, mis tihti pakkusid omajagu raskusi nende läbimisel, kuid samas ka ainulaadseid kogemusi. Suur osa rajas kulges järskude seintega mäekurus, mille põhjas lookles kohati sügavam, kohati madalam jõgi. Aeg-ajalt muutus jõekallas ühel või teisel pool püstloodseks kaljuseinaks, nõudes kuiva jalaga edasipääsemiseks lõputut siksakitamist üle vee või turnimist läbi kaljulõhede. Nii mõnegi sellise mäekuru põhja kattis kõrbe kohta väga ebatavaline ja rohkem vihmametsa sobiv taimestik -- suured sõnajalad, palmlehiktaimed ja teised iidvanad liigid. MacDonnell range'i jõeorud on oma 350 miljoni aasta vanusega ühed planeedi vanimad, ning seal ringijalutades tekkis paras kadunud maailma avastamise tunne küll. Ning ega see väge põhjendamata polnudki -- samasid radu on enne läbinud ehk kõigest mõned tuhanded inimesed. Maal polegi väga palju kohti alles jäänud, kuhu inimese jalg oleks nii harva astunud.
Matka üheks kõrgpunktiks, nii otseses kui metafoorilises tähenduses, oli tõus ühe piirkonna kõrgeima mäe, Brinkley Bluffi, tippu, kus veetsime ka ühe öö. Sinna ronimine tähendas 700 järsku tõusumeetrit, mille muutis veelgi raskemaks tõsiasi, et ei tipus ega selle läheduses ei leidunud joogivett, mis tuli meil kõik, kaasa arvatud järgmise päeva vajadusteks, kaugelt kaasa tassida. Brinkley Bluffil ööbimine on võimalik ainult väga ilusa ilmaga, mis meie õnneks oli sellel õhtul olemas. 360 kraadi raadiuses ümberringi avanev vaade, igal pool kõrged mäeahelikud ja lõputud tumerohelised orud, Alice Springsi tuled pimedas praktiliselt silmapiiril kumamas -- see oli tõeline maailma tipus olemise tunne. Ja siis veel kirgas Austraalia päikeseloojang, selge kuupaisteta öö tähtede all ja sama vapustav päikesetõus.
Vahepeal saime turnida mööda mäeahelikke nagu tabava nimega Razorback Ridge ja lõputult kõmpida kuivades ja teinekord poolkuivades jõesängides, mis kohati järskude astetena kunagi voolanud koskede kohtadest alla või üles viisid. Tundus uskumatu, et sellisel maastikul on üldse võimalik liikuda, kuid mingi tee leidus siiski alati. Need jõesängid olid psüühiliselt tihti päris rasked -- ebamugavad ümmargused kivid jalge all, vesi või puuoksad mis tihti tee tõkestavad ja sunnivad okastraadina teravate kaldataimede vahel sumama. Ning raske päeva lõpetuseks mõnikord viimasel kilomeetril veel mõni ootamatu järsk tõus või liivane jõepõhi.
Larapintal oli omajagu ametlikke kämpingukohti, ning lisaks veel mõned kaardile märgitud kämpimiseks sobivad platsid. Nii mõnigi öö kämpisimegi täiesti üksinda mõnel väikesel siledamal platsil kusagil mäekurus või jõepõhjas. Infotahvlid lubasid, et seal rajal ootab meid "A powerful sense of isolation". Ja selle saime küll täiega kätte.
Lõunapoolkeral on nüüd saabumas juba korralik talv ja kuigi päike on endiselt väga kuum, on õhk muutumas juba õige külmaks. Viimastel hommikutel üles ärgates oli ikka õite brr-külm ja ühel hommikul oli telk kaetud väljast korraliku jääkihiga. Päris suur kontrast võrreldes pärastlõunase päikese lämbe leiliga.
Lõpuks pidasid ka meie vanad kered need kümme päeva ja 140 kilomeetrit päris rahuldavalt vastu -- põlved valutama ei hakanud ja jalgu ka liiga villi ei hõõrunud. Ainukese asjana olen mina, nagu Eve ütleb, nüüd nagu üks pulk kahe peenikese kepi otsas, ning seetõttu olen ametlikult pandud nuuma peale ja pean igat õhtusööki veel täiendama mõne kaloririkka kräpptoiduga nagu kartulikrõpsud või küpsised. Kuid sellest (ja hiirtest, kärbestest ja kurjadest taimedest) hoolimata oleme me nii endaga kui matkaga üliväga rahul. Tegemist oli kogemusega, mida on võimalik just sellisel kujul saada ainult Kesk-Austraalias, ning oleme väga õnnelikud et me siin olime ja saime seda kogeda.
Peale Fraserit liikusime jõudsalt mööda idarannikut edasi. Järgmisena oli meil plaanis väike laevasõit kuulsas Whitsunday saarestikus. Olime selle broneerinud koos oma Fraseri autorendiga praktiliselt pimesi ja ei teadnud, mida oodata. Laevasid oli väga erinevaid ning nende puhtus, mugavused ja meeskonna ja reisiseltskonna iseloom väga erinevad. Meie valitud laev oli hiljuti renoveeritud vana purjekas, ja reisiseltskond õnneks meiesuguste vanade inimeste jaoks mitte liiga peolembeline. Ning, mis põhiline, igasuguste laevade suurima nuhtluse, bedbug'ide pärast me ei pidanud kannatama.
Veidikene pidime küll "kannatama", kui sellist sõna saab kasutada, pilvise ilma pärast. See kruiis oli meie jaoks ainukeseks võimaluseks veidikegi näha osa suurest korallrahust. Käisime seal nii snorgeldamas kui sukeldumas, nägime tuhande eri kuju ja värviga koralli ja patsutasime sõbralikku kuid veidi torssis vana hiigelkala Elvist. Kuid nähes seda, kuidas kogu korall kirgastes värvides särama lõi, kui kasvõi üks päikesekiir talle peale langes, saime aru, et kõige fantastilisemast showst olime seekord ilma poolt ilma jäetud.
Teine suur vaatamisväärsus, mis kogu oma ilu pilvise ilmaga välja ei näita, on kuulus Whitehaveni rand. Sealne liiv on puhtaim maailmas ja selle eest tuleb tänada merepõhjas olevat 190 meetri sügavust auku, mis koos tõusude ja mõõnadega tekitab hiiglasliku pesumasina, mis on sajandite jooksul pesnud liivast välja kõik ebapuhtused, mille tulemusena jääb alles 98% puhas kvartsliiv (võrdluseks -- niigi kristallpuhta liivaga Fraser Islandil on liiva puhtuseks kõigest 70%). Üks huvitav faktoid Whitehaveni liiva kohta on see, et seda on kasutatud Hubble'i kosmoseteleskoobi peegli valmistamisel. Kahjuks pole selle kohta käepärast ühtegi päris usaldusväärset allikat ja seetõttu ei oskagi täpsustada, kas seda kasutati peegli enda juures, või selle lihvimisel. Üks on kindel, liiv on väga puhas, nagu ka meri, milles ujuvaid raikalu võib imetleda nagu nad oleksid nad akvaariumis.
Peagi olidki meie viis nädalat idarannikul peaaegu märkamatult läbi saanud ja pidime oma koduseks saanud camperi ära andma. Oli kurb, kuid samas olime ka põnevil, kuna järgmisena oli meil plaanis ilus ja tsiviliseeritud rannik maha jätta ja minna kaema seda osa Austraaliast, mis selle kontinendi eriliseks teeb.
Nimelt plaanisime sõita praktiliselt Austraalia keskosas asuvasse Alice Springsi, ning selleks olime hea õnne läbi saanud sõiduki, mille peale iga austraallane oleks ilmselt heakskiitvalt noogutanud -- selleks oli jõriseva V8 mootoriga hiiglaslik Toyota Land Cruiser, mille katus kavala mehhanismi toel ööbimiseks üles tõusis, ning mille kokku 180 liitrit kütusepaake garanteerisid, et isegi hõredalt asustatud piirkondades ei pidanud ootamatut teelejäämist kartma.
See, millistel tingimustel see suur ja kallis auto meie omaks sai, lööks vist isegi teleturu müügimeestel suu kinni. Rendihind oli kõigest 5 dollarit päevas, kuid see polnud veel kõik! Lisaks kompenseeris rendifirma meile 300 dollari eest kütust, nii et see tripp osutus meie jaoks kaugelt kõige odavamaks viisiks Alice Springsi jõuda. Siiski polnud tegemist autorendifirmade uue kampaaniaga Austraalia kõrgest elukallidusest traumeeritud backpackerite eelarve ja psüühika ravimiseks. Seda tüüpi rendivõimalused tekivad, kui keegi teine on auto rentinud ühest linnast ja tagastanud teise, ning rendifirma tahab seda võimalikult kiiresti ja minimaalsete kuludega tagasi saada. Meie passisime neid transfereid tükk aega, kuni lõpuks näkkas ja kiire reageerimisega saime just meie jaoks sobival ajal saadaval olnud autole käpa peale pandud.
Nii keerasimegi Cairnsist 300 kilomeetrit lõuna pool Townsville'i linnas nina lääne poole ja hakkasime mõõtma neid 2100 kilomeetrit, mis meid Alice Springsist lahutasid, ning tutvuma selle osaga maailmast, mis tuntud nime all "outback". See tripp osutus arvatust huvitavamaks -- kuigi, nagu me arvasime, on Austraalia keskosa küllaltki tühi, on ta tühi päris unikaalsel ja põneval moel.
Esimeseks üllatuseks osutus tõsiasi, et tegemist ei ole sugugi ühetaolise punase kõrbega. Kuigi keskmiselt on see piirkond väga kuiv, sajab teinekord ka vihma, ning siis juba mitme aasta jagu korraga. Teel sattusime ühe jõe ääres peale postile, kus olid märgitud erinevate aastate veetasemed. 2009. aastal näiteks (mis ei olnud isegi rekordiline) oli veetase tõusnud peaaegu 21 meetrit üle tavalise taseme... Hea, et seal ei paistnud kedagi elavat, muidu oleks neil vist tulnud rohkem kui ainult rikutud põranda pärast muretseda.
Vihma on sadanud päris palju ka sellel aastal ja taimestik on seetõttu päris tihe. Paarisaja kilomeetri ulatuses rannikust on maastik isegi päris metsane, seejärel puud hõrenevad ja sisemaa poole liikudes asenduvad põõsastikuga, mis kuivemates paikades läheb üle madalaks preeriaks. Maastikku ilmestavad tuhanded termiidipesad, mis veidrate teravikena maa seest välja kerkivad.
Inimasustus on selles piirkonnas muidugi hõre. Enamus linnasid pole palju enamat kui bensiinijaama ümber ehitatud väike majade grupp. Iga linnakese kohustuslikuks atribuudiks muidugi on kuivast maapinnast väsimatult vett pumpav tuulik.
Kõige erilisem aeg outbackis jääb päikeseloojangu ja tõusu vahele. Ei teagi, mis see on, kas lihtsalt tühjus, või mingi atmosfäärinähtus, mis päikeseloojangud ja tõusud eriliselt kirkaks värvib, kuid sellist vaatepilti pole me küll kusagil enne kohanud. Ning muidugi öine taevas, oma põhjapoolkera elanikele harjumatute tähtkujudega, eriti paljude ja eriti kirkalt säravate tähtedega.
Päeval valitseb samas kõikehaarav eraldatuse ja kauguse tunne. Noolsirgelt horisondini jooksev asfaldilint, õrnas tuules sahisev kuiv hein, vaikselt kääksuv tuulik. Outbackis tundub nii tähtsusetu, et kusagil on olemas liiklusummikud, majanduskriis ja Pipi Pikksukale pinnuks silmas olnud kommunaalmaksud.
Nii mõnedki looduslikud vormid sellel teel sobiks rohkem Marsile kui Maale. Punase veega järved. Hiiglaslike graniitkuulide hunnikud. Aga võib kohata ka inimesi, kes ehk tunneks ennast paremini mõnel teisel planeedil. Üks selline sõbralik mees elas oma vana autoloksu ja suure telgiga ühes meie ööbimiseks valitud kämpimisalas.
Lõpuks jõudsimegi oma kauaoodatud oaasi keset kõrbet, Alice Springsi. Siin on meil päris suured plaanid, aga sellest juba varsti.
Queenslandi rannikul asuv Fraser Island on seda piirkonda külastavale turistile üks kohustuslikest vaatamisväärsustest. See 120km pikkune ja keskmiselt umbes 25km laiune saar koosneb täielikult liivast, olles sellega maailma suurimaks teadaolevaks liivasaareks.
Kuigi Fraserile pääseb autopraamiga päris lihtsalt, ei tähenda see, et võib oma tavalise camper-bussiga laevalt maha sõita ja rahulikult ringi kruiisima hakata. Nagu juba mainitud, koosneb kogu saar liivast, ning teedki ei ole mingist muust materjalist tehtud. Ning kuigi saare suurimaks "teeks" on 120 kilomeetri pikkune idapoolne rand, mida tõus ja mõõn iga päev siluvad ja millel sõitmine ei valmistaks enamikele sõiduautodele suuremat probleemi, tuleb sinna pääsemiseks läbida minimaalselt 20km saare keskosa läbivat teed, mis koosneb lõpmata sügavast ja kõike muud kui tasasest liivast. Fraserile madala põhjaga sõidukiga asja ei ole ja mingisugune nelikvedu on samuti kohustuslik.
See jätab saarele pääsemiseks laias laastus kolm võimalust. Esimene ja kõige mugavam on minna suure, meetrikõrguse kliirensiga neljarattaveolise bussiga. Tavaliselt kestavad sellised matkad ühe kuni kaks päeva ja võtavad selle jooksul kiires tempos läbi enamuse saare vaatamisväärsustest. Alternatiivselt võib minna saarele nn "tag-along" tuuriga, kus inimesed jaotatakse kaheksakaupa suurtesse landcruiseritesse ning viiakse giidi juhitud auto sabas enamusse huvitavatesse kohtadesse, ööbides kämpingutes. Kolmas variant on rentida sõiduk ja proovida ise hakkama saada. Pärast pikka kaalutlemist otsustasime lõpuks viimase variandi kasuks, olgugi et see kõige kallima valikuna meie niigi kärisevale eelarvele just kasuks ei tulnud. Kuid kui kolmepäevase tuuri eest oleks kahe peale 600 dollarit (mis oleks olnud tüüpilise tag-along tuuri hind) tulnud niikuinii kulutada, tundus 100 dollarit lisakulu odava hinnana, kui selle eest oli garanteeritud nii täielik minemise ja tulemise vabadus kui ka reisiseltskonna kvaliteet.
Nii ootaski meid meie reisipäeva hommikul ees väike valge mänguauto nimega Suzuki Jimny, mis esimesel silmapilgul ei tundunud kohaliku bussi rattastki suuremana. Kuid mida rohkem me temaga sõitsime, seda enam tema võimekus väga rasketes tingimustes meile muljet avaldas. Praam viis meid saarele, ning peale paarisadat meetrit kergendust ("oh, see pole ju hullem kui tavaline Eesti kruusatee") algas tõeline Fraseri tee -- sügav pehme liiv, peaaegu põlvekõrgune liivavall kahe roopa vahel, ootamatud meetrisügavused lohud, järsud puujuurikad jne. Kuid meie mängu-Suzuki ei jäänud kordagi hätta ja labidat, mille ma viimasel hetkel murelikuna meile kaasa olin kaubelnud, meil kordagi vaja ei läinud. See muidugi ei tähendanud, et sõit oleks kulgenud vile huulil ja käsivars aknast väljas -- keskmine kiirus oli ehk kusagil 15 km/h, võimelda tuli pidevalt ja seejuures väriseda, et mõni nendest hiiglaslikest bussidest, mis meist rannal korduvalt pudrukuulina mööda tuiskasid, meile metsas kitsal mäkketõusul samasuguse uhhaaga vastu ei lenda.
Kuigi Fraser Island koosneb täielikult liivast, on ta kaetud tiheda metsaga -- keskosas eukalüptide ja äärtel mangroovidega. Saare idaserva moodustab 120 kilomeetri pikkune valge ja sile liivarand, mis on ka saare suurimaks "maanteeks". Kuigi rand pakub kuhjaga silmailu, leidub vähe neid, kes julgevad seal vette minna -- ookeanilaine on hirmuäratavalt kõrge ja haide hambad hirmuäratavalt teravad. Kuid 120 kilomeetrine rand on ainult üks unikaalne vaatamisväärsus. Fraseril on mõned planeedi kõige ilusamad järved, nagu Lake Birrabeen ja Lake MacKenzie, sügavsinise vee ja lumivalgete liivaste kallastega. Saare algupärased aborigeenidest elanikud usuvad, et nende järvede mineraalirikas vesi pikendab eluiga.
Lisaks leidub Fraseril, nagu oodata võib, lõpmatuid liivadüüne, värvilisi liivakivikaljusid ja ohtralt laevavrakke, millest kõige tuntum ja pildistatum on kahtlemata praktiliselt saare keskel idapoolsel rannal 1935-l aastal tsükloni poolt sinna uhutud SS Maheno. Fraseril leidub ka ohtralt dingosid, keda peetakse tänu saare isoleeritusele maailma tõupuhtamaiks. Oma ohutust väljanägemisest hoolimata on dingod siiski metsikud loomad ja nende kohtlemine kodu-kutsudena võib varem või hiljem lõppeda halvasti. Lähiminevikus on ohtralt näiteid, kus inimeste käest tahtlikult või hooletusest toitu saanud dingod on kaotanud oma loomupärase pelglikkuse inimeste ees ja tagajärjed on olnud kurvad -- 2001. aastal murdsid dingod maha üheksa-aastase poisi, ning ka hiljem on nad vigastanud väikseid lapsi ning karjakesi ähvardanud täiskasvanuid. Tänapäeval suhtutakse sellesse väga tõsiselt ning dingode toitmine või toidu ripakile jätmine on karmilt keelatud, ning suuremad kämpinguplatsid ja majutuskohad on ümbritsetud dingodevastaste aedade ja elektrifitseeritud traattõketega.
Fraseril on mõned kallid kuurortid ja kümmekond organiseeritud kämpingut, kuid lisaks on kämpimine lubatud ka paljudes kohtades idapoolse ranna ääres. Esimese öö meie kahest saarel veedetust veetsimegi ranna ääres, ookeanilained kohisemas, taevas säramas tuhanded tähed ja lähimad inimesed tõenäoliselt kümnete kilomeetrite kaugusel. "Robinsonielu paradiisisaarel" kõlab paraja klišeena, kuid meie kolme päeva jooksul Fraseril oli nii mõnigi hetk, kui see oleks olnud meie olukorrale vägagi täpseks iseloomustuseks.
