Sinna ja edasi

Wednesday, December 22, 2010

Kummituslinn

Mägede ja fjordide vahele surutud Chaiténi linn on oluliseks sadamaks põhja poole suunduvatele laevadele ja väravaks Pumalini parki. Vulkaanide Michinmahuida ja Corcovado vahel asuv linn oli teda varitsevatest ohtudest teadlik, kuid sellegipoolest tuli õnnetus täiesti ootamatust suunast. Nimelt 2008. aasta mais aktiviseerus täiesti kustunuks peetud Chaiténi vulkaan, ning järgneva kuu jooksul ujutas see kogu lähikonna üle mudavooludega ja kattis kuuma tuhaga. Chaiténi linna 4000 elanikku evakueeriti lähedalasuvatesse küladesse.

Kaks ja pool aastat hiljem on endistest elanikest linna tagasi pöördunud kõigest 200. Hoolimata sellest, et puuduvad elekter ja voolav vesi, hingitseb elu edasi. Elanike trotsist loodusjõudude ja osavõtmatu valitsuse vastu annavad märku üksikutel majadel lehvivad lipud ja autodelt ja majaseintelt paistvad kirjad "¡Chaitén Vive!". Tontlikult tühjadel tänavatel jalutades on ainukesteks saatjateks tuule vihin ja hulkuvate koerte haukumine.

Chaiténi jõudsime peale vahepeatustega kuue päeva pikkust sõitu bussidega, laevadega ja pikapikastis. Meie põhiliseks sihtmärgiks oli 2889-ruutkilomeetrine Parque Pumalin, Tšiili suurim ja üks kogu maailma suuremaid eravalduses olevaid loodusparke. Pargi rajas väikeste farmide kokkuostmise ja omavahel liitmise teel ettevõtja Douglas Tompkins, rõivabrändide Esprit ja The North Face asutaja, kes on oma järelejäänud elu pühendanud Tšiili looduskaitsele ning veedab seal enamuse oma ajast.

Meie jaoks ei olnud külastuse aeg just kõige paremini välja kukkunud. 2008. aasta vulkaanipurse laastas parki laidalaselt, ning see taasavati esimest korda külastusteks 15. detsembril, vaid 4 päeva enne meie saabumist. Park on küllaltki suur, seal ringiliikumiseks on vaja sõidukit, kuid ühistransport pole Chaiténi veel naasnud ja AVIS-e kontori otsimine poleks tõenäoliselt tulemusi andnud. Lõpuks otsustasime loobuda enda plaanidest pargis ööbida (seda otsust mõjutas ka viimased 36 tundi vahetpidamata kallanud külm vihm) ja suutsime leida inimese, kes oli nõus meile vastuvõetava hinna eest meid päevaks parki viima. Olime sellel paduvihmasel pühapäevasel päeval vist pargi ainukesed külastajad, kuid auravas lopsakas vihmametsas ringiukerdamine pakkus "teistmoodi" meelelahutust, ning metsast võis leida vaatamisväärsusi, mis olid nähtud vaeva igati väärt.

Chaiténiga lõpeb meie jaoks Tšiili isoleeritud lõunaosa. Ehk oleme varsti juba kusagil, kus on iseendastmõistetavad asfalteeritud teed, soe vesi, elekter rohkem kui kaks tundi päevas ja võib-olla koguni internet.

by Erik at 6:50 AM |